Minu lapsed
February 2009
Tõeliselt hea päev
Lisaks päikesele, mõnusale hommikule ja headele uudistele oli meil õhtul veel huvitavat tegemist – käisime vanemuises Nerva ja Tauno Kangro näituse avamisel (mis oli mulle muuseas heaks põhjuseks end ometi veidike üles lüüa – seelikut, kontsi ja suuri kõrvarõngaid kanda – vägagi teretulnud nähtus mu praeguses elus).
Nerva hakkas mulle meeldima juba siis, kui Antti meiega Coldharbour Lane’il elas ja tema postkaarte seintele kleepis. No ja siis, kui Charlotte’i kohvikus juunis näitus tehti, armusin lõplikult.
Nüüdseks olen paaril näitusel ja galeriis käinuna tema töid originaalis päris palju näinud, lisaks veel kõik ülejäänud, mis kodulehel väljas (jajah, ma olen tõepoolest need kõik läbi vaadanud). Tänasel näitusel oli ka uusi selle aasta töid, mida esimest korda nägin ja nii mõnessegi kohe armusin. Näiteks see ja see.
No ja vanematest piltidest see ja see ja see ja see… Oeh. Millal ma ükskord rikkaks saan?
Ma alguses plaanisin küll print screeni kasutada, et blogisse pildid panna, aga siis otsustasin, et ikka ei tee seda – ühest küljest oleks nagu tasuta reklaam, mille vastu ei saa ometi kellelgi miskit olla, teisest küljest on lihtne salvestamine ikkagi põhjusega keelatud ja kuna ma pole luba küsinud, siis jäägu lihtsalt lingid. Aga vaadake kindlasti!
Muidu oli igati tore ja Plika pidas ennast esinduslikult üleval – oli mul alguses mõnda aega linas, siis mõnda aega Mehe süles, siis sai kõrvalruumis tissi ja magas natuke oma vankrikotis ning siis oligi aeg ära minna. Lõpuks sai üleväsimus küll võitu, nii et ta nuttis meie riiete selga panemise ajast kuni koduni välja, aga õnneks oli teekond lühike ning meil õnnestus ta siiski täiesti sündsa aja jooksul maha rahustada – magab sügavalt miskine üheksast saati. Näis, millal esimest korda ärkab 🙂
Kui see laps ennast edaspidigi üritustel nii hästi üleval peaks, siis käiks kohe hulgim. Ega muidu ju ei teagi, tuleb proovida!
Nii et igati tore ja tegus päev oli, tuleks neid aga rohkem. Ja see päike, et seda veel nädalateks jätkuks! 🙂
Suurepärased uudised
Minu pühapäeva õhtul saadetud kirja peale helistati eile pensioniametist ja käisin täna nendega rääkimas.
Tuli välja, et kõik on täiesti korras, ainult et esiteks oli vaja mu Londoni viimast palgalehte (mida klienditeeninduses toona küsida ei osatud, sest selliseid juhtumeid praktiliselt pole ning neil puudub arusaadavalt kogemus taolisteks asjadeks vajaliku paberimajanduse kohta) ning teiseks oli neid segadusse ajanud see, et tööandja kirja kohaselt lõppes mu töösuhe alles novembri teises pooles (nagu varem korduvalt mainitud, jäi mul lahkumisavalduse saatmine pool kuud hiljaks).
Niisiis – kuna novembris sain UK tööandjalt viimased rahad, siis vanemahüvitis tuleb alates detsembri eest ja seda makstakse kahes osas – tavalisel kuupäeval Eestis teenitu põhjal arvutatud osa ja mingil hilisemal kuupäeval Londoni tööstaaži järgi arvutatud osa. Tegid mu viimasest payslipist koopia, lasid täita ankeedi, kus kinnitasin, et elan nüüd püsivalt Eestis, kirjutasin avalduse, et olen järgmisel kuul toimuvatest tasaarveldustest teadlik… Ja nagu ma aru sain, siis mõlema tööandja kirjad ja viimane palgaleht on piisavaks tõestuseks, ei peagi hakkama midagi täiendavat kuskilt järele pärima. Mul olid muidugi igaks juhuks absoluutselt kõik Londoni palgalehed kaasas (ja kuna mulle maksti 2008 jaanuarini kord nädalas, alles pärast seda kord kuus, oli neid ikka paras patakas), aga neid ei tahetud isegi näha – tööandja kirjadest piisas.
Ma ei julge muidugi enne lõplikult hõisata, kui raha päriselt arvel on (midagi pidi juba see kuu tulema ja märtsi rahadega tehakse lõplik tasaarveldus – see jaanuari lõpus saadud summa oli ka novembri eest makstud, mille eest ma saama ei pidanudki, aga selle asemel saan lapsehooldustasu jne jne jne), aga praegu tundub küll, et kõik on kõige paremas korras.
Ja Tartu pensioniametiga on mul tõepoolest ainult kõige positiivsemad kogemused – klienditeenindaja, kellega novembrist saadik kolm korda jõudsin suhelda, oli väga sõbralik ja abivalmis, samamoodi nüüd juhataja asetäitja (oli vist) – meeldiv noor naine, kes mulle ilusti kõik ära seletas ja ankeeti täita ning avaldust kirjutada aitas. Sellest rääkimata, et minu õhtul kirjutatud kirja peale helistati juba järgmisel hommikul kell pool kümme – tõeliselt kiiduväärt kiirus 🙂
—
Tähistasin häid uudiseid sellega, et ostsin peale piima ja või ka jogurtit, kohukesi ja šokolaadi – viimased kolm olid muide kõik soodushinnaga 😉 Sellised väikesed rõõmud siis nii kaua, kuni raha päriselt arvel on ja ma olen 100% kindel, et kõik on jonksus. siis… Siis võin minna ja need kingad ära osta 🙂
Ma olen kindel, et nüüd leiab Mees endale ka varsti töö, sest head asjad kipuvad ikka käsikäes käima!
Need võrratud talveilmad
Pole midagi mõnusamat, kui ärgata hommikul selle peale, et päike paistab. Pole midagi mõnusamat, kui tulla duši alt välja ning tunda kohvilõhna… Ja näha päikest. Ja süüa hommikust, kogu perekond laua ümber (jajaa, Plika ka – küll meist natuke madalamal, turvatoolis).
Et seda päikest veel kauaks jätkuks!
Ahjaa
…tuli meelde lõpuks üles tähendada – mõõtsin ennast paar päeva tagasi ja olengi jälle raseduseelsetes mõõtudes – puus 96, vöö 78 (see kõikus mu meelest 74-78 vahel, päris kindel polegi). Rinnaümbermõõt on endiselt tavalisest suurem, aga kõigest 4 cm. Kaalu ei tea, sest kaalu meil pole.
Aga nojah, kõhul on ikka see rasvavoldike, mida enne polnud 😛 Seistes pole praktiliselt nähagi, aga istudes küll, rohkem kui enne. Peaks vist neid va kõhulihaseid tegema hakkama…
Üldiselt olen igatahes rahul ja vaata huviga, kui kiiresti järgmine kord taastumine läheb. Ei tea küll veel täpselt, kunas see järgmine kord tuleb.
Kui õeke nüüd selle faili MSNis kätte saaks, siis sukeldukski kohe peadpidi teki alla. Aga tahaks arvuti kaane ikka ööseks kinni panna.