Sattusin just lugema umbes-täpselt aasta aega tagasi kirjutatud sissekannet – ühepäevase kõikumisega, aga siiski. Ja suhteliselt déjà vu tunne tekkis. Sest me oleme Vaskaga terve õhtu MSNis taolistel teemadel arutanud.
Et tahaks põlvist nõrgaks võtvaid suudlusi ja filmide romantikat. Kustumatut kirge, igavest armastust ja kuni-surm-meid-lahutab abielu.
Iroonia seisneb selles, et me kumbki ei saa hetkel kurta üksi olemise üle. Ja ma enda puhul täitsa tunnistan, et on tunded ja suhe ja seks ja armastus ja hellus… Aga siiski. Ma olen täna õhtul torssis ja unistan millestki… Täiuslikust (ja ma tegelikult ju tean, kui ohtlik võib olla täiuslik – õigemini, et isegi pealtnäha täiuslik asi võib p*rse minna). Sellistest asjadest, mis juhtuvad raamatutes ja filmides.
Ma loen liiga palju seepe. Joomine tuleks ka maha jätta. See kõik annab kujutlusvõimele liiga palju vunki juurde.
Aga homme on kõik jälle hea, ma arvan.
🙂