Nutt ja hala, tõepoolest
Kõik kisub viimastel päevadel kiiva ja käib närvidele. Tundub, et mitte midagi ei saa tehtud ja kõik teised on kõiges süüdi. Ja tegelikult tean küll, et ise olen sama palju süüdi, kui kõik need teised, aga kuivõrd tuju on just nii s*tt, kui parasjagu on, siis ei viitsi ka midagi ette võtta.
Selline tunne on, nagu oleks kogu Eestis oldud aja üksteisest mööda elanud ja maha logelenud. Tähtaeg varitseb kuklas. Ja seekord pole tegemist tähtajaga, mis oleks ühel kindlal päeval või mida annaks ehk edasi lükata. See tuleb, millal ise tulla tahab, võib tulla kasvõi homme. Ja tulemus on suurem, kui ükskõik mis kunagi varem minu elus.
Kuniks ma siin üksi olin, võisin ennast õigustada sellega, et paljukest ma ikka ära otsustada ja osta ja valida saan, suuremad otsused peab ju kahekesi tegema.
Nüüd me oleme juba kümme päeva kahekesi ja peale paari asja pole mitte miski mitte kuskile jõudnud. Kumbki nagu ei viitsi tegeleda või ootaks, et teine võtab asja otsustavalt enda kätte ja tirib mõlemad tegudele. Tulemuseks on see, et passime päevade kaupa arvutis, käime koos või eraldi väljas, raiskame liiga palju ja mõttetult raha toidule ja… Elamine on ikka sama pooleli kui enne.
Ja kõigest sellest tulenevalt ma ilmselt olengi viimased paar päeva nii torssis. Ja vingun iga asja pärast. Ja Mehel on sellest juba arusaadavalt kõrini, nii et ta pigem väldib mind ja tegeleb oma asjadega. Aga et üritada asju päriselt selgeks rääkida või mingitele järeldustele jõuda… Ei, milleks. Vältida ja vinguda on ju kergem.
Üks paras lasteaed me ikka oleme, tõepoolest 🙂
Ja kogu aeg on mul selline tunne, et ma võin tõepoolest kohe-kohe sünnitama minna (mitte et füüsiliselt selline tunne oleks, aga PÕHIMÕTTELISELT ju võiksin, tähtajani on vähem kui kaks nädalat, mis tähendab, et oleks täitsa seadusliku ja tavalise aja sees) ja meie elamine EI OLE valmis selleks, et sinna tuua veel üks ilmakodanik ja kui ta kord juba ära sündinud on, pole meil enam aega ega võimalust seda putitada, sest kogu tähelepanu on mujal ja jääb mujale. Kuudeks. Aastateks.
Aaaaaaargh. Ma vihkan, kui kõik venib. Ma vihkan, et me ei suuda kumbki konkreetseks hakata ja asju kiiremini liikuma panna.
Muuhulgas olen ma siiralt ja sügavalt mures sellepärast, kuidas me nii väikeses korteris järgmised kaks aastat hakkama saame – harjusin Londoni viimase korteri avarate oludega nii ära, et nüüd kahekesi siin imepisikeses köögis ja vannitoas pole ruumi ei istuda ega astuda. Aga ise me selle korteri valisime ja tunne oli NII õige. Ma kuidagi ei taha uskuda, et see sisetunne petta sai. Seega tuleb need väiksed olud kuidagi enda kasuks tööle panna. Ma ainult ei tea veel, kuidas.
Ma olen kahel viimasel päeval ebanormaalselt palju aega veetnud voodis lakke põrnitsedes ja ennast segaseks mõeldes (peab ju ometi olema teooria, kuidas kõike paremaks teha), aga reaalsusesse jõuab vaid nii palju, et ma vingun ja virisen veel absoluutselt iga asja peale, mis Mees teeb või ütleb ja ronin voodisse tagasi. Tema teeb, olgem ausad, nagunii rohkem kui mina. Ja ikkagi ei suuda ma mõistlikuks hakata ega vingutujust üle saada, sest kõik tundub nii halvasti ja valesti olevat, et kui ka üritaks asju selgeks rääkida, ununeks pool neist ära ja ülejäänud pool ununeks kohe pärast rääkimist ära, sest asju on liiga palju ja üleüldse…
Ja sellist lapsikut hala kuulete te inimeselt, kellest peaks järgmise paari nädala jooksul saama lapsevanem. Kes peaks järgmise paari nädala jooksul hakkama vastutama kellegi kolmanda elu eest.
KAS TUNDUB, NAGU MA OLEKS VALMIS VÕI???
