February 2009

Mitte kõige hullem, vist…

Tegelikult ma ärkasin täpselt kell üheksa ka korra (ei tea, kas olen suutnud oma alateadvusele mingi rutiini tekitada või…), aga tukkusin siiski kümneni, jõudes näha vahepeale ühe äärmiselt jabura unenäo. Päriselt üles ajasin ennast miski veerand üheteistkümne paiku.

Laps ületab ennast taaskord – panime ta eile kella üheksa paiku täiesti ärkvel olevana voodisse, kus ta ilma ühegi nutuvirinata omaette lalisedes ja luti abiga üsna kiiresti magama jäi ning ärkas alles hommikul kolmveerand seitse. Pärast tissi otsa tõstmist (ega ma ju kunagi ei tea, palju ta reaalselt sööb, jään ise kohe jälle magama) magab rahuliselt siiani. Ise hiilisin voodist minema.

Tuju on endiselt pilves. Ega ma siia vist enam enne miskit ei kirjutagi, kuni asjad paremaks lähevad – emotsemise tahtmist enam pole (need hood on ikka pigem hilisõhtuti ja järgmisel päeval piinlikkust tekitavad), mis ma siis ikka niisama vingun.

Kuulmiseni.

Nii see asi küll ei lähe

Eile olime poole neljani üleval, täna tõusime ikkagi üheksast. Imelikul kombel ei tulnud väsimus enne õhtut, aga minul kadus uni (nagu välja tuli, siis täiesti asjatute) ettevalmistuste käigus ja mõni teine läks puhkamise asemel baarmenit mängima.

Kas te tõesti arvate, et homme ka kell üheksa üles saame? Aga krt, lapse pärast peaks ju normaalsel ajal ärkama!

Olen veetnud viimased paar tundi taaskord juureldes ja diskuteerides teemal, kui halvasti nii avameelse blogi kirjutamine meie (st minu ja Mehe) ülejäänud elu mõjutada võib, aga ikka ei jõua ma mingite üheselt põhjapanevate järelduste ega otsusteni. Tean ju küll, et õelate kavatsuste korral võiks põhimõtteliselt juba seni kirjutatu põhjal mulle igasugust jama kokku keerata (või endale ise kogemata tekitada), aga minu meelest on endiselt kaduvväike tõenäosus, et kellelgi need õelad kavatsused päriselt oleks või et need jamad kogemata kombel ise tuleks, sest hoolimata avameelsusest ja muust taolisest olen ma kõige olulisemad asjad enda arust siiski blogis kirjutatust suhteliselt eraldi hoidnud ning enamikele oma lugejatest olen vaid veel üks anonüümne kuju internetis (kelle küll tänaval ära tunneks 🙂 ).

Eh, ei tea. ja Feedburneri teema käib ka keset ööd üle jõu. Lähen parem ära magama ja päästan, mis päästa annab (pärast eelmist ööd ja praegust kellaaega arvestades vist ei anna enam küll suurt midagi).

Ma olen kade, tõepoolest

Daki überlaheda kingi peale.

Üritan meelde tuletada, kas mulle on kunagi ligilähedaseltki midagi nii ägedat kingitud, aga mitte ei tule pähe. Eks ma ole oma elu jooksul kuhjaga toredaid kinke saanud, aga sellist… Njah. Ma olen paraku see tüüp, kes teistele ekstrahullumeelseid ideid välja mõtleb ja üllatusi korraldab, mitte see, KELLELE korraldatakse.

Lugu ma muidugi kuulnud pole (irooniline on see, et kui mulle oleks vähemalgi määral kohale jõudnud, et eilsel peol, mida Antti isegi korra mainis, Daki sünnipäeva tähistati või sosistatud, et selline asi juhtuma hakkab, oleksime vabalt saanud minna – lapsehoidja oli ju olemas), aga juba Piia kujundusest aimab nii mõndagi 🙂

Kuna ma olen hetkel tänu eelmises postituses mainitule siiski natukene kibestunud tujus, oleks mul kingituste kui selliste teemal teatud kontekstis kohe rohkem ütlemist, aga ma hoian ennast parem tagasi, sest homme kahetseksin, nii palju ma end tunnen küll.

Ja ei tasu parem mainidagi seda, et saan ise ühe kuu ja ühe nädala pärast 25 ning mu senine plaan lasta kõigil soovijatel väiksemate seltskondade kaupa neile sobival õhtul läbi käia, et vaikselt tähistada ja kooki-kohvi pakkuda – plaan, mis mulle lõpuks täitsa meeldima hakkas ja lapsele mõeldes kindlasti kõige parem on – tundub järsku kuidagi nii igav ja mõttetu ja kahvatu.

Praeguses olukorras ja viimati mainitud teema jätkuna oleks kohane emotseda veel teemal “mina ja mu üle Eesti laiali pillutud sõprusringkond, kes ei ole elu seeski üksteist nii hästi tundnud, et midagi sellist oleks üldse võimalik korraldada”, aga no… Kahetseksin homme sedagi, ma ju armastan oma sõpru, nemad pole milleski süüdi.

Ega’s midagi, olen juba pikemat aega üldise elu ja kõige juhtunu pärast nii naeruväärselt optimistlik ja tänulik ja õnnelik olnud, et võin endale ühe hilisõhtuse emotsemise lubada küll.

Küllap homme kõik jälle korda saab.

Sihuke lugu

Mees läheb kell üheksa korraks sõbrale appi ja arvab ennast poole üheteistkümneks kodus olevat. Enne äraminekut annab veel naisele korralduse kätte, et selleks ajaks, kui ta koju tagasi jõuab, olgu pomelo puhastatud ja sekspesu seljas.

Kuna naisel, kel iseenesest on valentinipäevast kui sellisest juba aastaid sügavalt ükskõik, pole hetkel midagi paremat teha, laps magab ammuilma rahulikult ja tõsi on ka see, et pärast lapse sündi pole neid seksikaid rahulikult omaette olemise õhtuid ühtki olnud (seksi jaoks näpistab ikka aega, eks, ega kuival ei ole – lihtsalt seda rahulikult võtmise ja teineteise nautimise aega pole siiani leidnud), võtab ta tõepoolest sõnasabast kinni, panebki korseti (jajaa, korseti! Üksinda!) selga, kummiga sukad jalga, lõhnastab ennast ja paneb isegi küünlad põlema (sest no kui on sekspesu, peab ju ometi olema romantika, pealegi – mis sa keset talve pesuväel korteris ikka muidu ringi jooksed, soe peab olema).

Mees helistab kell üksteist ja teatab, et ta ei tulegi koju – sõbral olevat klubis ainult üks baarmen tööl ja seega abi vaja. Naine üritab küll vihjata, et pole ehk kõige õigem ajastus ning kaotus on peamiselt mehepoolne, aga mehele ei paista see kohale jõudvat.

Ainus lubadus, mille naine saab, on see, et “mees võib ehk enda kasimiseks korra kodust läbi tulla, aga võib-olla saab ta seda ka klubis teha” – nojah, ilmselt mahuks kasimise vahele üks kähkukas kah, aga hetkeolukorras poleks see päriselt SEE.

Olukorda sõna-sõnalt lahti seletama naine mehele siiski ei hakka, sest üllatuse kui sellise mõte on eelneva peale juba nagunii kadunud ja meeleolu samamoodi.

Nii see naine siis istub üksinda ja mõtleb, kas nutta või naerda. Ei oska nagu kumbagi teha.

Ürita siis veel mehele üllatust teha või mis. Ega vist enam ei ürita küll…

EDIT: Mees tuleb tõepoolest koju, heidab üleslöödud naisele ükskõikse pilgu, teatab hajameelselt: “Anna andeks, kallis, mul polnud üldse niiviisi plaanis”, viskab kõik riided diivanile hunnikusse ja kiirustab duši alla. Isegi mitte ühte heakskiitvat pilku ega ettepanekut kähkukaks. Selle peale ei oska naine muud teha, kui nukralt teise tuppa minna, sekspesu mugava hommikumantli ja villaste sokkide vastu vahetada ning tõdeda, et selliste üllatuste tegemise isu on tema jaoks nüüd küll väga pikaks ajaks kadunud.

Päris oma aeg – keset päeva!

Täna läks Mees lapsega üksi jalutama, nii et mul on nüüd paar tunnikest segamatut omaette olemise aega. Alustasin selle kulutamist köögi koristamisega, järgmisena on plaanis duši all ära käia ja siis Mehe eile kirjutatud kiri üle vaadata. Nii et mitte midagi erilist, aga siiski – ma saan kõike seda täitsa segamatult ja rahulikult teha.

Kausike riisi-makra salatit on ka ootamas, mis Mees enne äraminekut valmistas – küll peamiselt Anttile lõunasöögiks, aga näe, ka mina sain osa 🙂

Mõnus.

EDIT: Salat on imemaitsev, ma suisa ägisen suurest mõnust. Njämm.

Scroll to Top