2007

Niisama

/ igapäevaelu, töö / Leave a Comment

Ärkasin eile alles kell 12 ja veetsin tööleminekuni jäänud 2,5h krediitkaardi väljavõtteid puurides. Mulle nimelt kunagi tundus, et sealt on palju rohkem raha maha läinud, kui mu enda arvutuste kohaselt oleks pidanud. Muidugi tuli välja, et Excelis oli kogemata üks valem valesti läinud ja minu arvutused seega veidi valed. Vähemalt sai selgust. Hea seegi.

Mul polnud kodus mitte midagi süüa ja nurga taha poodi ei viitsinud ometigi minna, seega nälgisin ja ostsin teel tööle newsagent’sist ühe muffini, et mitte päris nälga surra.

Kartsin jubedalt seda tööpäeva, sest sulgesin koos kõige sitema iseloomuga supervisoriga ja pidin masinaid tegema, mida mulle ainult korra varem ette näidatud oli ja tookord tehti see põhimõtteliselt minu eest ära, nii et ma ei mäletanud suurt midagi.

Kõik läks aga supersuhkruselt, sest supervisor oli sõbralikus tujus ja juhendas ning ma ise käisin nagunii pool päeva totralt naeratades ringi ja ei lasknud ennast suurt millestki häirida. Isegi sellest mitte, et piim pidevalt p*rse läks.

Ei, tegelt ma oskan juba natuke paremini. Arenen.

Kuna eelmisel ööl sain korralikult välja magada (nii 12h), siis läks täna hommikul jube vara uni ära. Põhimõtteliselt ärkasin siis, kui Kay kuuest tööle läks, ajasin Iirisega juttu, kuni tema enne seitset tööle läks, nillisin siis natuke unist meest oma voodis, aga kuna peale seksi midagi saada ei õnnestunud, sest tema oli eelmisel ööl minust poole vähem maganud, siis tulin lõpuks ikkagi ära netti.

Ehk siis ma olen poole kaheksast saati arvutis istunud. Ma arvan, et ma pole normaalne.

Aga tegelikult on mul ka jälle uni, nii et ma vist lähen voodisse tagasi… Tööle vaja alles kolmeks minna 😛

*haigutab*

25 000!

/ blogimine / 1 Comment

Siinkohal kõigepealt tänud Marisele, kes ilmselt sellest sissekandest inspireerituna mulle eile messi saatis, kus teavitas, et mu blogi külastajate arv on hetkel 24 997.

Teiseks pean tunnistama, et kuna internetivõimalust enne tänast polnud, oleks see mul ikkagi meelest läinud, kuna ma hakkasin aga mingi tuju ajel oma vanu poste üle lugema, siis jõudsin selleni ja mess tuli meelde.

Niisiis:
*trummipõrin*

Domain Name (Unknown)
IP Address 81.25.248.# (Unknown Organization)
ISP Unknown ISP
Location
Continent : Europe
Country : Estonia (Facts)
Lat/Long : 59, 26 (Map)
Language Estonian
et
Operating System Microsoft WinXP
Browser Internet Explorer 6.0
Mozilla/4.0 (compatible; MSIE 6.0; Windows NT 5.1; .NET CLR 1.1.4322)
Javascript version 1.3
Monitor

Resolution : 1280 x 1024
Color Depth : 32 bits
Time of Visit May 17 2007 8:46:51 pm
Last Page View May 17 2007 8:48:02 pm
Visit Length 1 minute 11 seconds
Page Views 1
Referring URL http://www.blogger.e…p=account&s=overview
Visit Entry Page http://tikrike.blogspot.com/
Visit Exit Page http://tikrike.blogspot.com/
Out Click lepp | fotoblog
http://lepp.read.ee/
Time Zone UTC+2:00
Visitor’s Time May 17 2007 8:46:51 pm
Visit Number 25,000

Siinkohal oleks mul ainult üks kommentaar. Kallid inimesed, palun vahetage Idiot Explorer Firefoxi vastu välja ja elu on kohe palju ilusam 😉

F*cking hell

/ suhted / 2 Comments

Süümepiinad… Ma läksin hambaid pesema ja need lihtsalt tulid. Tulid ühes mälestustega. Meeldivate mälestustega. Kohutavad süümepiinad.

Ma tean, et ma tegin selles äärmiselt nõmedas ja keerulises olukorras pärast tundidepikkusi arutlusi ainuõige otsuse, vähemalt praegu tundub see kõige õigem olevat. Aga… Süümepiinad on ikkagi.

Pagan. Miks elu peab nii keeruline olema?

Üksi hilja õhtul on ohtlik olla. Mõtted tulevad. Ära ei lähe.

Ma lähen nüüd voodisse. Aga ma kardan, et mõtted tulevad minuga kaasa.

Rahutus

/ edevuse laat, igapäevaelu / Leave a Comment

Hirmsasti tahaks veel midagi siia kirjutada, aga ei ole nagu midagi asjalikku. Tegelikult on külm ja nälg ja uni, aga riidesse panna ei viitsi, süüa ei ole (sest poodi minna ei viitsinud) ja magama minna ka millegipärast ei taha, ehkki jumal teab, et eilne öö jäi lühikeseks ja ometi võiks ju.

Rahutus on hinges.

Muide, käisin eile lõpuks ometi shoppamas. Siinmaal esimest korda. Alguses polnud raha, hiljem aega. Aga eile käisime Iirisega Camdenis ja Oxford Streetil. Mul on nüüd kaks uut lipsu, kaks paari põlvikuid, SUUR õlakott, äge vöö, kaks uut salli, pluus ja kõrvarõngad (millest ühe ma küll eile öösel Brixtonisse ära kaotasin ja pean vaid lootma, et poisid selle kuskilt üles leiavad).

Ja siis on veel üks ilus ja mitte eriti odav pesu, mille ma kõigest hoolimata Dorothy Perkinsist ära osta kavatsen. Sest eile polnud ühes poes võimalik proovida, järgmises minu numbrit ja kolmas pandi nina ees kinni. Pidin täna Iirisega linna minema, aga kuna tööl oli graafikut minu teadmata muudetud, ei töötanud ma mitte 7.15-15.15, vaid 11-20. Ei jõudnud ühesõnaga. Homme äkki.

Oeh, tibijutt. Ei ütle teile suurt midagi. Pilti oleks vaja teha, aga ma olen selleks liiga väsinud.

(Tuleb meelde, et avastasin eile fotokast mingid pildid, mis ma juba mitu aega tagasi ühes vahvas pargis tegin, aga ei viitsi neid arvutisse tõmmata. Võiks ometi. Kunagi ikka)

Raha on jubevähe tegelikult ja Eesti võlgu peaks hakkama tagasi maksma ja ma ei oska üldse selles rahas veel nii hästi orienteeruda, et saaks aru, palju ma kulutada võin, mis on odav ja mis kallis.

Aga äärmiselt rahuldustpakkuv oli üle pika aja ASJU osta. Tegelikult oleks veel vaja üht ja teist ja kolmandat. Raha õnneks pole ja aega ka eriti mitte. Sest ma üksi ei viitsi ja Iirisel pole kunagi minuga samal ajal vaba enam ilmselt ja Murakas on kaugel.

*tibijutu lõpp*

*mõtleb sügavalt, kas sellel postitusel nüüd ÜLDSE mingi mõte oli*

Ah, las ta olla, mis seal ikka, kui juba valmis kirjutet, siis tuleb ju ikka üles ka riputada 🙂

Rahutus… Rahutus on hinges.

Ma nüüd siiralt üritan magama minna.

Eilse tagamaadest

/ jabur elu, pikad pandavad poisid, suhted / 3 Comments

Eelmine sissekanne pole minu kirjutatud, aga tegemist on mõningate repliikidega nendest, mida eile minu suust kuuda võis.

See oli tõenäoliselt kõige jaburam õhtu, mis mul eales olnud on. Ma olen oma võrdlemisi lühikese elu jooksul olnud hulga rohkem kui ühe korra seebiooperlikes suhetepundardes, aga tundub, et praegune suutis kõik eelmised üle kaaluda.

Ohtralt alkoholi, pisaraid, masendust ja öö kahe mehe kaisus.

Tegelikult pole ma ikka veel kindel, kui palju ma rääkima peaks/rääkida võin. Ilmselt hetkel veel suurt midagi, sest mul pole õrna aimugi, kuidas asjad edasi minema hakkavad. Igatahes on mul äärmiselt niru tunne, kuna ma tegin haiget inimesele, kes on mulle oluline.

See kõik on nii kuradi keeruline, et ise ka imestan. Kuidas ma JÄLLE oskasin. Olen täna kole palju asju (selgeks) rääkinud, aga mul on tunne, et ma ei tea ikka veel midagi.

Oh, kuidas ma loodan, et kõik hakkab kuidagi normaalselt funktsioneerima.

Aga üldiselt tundub, et Tikker pole vist enam vaba 🙂

Scroll to Top