Alates homsest on mul kõigest täiesti pohhui! Ma luban seda Nadja nimel 😛
Pealegi, mis õigust on minul vinguda mingite mõttetuste üle, kui on palju suuremaid asju, mille üle rõõmustada. Näiteks selle üle, et ma ei ole kasiinosõltlane.
(jah, ma lugesin just Ekspressi)
Minu aheldamiseks läheb vaja rohkemat. Ja meeldivamaid asju 😉
EDIT: Ja nagu vanarahvas ütleb – igal oinal on oma mihklipäev. Oli vist nii.
Tegelikult ma mõtlesin tulla siia ja kirjutada etteheitva sissekande neile, kes mu hala liiga tõsiselt võtavad – sel hetkel, kui ma nii tunnen, see tõesti ongi nii nii kole, kui ma kirjutan. Aga see läheb üle. Kiiresti. Ja siis on kõik jälle tore ja elu on lill. Selline ma olengi.
Et tahtsin tulla ja kirjutada, jah?
Aga enne seda tegin ma vea. Avasin oma RSS lugeja. Poleks pidanud.
Eks ta ole. Aga mina muide enam inimeste headusesse ei usu. Ma üritan nüüd jälle minna seda teed, et vaikimisi on kõik halvad. Noh, tundub, et elul on siis rohkem positiivseid emotsioone pakkuda, kui sa kõigest halvimat ootad.
Enam ei saa Nannyt vaadata ja täis juua, sest on liiga hilja, alkohol on otsas (õigemini mahl, millest koksi teha) ja mul on homme tööpäev. Ja ma olen juba kaineks saanud.
Ausalt, hoidke must eemale. Ma ei taha teid näha. Mitte niipeagi.
*pime vaikne ahastus*
Ma muide ei arva, et ma oleks selle ära teeninud!
Loodetavasti läheb see sama kiiresti üle kui tavaliselt.
Praegu on kole.
EDIT: Natuke kergemeelset Orkutit, nagu mul viimastel päevadel on igasuguseid kergemeelseid asju ette sattunud, ja ahastus on veel suurem. Oh mind. Et ma ka ei õpi!
Mul on ainult üks lootus. See peab tõeks saama. Muidu on kehvasti.
See on see hetk, kus oleks vaja kedagi, kellele saaks keset ööd helistada. Mul ei ole sellist inimest.
*veel vaiksem ja veel pimedam ahastus*
Esmaspäeval, eile JA täna? Tramaivõi. Saan aru, et PP on ilmselgelt liiga väike koht, aga tundub et Tallinn samamoodi (ah, nagu ma seda varem teadnud poleks). Põgeneda. Kaugele. Ära.
Kaks eelmist õhtut närisin küüsi ja võitlesin endaga, et siia mitte midagi kirjutada. Täna sai mõõt täis. Võiksin muidugi ka peensustesse laskuda, aga tean, et detailid ei tasu end ära. Siis on pärast katki ka kõik ilusad inimesed minu ümber, kes ometigi milleski süüdi pole. Las Tikker olla parem üksi katki.
Kusjuures ebatavaline on minu puhul see, et kui ma tavaliselt lähen ja halan kõigile, siis kõik need kolm korda olen ma lihtsalt vait olnud. Nojah, nüüd siis enam mitte. Aga personaalselt ma halama ei lähe. Häbi on lihtsalt. Elan ennast asjade peal välja.
Tegelikult on muidugi väga häiriv olla tujus, kus peab ennast väevõimuga tagasi hoidma, et mitte millelegi jalaga virutada või miskit millegi vastu loopida. Eile näiteks lendas peegel pooleks. Ma olen ikka parim.
Aga noh, mis ikka. Jooks ennast täis, aga raha on vähe ja seltskonda ka pole. Niisiis vaatan teise kuus osa Nannyt otsa ja elu on jälle lill. Mõju on garanteeritud.
Tramaivõi.
KÕRINI!
Tänan tähelepanu eest. Tõenäoliselt ei kirjuta ma siia järgmised kolm päeva jälle midagi. Saate aru, eks.
Pole isegi oma RSS lugejat üleeilsest õhtust saadik lahti teinud. Ei tunne, et tuju oleks.
EDIT: Murakas, su šampus läks loosi, sorry. Ja selle järel läheb tõenäoliselt Kantersi oranž Absolut sidrunimahlaga.
EDIT 2: Mul on peale miniabsoluti veel pool pudelit viina??? Halleluuja! Kahju, et sidrunimahl peaaegu otsas on.
Things are looking up, thank god.
Tsitaat Nannyst:
See psühhiaater on nii hea, et tema vastuvõtule ei saa enne, kui mõni tema patsientidest enesetapu sooritab.
Ma olen hea meelega nõus minema ja vestlema teiste inimestega paar tunnikest ükskõik mis teemal ning saama selle eest Kaupsi kinkekaarte. Rääkida mulle meeldib, arvamust avaldada ka. Kutsuge jälle!
Pole midagi meeldivamat, kui ärgata vabal päeval üles ning näha esimese asjana aknast välja vaadates sinist taevast ja säravat päikest. Süda lausa hõiskab sees.
Õnneks mul on vaja täna väljas igasuguseid asju ajada, saan seejuures päiksevanni võtta.
Aga kõigepealt hommikusöök. Hea, et mul siin palju aknaid on.
Elu on ilus 🙂