Mul on viimasel ajal tekkinud lapsega seoses paar teemat, mida tahaks siin põhjalikumalt lahata, et lugejate abiga asjasse veidi selgust saada.
Esiteks: kuidas peaks üks kolmekuune laps magama? Ma saan aru, et lapsed on erinevad ja kõik on individuaalne, aga minu meelest võiks ideaalne plaan olla (meie pere harjumusi ja võimalusi arvesse võttes) umbes selline:
Ärkamine hommikul kell üheksa, tunni-kahe pärast esimene lühike uinak. Kui ärkamine venib hilisemaks, võib hommikune uinak ka vahele jääda.
12-14 vahel algab pikk lõunauinak – hiljemalt kahest peaks laps ikka magama jääma, sest ta magab parematel juhtudel (kõigepealt jalutame väljas ja siis paneme ta kodus lahtise akna alla) kuni viis tundi.
Õhtupoolikul, eeldusel, et lõunauni lõppes kolme-nelja paiku, veel üks väike uinak, mis võiks lõppeda hiljemalt kella kuueks.
Kell kaheksa vann, pärast kõik asjatoimetusi umbes üheksast öötiss ja siis voodisse – et laps hiljemalt kell kümme juba magaks.
Vanni koha pealt – me ei ole näinud vajadust iga päev vannitada. Lapsele see küll üldiselt meeldib (mingit ahvivaimustust veest pole täheldanud, aga nägu on alati naerul), aga vee kokkuhoiu ja omaenese mugavuse mõttes teeme enamasti üle päeva – siis on ka just parajal hulgal mähkmeid, et need hiljem vannivees läbi loputada.
Samuti olen mitmelt poolt lugenud/kuulnud arvamust, et vanni tuleks teha enne eelviimast söögikorda – sellega on nüüd nii, et minu meelest seostub (võiks seostuda) pesemine siiski magamaminekueelsete rituaalidega ja mulle tundub kuidagi loogiline, et pärast vanni tuleb ööuni. Laps on meil sageli päevast ja vannist nii väsinud, et uinub juba tissi otsas. Vahel ärkab küll kümne minuti pärast nuttes, vahel jaurab omaette kuni üheteistkümneni välja, aga üldiselt jääb magama küll. Kessu on oma plikat ka alati probleemideta õhtul vannitanud.
Meie päev näeb tegelikkuses välja selline, et sageli ei õnnestu meil enne kümmet-ühtteist üles saada, mistõttu esimene uni on kohe pikk lõunauni, mis sageli kestab viie-kuueni õhtul (vahel on kohati mingeid (paari)kümneminutilisi tukastamisi ka). Pärast seda peaksime teda ideaalis magamaminekuni üleval hoidma, aga nüüd jõuamegi järgmise probleemini, millele seni tulutult lahendust otsin – Plika on kõik viimased õhtud jube viril olnud, kui teda turvatooli või diivanile/tegelustekile (ühesõnaga sülest ära) panna, on kohe kisa taevani. Ja isegi süles ei kõlba olla, ainult õla peal ja mööda tuba edasi-tagasi jalutades on enam-vähem rahul.
Ilmselt on ta päevastest elamustest lihtsalt nii väsinud, et muutub närviliseks. Aga ööunne ta ju enne üheksat-kümmet nagunii ei jää ja kõigis õpetustes öeldakse, et lapsed ei tohiks peale kuut magada, kuna nad jõuavad õhtuti rohkem üleval olla ja ei taha siis õigel magama minemise ajal üldse uinuda. Eks ma vahel olen tal silmnähtava väsimuse korral lasknud ka peale kuut tukastada (kui ta mul ikka õlal magama jääb, siis üles ajama ei hakka), aga sageli ta ei maga ning siis polegi muud, kui kaks-kolm tundi järjest on laps kogu aeg kellegi õlal ja vajab pidevat rahustamist – mis on kohutavalt tüütu ja väsitav.
Täiesti teemast välja vahemärkusena pean ära mainima, kuidas ma armastan hommikuid – kui tore on ärgata selle peale, et põnn sinu kaisus on ärganud, siblib ja seletab omaette ning naeratab sulle niiii laialt 🙂 Ja ta võib rahus hommikusöögi ajaks üksinda tegelustekile või turvatooli jätta, kus ta siis muusikat kuulab ja oma draakoni või lammastega hängib ja asjatab.
Pöördudes tagasi probleemide juurde – mida te arvate minu uneplaanist ja kuidas oleks võimalik last õhtul veidi rahulikumana hoida?
Ja nüüd teine küsimus: kuidas õpetada kolmekuusele lapsele rohkem iseseisvust ja erinevates kohtades rahulikuks jäämist?
Edusammud võrreldes esimeste kuudega on kindlasti see, et ta huvitub nüüd mänguasjadest, nii et võib tegelustekil mõnda aega üksi chillida ning pool ajast saab ta õhtuti ärkvel olles voodisse panna, nii et ta seal omaette seletades lõpuks magama jääb – vahel on selleks lutti vaja, vahel isegi seda mitte.
Kust läheb piir iseseisvuse ja hoolimatuse vahel? Ühest küljest on jube hea panna laps tegelustekile või turvatooli ja lasta tal oma asjadega tegeleda, see ju suurendab iseseisvust. Teisest küljest ei ole õige lasta tal võimalikult palju omaette tegutseda, et me ise saaks rahus omi asju teha – see on juba puhtalt meie mugavus, et me tahame lapsega tegelemise asemel pigem arvutis istuda (või koristada või nõusid pesta, mida iganes).
Samas jällegi – seda omaette jätmist saab nagunii harjutada ainult hommikuti ja päeval, sest õhtul on ta selleks, nagu juba mainisin, kaugelt liiga virin.
Mees arvab, et me peaksime harjutama last vähem süles olema ja ilmselt on tal õigus – aga me peame ju siiski lähtuma ka sellest, et nii väikse lapse nutul on alati põhjus ja seda ei tohi tähelepanuta jätta. Nii et kui ta õhtuti käest ära pannes kohe kohutava kisa lahti laseb, ei saa teda ju kuidagi sinnapaika jätta – ikka võtad jälle sülle.
Kuidas siis saavutada seda, et harjutada laps ilma karjumata vähem süles olema?
Mis puutub erinevates kohtades rahule jäämisesse, siis kuigi ma ühest küljest tean, et lapsel on oma kodus kõige parem ning igasuguseid pikemaid (ööbimistega) reise planeerides, olgu siis teise linna või riiki, peaks sellega arvestama ning reisid miinimumini viima, siis vahel ju ikka tahaks külas käia ja reisida ning ma olen kindel, et laps, keda on sellega harjutatud, talub keskkonnamuutusi paremini.
Kuidas harjutada last erinevates kohtades rahulikuks jääma, ilma et teda nö hoolimatult külma vette visates igale poole kaasa tarida ning samas mitte hoida teda nagu s*tta pilpa peal ja kogu aeg kodus istuda?
Seda teemat võiks laiendada ka küsimusele, kuidas last erinevate inimestega harjutada. Ma luban kõigil, kes vähegi soovivad, teda alati süles hoida, see tuleb kindlasti kasuks. Aga kas on mõeldav jätta laps hoidja hoolde, keda ta varem (eriti) näinud pole, kui tahame mõnel õhtul koos välja minna ja keegi oleks nõus hoidma? Seni on ainult ema meile kaks korda lapsehoidmisteenust pakkunud – esimesel korral läks kõik suurepäraselt, teisel korral nuttis laps nii palju, et pidime poole peo pealt koju tulema ning selleks ajaks, kui jõudsime, oli laps siiski magama jäänud ja magas hommikuni.
Kas on üldse mõeldav jätta ta õhtul paariks tunniks inimese hoolde, keda ta enne näinud pole (või on näiteks ühe korra näinud)? Nii väiksel ei tohiks ju tegelikult eriti võõristust olla + me võime üritada lapse üldse juba ööunele suigutada, enne kui läheme, nii et ajutise lapsehoidja hooleks jääks loodetavasti ainult valvamine (see on juba omaette teema, kes peale ema üldse viitsiks veel last hoida, raha võõra palkamiseks meil ju pole – aga kangesti tahaks vahel koos väljas käia ja mu ema on Tartus ainult kord kuus).
Teine samast teemast tulenev küsimus on: kui palju peaks hoidja laskma lapsel nutta, enne kui ta ema-isa koju kutsub? Selge see, et alguses peaks üritama ikka ise rahustada, aga kui see on tulutu…? Meie viimane kord rahustas ema nutvat last vist mingi 40 minutit, enne kui magama sai ning kui laps hiljem jälle üles ärkas ja rahule ei jäänud, kutsus ta meid koju. Kuna laps aga koju jõudmise ajaks siiski magas, äkki oleks pidanud siis veel natuke ootama? Vähemalt nii on mõned meile maininud, et “otsige hoidja, kes teid esimese nutu peale koju ei kutsu” – eks me siis seletasime, et polnud päris esimene nutt…
Sellised mõtted siis keerlevad minu peas juba pikemat aega. Ma tean küll, et kõik lapsed ja olukorrad on erinevad, aga sellegipoolest – jagage kogemusi ja nippe, rääkige, kuidas teil on olnud ja mis on aidanud 🙂