Print screen
Kõik kuumad tšikid on away. Kõik kuumad poisid on busy. Enamik inimesi on lihtsalt offline. Ja mina passin tööl.
Aga veerand tunni pärast koju. Seegi hea.
2007
Paar pilti ka
Tuli meelde, et tegin päev pärast valimisläbu pilti. Nii palju joodi siis ära. Kusjuures pudel õlut ja pudel veini on alles veel. Õigemini pool pudelit õlut, teise poole jõi ema just ära. Irw.
Ja siis täna tõi klient mulle kommi. Jube head olid, muideks. Seda karpi võite julgesti osta!
Aga kõige olulisem pildi osa on muidugi mu uus mp3-mängija. Selle juurde käib legend ka.
Ostsin eelmise mängija kevadel 2006. Sellepärast, et mängijat oli vaja ja see oli nunnu. Punane. Jube palju maksis, aga ma puhtalt välimuse pärast… Olin sellega suht rahul kuni selle hetkeni, kui meile tuli uus mp3-mängija. siis nimelt see, mis pildil. Kah punane, eks. Firma ka sama. aga mis siis vahet? Esiteks oli värv natuke heledam, just minu lemmikpunane. Teiseks oli uus mati pinnaga (mulle üldse ei meeldi läikivad asjad, näpujäljed jäävad vastikult peale, aga noh, peab ju järeleandmisi tegema, kui muidu nunnu on, niisiis sai esimene mängija ikka ära ostetud). Kolmandaks oli see lihtsalt natuke väiksem ja stiilsem. Neljandaks oli see poole suurema mahuga (2GB endise 1GB asemel) ja tunduvalt odavama hinnaga.
Olin pehmelt öeldes kuri. Uus mängija oli kole palju parem, kui vana ja ma teadsin, et kui ma seda ei saa, siis jääb see hinge kriipima.
Aga kõik lahenes hästi. Lepp, tuntud HV pede, müüs mu vana mängija seal maha. Ühtlasi sain teada, miks see nii kallis oli – selle diktofon lindistas faile mp3 formaadis, mis võtab mingi 3-4x vähem ruumi, kui wav, mis siis enamikel teistel mp3-mängijatel. Minu jaoks muidugi täiesti mõttetu funktsioon, kuivõrd ma tõesti ainult kuulan muusikat.
Lõppkokkuvõttes maksin 100 kr peale ja saingi omale uue mängija. Seda raha olin nõus maksma. Ikkagi poole suurem ja ilusam ju 😛
Enivei, uuel mängijal on üks suur vastik viga ka kõigi vooruste kõrval. See ei käitu nagu tavaline normaalne mälupulk või -kaart või muu väline andmekandja, mille USB-porti ühendades tekib My Computeri alla ketas, kuhu saad otse faile kopeerida. Sinna saab faile panna ainult Windows Media Playeri kaudu. Umbes nagu iPodi iTunes programm. Ilge k*pp on ja s*taks kaua võtab aega, kuni ta neid konverdib. Seda pole siiani välja mõelnud, kuidas ma sinna muusikat kaustade kaupa panna saan… Vist pean kausta sisust enne Media Playeri playlisti genereerima ja siis kuidagi… Aga seda playlisti ma teha ei oska, ma kasutan Winampi muusika kuulamiseks, mulle ei meeldi Windows Media Player üldse. No ma pole viitsinud asjaga eriti tegeleda ka, olgem ausad. Ühtlasti on mu meelest vägagi küsitav, kas ma saan seda mängijat niisama mälupulgana kasutada, st ka muud sorti kui muusikafailide kandmiseks. Vist mitte. Ikaldus.
Aga noh. Mängija on siiski edev. Mis siis, et väheke düsfunktsionaalne. Täpselt nagu mu uus telefongi (mille äratust ma ei kasuta ja mille meelespead ma siiani ei oska panna ja mille sõnumite kirjutamine ja lugemine on keerukam kui vanal heal 3310-l). Vähemalt s*taks hea näeb välja, eks. Ma olen ikka tüüpiline naine 😀
Kui Londonisse ei koliks, ostaks need edevad punased ufokõlarid ka ära, mida ma juba aasta aega nillinud olen. Ehk müüakse neid kunagi siis ka, kui ma püsivalt Eestis tagasi olen…
Aga oma fotokaga olen siiani julmalt rahul. See on lihtsalt nii väike ja nii nunnu. Ja teeb seebika kohta piisavalt kiiresti pilti ja on julmalt lihtne ja loogiline ja mugav mu jaoks. Ja mahub ka kõige väiksemasse käekotti, nii et ma kannangi seda absoluutselt igal pool kaasas. Et noh, tõesti. Ma kohe üldse ei kahetse, et selle ostsin. Asendamatu mu jaoks. Ei kujuta ette, kas kunagi tuleb see aeg, mil ma hakkan suure kaameraga ringi käima nagu Lepp. Ei usu.
Mis krt…
…Orkutil nüüd häda on? Profiili pilte hakanud kärpima või? Mu harjast on järsku osa puudu. Tramaivõi.
*läheb asja lähemalt uurima*
EDIT: Pildi mõõtmete (õigemini külgede suhte) muutmine ei aidanud. Mina igatahes välja ei jaga, mis nipiga ma oma harja jälle täispikkuses pildile saaks (ruudukujuliseks lõikamine vist aitaks, aga see oleks lihtsalt kole). Hea nõu teretulnud!
EDIT 2: Nojah, pildi päris väikeseks tegemine aitas, aga nüüd pole tal enam seda ilusat valget hajutatud äärt… Mh. Kurat, Orkut teeb oma asju ainult nõmedamaks!
Mis saab piimast?
Lugesin just Delfist tõepoolest äärmiselt sisutühja uudist. Jah, olen minagi kuulnud, et need protsendid peavad ELi pärast muutuma, aga ei mäleta enam, mis suunas. Põlise piimajoojana olen aga natukene mures. No tõesti, piim ON mu konkurentsitu lemmikjook.
Seni olen ostnud tavalist 2,5% piima ning ühtlasi seda, mis parasjagu kõige odavam on. Nagu ma aru saan, siis paari aasta pärast võin suu puhtaks pühkida. Mis edasi? Tegelikult ütlen ausalt, mina eriti poepiima maitsel vahet ei tee, olgu see 1,5, 2,5 või 3,5%. Ja poepiim maitseb mulle muide rohkem kui maapiim (mida ma ka vabalt juua võin). Linnalaps, mis teha 😉
Nüüd aga tuleb juba psühholoogiline faktor – 1,5% kõlab lurrina, 3,5% on aga kindlasti kallim. Hmm. Raske juhus!
Ühtlasi jõudsin lõpuks järeldusele, et enne kolme aastat ma sellepärast pead murdma ei pea. See fakt seab kogu käesoleva postituse mõtte küsimärgi alla 😀 Aga olgu peale, las ta siis olla.
Piim ruulib.
—
Eile oli tööl jube kiire ja jube produktiivne päev. Õhtul väsisin nii ruttu ära, et ei viitsinud teile enam midagi kirjutada ja läksin pool üksteist ära magama (minu puhul on see ikka VÄGA imelik).
Täna ma enam ei mäletagi, mida eile rääkida tahtsin.
Headest uudistest nii palju, et Annika sõbranna käis korterit vaatamas ja otsustas, et tahab siin elada. Ta kavatseb osta ka läpaka, nii et nett jääb. Omanikule on juba teada antud ja üürilepingu teeme siis teisele nimele ümber.
Eile õhtul Raineriga rääkides sain teada, et juhtumisi liigub ta autoga pühapäeval Pärnusse, nii et saan küüti ja mis kõige olulisem – raskeid ja/või palju ruumi võtvaid asju ära kolida. See lahendas teise suure probleemi.
Kõik sujub nii libedalt, et see on suisa naeruväärne.
26 päeva…
Palav…
Olukord tööl ei ole kahe päevaga paranenud. Siin on endiselt rõvedalt palav ning see ei aita just kaasa hommikuselt värskele olekule, mis on niigi suhteliselt… Khm… Väsinud. Hakkan vist vanaks jääma – kella kolmest magama minna pole ju midagi erilist. Oeh.
Eilne õhtu oli huvitav. Veidi absurdne. Lõppkokkuvõttes üpriski lõbus. Mina igatahes jäin rahule.
Lõplik külaliste nimekiri kujunes järgmiseks: Offf, Rasmus, Derek, Ruudu, Lontu, Vaska ja Ohpuu. Oop pidi tulema, aga andis lõpuks siiski haigusele alla. Kurb.
Tunnistan ausalt, et valimisaktsioonina oli üritus täiesti läbi kukkunud, kuivõrd enamik külalisi kas:
a) oli juba valinud
b) ei omanud ID kaarti
c) omasid ID kaarti, kuid mitte selle PIN koode
Algsete plaanide kohaselt pidi e-valijaid olema vähemalt kolm: mina, Offf ja Oop. Oop jäi üldse tulemata, Offf avastas, et teab küll PIM1, aga mitte PIN2 koodi ning minu ID kaardi kiip otsustas ka üles öelda. No mida on, tõesti, tahaks selle peale karjuda. Kaart töötas enne täiesti okeilt – uuendasin sertifikaate ja mingi aeg hiljem valisin proovivalimiste käigus loomade kuningat. Ja nüüd siis – lihtsalt kutu.
Sain lõpuks siiski ära valitud – Offf nusserdas mu kaarti nii kaua lugejas, kuni see mingiks hetkeks kontakti sai ja nii on Villul minu hääl olemas. Aga ma ei loodaks eriti järgmiste valimiste peale… Uut ID kaarti ka sellepärast tegema ei hakka. Julmalt tigedaks teeb.
Ühesõnaga võib eilse õhtu klassifitseerida kuskile selliste ürituste valda, kus otsitakse mingi viisakas ettekääne (sedapuhku siis valimised), et ennast lihtsalt purju juua.
Aga noh, nii võib ka ju.
Muuseas oli meie seltskonnas üks USAst pärit tüüp, kellel oli raudselt jube huvitav kuulata, kuidas kõik eesti keeles poliitikast rääkisid. Me küll üritasime kehtestada reegli, et iga eestikeelne sõna maksab viis krooni, aga… No ma usun, et nii kaks kolmandikku õhtust ta siiski sai inglise keeles suhelda. Ja ta vähemalt väitis ära minnes, et tal polnud igav – aga võib-olla ta oli lihtsalt viisakas 😛
Ühtlasi on mu õla peal täiesti nähtavad hambajäljed ning õlg valutab nii, et ma ei saanud sellel küljel magada ja nüüdki tuletab see ennast iga natukese aja tagant meelde, kui käsi veidi valesse asendisse juhtub minema. Samuti valutab mu parema käe ranne, sest olin pool õhtut käraudadega Rasmuse külge aheldatud. Siinkohal luban kirgliselt, et nende hambajälgede eest ta veel maksab. Ai.
(see oli vist see absurdne osa)
*kehitab õlgu*
Ei, ega ma ju muidu ei kurda, üldse mitte. Aga VALUS on. Grr.
Käerauad tehti kusjuures katki. Minu karvased roosad käerauad on kaheks tükiks. Neljaks tegelikult. Ma olen murtud. Kes parandab? Ma ei jõudnudki neid sisse õnnistada! Need tuleb korda saada, tõsiselt. Muidu on väga halb.
Aga üldiselt loen õhtu kordaläinuks. Teine kordki!
Keegi armas inimene võiks mulle tööle külla tulla ja jääkülma energiajooki tuua. Kuluks ära, tõesti. Ainus, mida selle palavuse vastu veel teha saan, on pikkade käistega vormipluus lühikeste vastu vahetada (topi juba võtsin alt ära) – ma ei usu, et sellest eriti kasu oleks. Mõte kohvist tekitab antud situatsioonis pigem ebameeldivaid emotsioone.
Et siis jääkülm energiajook. anybody? Te ju teate, kus ma töötan. Kella kaheksani olete oodatud!