2008

Järgmisel teisipäeval alustan

Käisin eile õhtul Tinderboxis ja ütlesin, et lähen minema. Vaidlesin Tarasega teemal, kas ma jään sinna veel nädalaks või kaheks, aga jäin endale kindlaks. Tema on nüüd küll suht suure s*ta sees, sest ma olin konkurentsitult tema kõige tugevam töötaja ja üks teine vana olija lõpetab sel kolmapäeval. Järele jääb kolm vanemat töötajat, kes endaga juba ise hakkama saavad (aga kellest kaks on poole kohaga, sest käivad ülikoolis), üks kolm nädalat tagasi tulnud uus, kes on endiselt loll kui saabas ja kolm täitsa uut tüdrukut, kes paistavad ägedad, eriti üks neist – aga ei tea veel siiski mitte midagi. Ja nädala sees peaks iga päev tööl olema viis-kuus inimest, nädalavahetustel 7-8. Arvutage siis ise…

Aga mina olen niiiii rõõmus. Eile õhtul teised töökaaslased mainisid seda ka – ma lihtsalt ei suutnud naeratamist järele jätta.

Helistasin täna sellele tüübile tagasi, kellega mul intevjuu oli (ütlesin talle eile, et ei julge enne täpset tööleasumise päeva lubada, kui olen praeguses kohas manageriga läbi rääkinud) ning nagu ma arvasingi – alustan kohe teisipäeva hommikul. Lubasin eile õhtul Tarasele, et oma nädalase etteteatamise ta saab, seega on mu viimane tööpäev Tinderboxis järgmisel esmaspäeval. Põhimõtteliselt on nädalas tööpäevi ju viis, aga olgu peale – mu enda süda on niiviisi rahul. Teisipäeva hommikul pean siis kell seitse uues kohas olema – passi, pangaandmete, mustade pükste ja kingadega. Õnneks on mul kõik need asjad olemas ka.

Juhhei! Ei mingeid nädalavahetusi tööl enam… Ei mingeid hilisõhtuseid vahetusi… Ei mingit riigipühadel töötamist… Ja kahest-kolmest ühisest vabast päevast kuus saab nüüd 8-10.

Ühesõnaga… Ma leian detsembri lõpus ühe kuulutuse. Ma saadan sinna ööl vastu 2. jaanuarit CV. Mulle helistatakse kohe hommikul ning kutsutakse järgmiseks päevaks vestlusele. Ning mulle helistatakse neli päeva hiljem ja öeldakse, et ma sain selle töö. Mis siis, et selle lihtsama ja veidi väiksema palgaga, ma ikkagi sain!

Udupeen, tõepoolest.

Uue aasta lubadused ongi täidetud.

Elu on ilus.

Võite mulle õnne soovida!

Supervisoriks ei saanud, tavabaristaks esialgu – ehk siis palka ei hakka saama mitte £7, vaid £6.50 tunnis. Aga see on ikkagi parem, kui Tinderboxi £6 + ma saan endale lõpuks ometi VABAD NÄDALAVAHETUSED! Ja karjäärivõimaluse. Sest mina, olgem ausad, ei oskagi ennast töövestlustel kõige säravamast küljest näidata (mitte et ma ennast neil halvast küljest näitaks, seda mitte, lihtsalt alati saaks paremini), tõestan ennast kõige paremini just tegutsedes. Nad veel näevad, KUI hea ma olen 😛 Ja tegelikult ongi hea, et ma saan rahus sisse elada, keegi ei oota mult esialgu liiga palju.

Lähen veel täna õhtul tagasi Tinderboxi ja annan lahkumisavalduse. Londonis peab õnneks vaid nädala ette teatama. Järgmisel nädalal alustan uues kohas.

Juhhei!

Tänapäeva noorte rikutud mõtlemine

…aga võib-olla on viga minus ja minu tutvusringkonnas.

Põhilised (MSNi ja päris) vestlusteemad hetkel ja lähiminevikus: bikini wax (jah, brazilian, peensuste ja detailideni – ma agiteerin kõiki juba pikemat aega puhmalt/raseerimiselt/ kreemidelt selle peale üle minema ja olen seetõttu sunnitud protseduuri kirjeldama) ja seks (erinevatest asenditest kuni libestite, küülikute, muude seksmänguasjade ja suurte riistadeni välja… Veidike statistikat orgasmide kohta kah lisaks).

Jõuludeks kinkis Pips mulle seksipiibli – üks parimaid kinke üldse, ausõna.

Vot sellised me olemegi.

(Ei, tegelikult me räägime muudest asjadest ka vahel. IRW)

PS. Sellega seoses tuleb meelde, et lubasin teile kunagi lähemalt rääkida sellest, kuhu me Riina temaga esimest korda kokku saades viisime – Ann Summersisse mu sõbrannale sünnipäevakingiks küülikut ostma. Neid tuli kõigepealt otse loomulikult pool tundi katsetada ja hoolikalt valida. Tagasiside on positiivne 😉 Tere tulemast Londonisse!

Jajah, intervjuust ka

Tõepoolest, kohalike inglaste jutust pole ikka üldse nii kerge aru saada, kui nad kiiresti räägivad ja ümberringi veidike kärarikkam ka on – ma küll istusin ja kuulasin hoolega, aga ikka läks osa juttu minust mööda. Ja ma ausõna oskan keelt päris hästi.

Enivei. Kui ma seda meiliaadressi googeldasin, millele CV saatsin, siis jõudsin mingi cateringfirma lehele, seega eeldasin, et nemad lihtsalt otsivad mingile kohvikule tööjõudu. Tuli aga välja, et see oli ikka nende kohvik. Tähendab, tegu on ühes äripiirkonnas asuva kõrg(panga)hoone kohvikuga. Õigemini see on hästi suur söögikoht, kus on neli erinevat osa – üks neist siis see kohvik, teine deli ja siis veel mingid asjad. Seal käivad söömas ainult oma maja töötajad (ja majal on 20 korrust, nii et neid ikka jätkub) ning arveldamine toimub spetsiaalsete nimeliste plastikkaartidega, mingit sularaha seega kassades pole. Mugav, ma ütleks – ehkki mul pole rahaga arveldamise vastu midagi, sest matemaatikas olen ma hea ja üldiselt iseloomult hoolikas. Igatahes on nende süsteem kiirem.

See firma võttis hiljuti kogu söögikoha üle ning järgmise kolme kuu jooksul tehakse seal nii põhjalik remont, et kõik saab täitsa uue väljanägemise.

Tüüp, kellega ma rääkisin, oli mingi kohalik ülemus, kes oli loomult idealist ja rääkis, kuidas tahab kõike paremaks teha – ühesõnaga mulle väga mokka mööda. Kui Tinderboxis ma üldse ei üritanudki mingeid pähe tulnud ideid supervisoritele rääkida, sest teadsin, et nagunii mingit vahet pole, siis see ülemus suisa tahab, et kõik töötajad muudkui häid ideid välja pakuks. Ilus.

Otsitakse kahte inimest. Üht tavabaristat ja teist, kes oleks selline supervisori moodi – vaataks, et kõik oleks tipp-topp, näitaks teistele töötajatele kätte, mis tegemata on, hoolitseks selle eest, et kõiki asju oleks piisavalt ja need saaks õigel ajal juurde tellitud jne. Just see, mida ma tahaks praegu Tinderboxis teha. Aga võõras kohas on muidugi sellevõrra raskem, et süsteeme veel ei tea ja… Sellevõrra peaksin rohkem ja kiiremini õppima.

Rahaga on nii, et see kõrgem saab £7, aga tavabarista £6.50. Ikkagi parem, kui Tinderboxi £6, nii et lähen igal juhul, kui võetakse. Ja ma nagunii näitan ennast kõige paremast küljest alles siis, kui ma olen veidi sisse elanud – siis oleks ainult aja küsimus, millal ma edasi saaks kuskile. Ja kaks korda aastas makstakse boonust, 5% poole aasta palgast – seda muidugi siis, kui sa oled hea töötaja.

Tööaeg on kas 7-15.30 või 9.30-18.00 ehk 8,5h päevas, millest pool tundi on paus – selle eest ei maksta, aga süüa saab tasuta ja ilmselt normaalsemalt, kui Tinderboxis. Palju parem variant, kui mu praegune 8h pikkune päev, mis sisaldab kaht pooletunnist mittemakstud pausi s*ta söögiga.

Karjäärivõimalused on head, sest juba sellel söögikohal on neli erinevat osa, millele on igasuguseid jubinaid vaja ja firma ise on ka päris suur, selle siseselt siis lisaks.

Mis mulle üldse ei meeldinud, oli töötajate vorm – must nokamüts, lilla lühikeste käistega eest nööbitav pluus ja põll. Põll on täiesti okei, müts on jäle ja pluus… No kui õnnestuks selline number saada, mis enam-vähem kehasse on (Tinderboxis on kõige väiksem suurus mulle ikka liiga suur), siis vast poleks kõige hullem. Aga ma ei tea, kas see jääb samaks üldse, võib-olla tulevad pärast remonti uued vormid ka, sest firma uuendab seal kõike. Ja kui ei, siis sellele ülemusele ma läheks küll rääkima, et tee palun selline vormiriietus, mida kandes töötajad ennast hästi/ilusana tunneks – piisaks kasvõi mustast naiste lõikega T-särgist (naiste puhul siis) ja olekski korras – ei ole palju pappi vaja selle alla ega midagi. Ja ma usun, et ta võtaks mind kuulda ka. Ja no mütsid. Võeh. Ma ei usu, et neid hügieenikaalutlustel PEAB kandma – kuidas siis osades kohvikutes ilma käiakse ja okei on? Piisaks ju sellest, kui pikki juukseid kinniselt kanda… Ma arvan. Eks näis.

Mis veel… Rohkem ei tulegi meelde.

Sisetunne ei ütle mulle suurt midagi. Ise tundsin, nagu alati, et oleks saanud paremini. Mõtled küll alati, et lähed sinna ja oled enesekindel jne, aga koha peal istudes ikka natuke mõtted jooksevad kokku ja kõige paremad vastused küsimustele tulevad pähe alles pärast vestlust 😀 Tüüp küll ütles mulle vestluse lõpus, et ma meeldin talle, sest ma olevat positiivne ja enesekindel, aga inglaste üleüldist viisakust arvestades – jumala eest, ta võib seda vabalt kõigile öelda.

Ühesõnaga ootame ja vaatame. Hirmsasti tahaks sinna ikka saada ja muidugi kõrgemale kohale. Pinge oleks küll suurem, aga raha parem ja üleüldiselt mind rahuldavam, sest tavabarista on juba üksjagu oldud ka.

Aga see ülemus on päris nõudlik… Et hästi peaks seal töötama. Mis on tegelikult tore. Tema juba idioote tööl ei hoia (põhjendusega “aga ta on ju tore inimene” või “see on tema esimene töökoht, me kõik peame kuskilt alustama” nagu Taras meil Tinderboxis).

Järgmisel nädalal lubati teada anda – kui ma osutun valituks, siis kõigepealt töötan seal prooviks paar tundi, pärast seda otsustatakse lõplikult. Ja kui ma sinna ei saa, siis ootab mind ees jaanuarikuu täis sulgemisi (ehk kõige s*temaid ja raskemaid vahetusi), sest meilt on üle poole töötajate ära läinud ja uued ju veel ei oska. Masendav.

Hoidke pöialt!!!

EDIT: Veel kaks asja tuli meelde. Esiteks – neil on ainult take away topsid, mis tähendab, et lilli ja südameid enam eriti praktiseerida ei saa – VÄGA halb. Tähendab, ma võin neid ju topsi ka joonistada, aga pind on väiksem, seega on raskem ja kaas läheb nagunii kohe peale, kliendid ei pane tähelegi.

Teiseks – asukoht on veidi parem, kui Tinderboxil – 10 metroopeatuse asemel 7, jalutada paar minutit kauem. Ega vast üle 5-10 minuti ei säästa, aga ikkagi!

Mängi ka! vol 2

Kui sulle meeldis see mäng, siis meeldib sulle ilmselt ka Estonian Airi jõulumäng Airoopa. Ema saatis mulle küll lingi juba tükk aega tagasi, aga alles täna õhtul oli aega ja viitsimist proovida. Pärast tunnikest-kahte olen saavutanud üldarvestuses 4331. koha 2339 punktiga. Aga ma kavatsen kaugemale jõuda 😛

Ja kõigi registreeritud mängijate vahel loositakse välja lennupiletid, nii et võiduhasart ka veel juures, ehkki iga nimi saab ilmselt ikka ainult ühe hääle, olenemata sellest, kui palju kordi mängida… Vähemalt ma arvan nii.

EDIT: Piia, raip, sai esimese korraga 2760. punkti ja 925. koha. Mul on, kuhu pürgida 😀

Scroll to Top