Tegelikult ma ärkasin täpselt kell üheksa ka korra (ei tea, kas olen suutnud oma alateadvusele mingi rutiini tekitada või…), aga tukkusin siiski kümneni, jõudes näha vahepeale ühe äärmiselt jabura unenäo. Päriselt üles ajasin ennast miski veerand üheteistkümne paiku.
Laps ületab ennast taaskord – panime ta eile kella üheksa paiku täiesti ärkvel olevana voodisse, kus ta ilma ühegi nutuvirinata omaette lalisedes ja luti abiga üsna kiiresti magama jäi ning ärkas alles hommikul kolmveerand seitse. Pärast tissi otsa tõstmist (ega ma ju kunagi ei tea, palju ta reaalselt sööb, jään ise kohe jälle magama) magab rahuliselt siiani. Ise hiilisin voodist minema.
Tuju on endiselt pilves. Ega ma siia vist enam enne miskit ei kirjutagi, kuni asjad paremaks lähevad – emotsemise tahtmist enam pole (need hood on ikka pigem hilisõhtuti ja järgmisel päeval piinlikkust tekitavad), mis ma siis ikka niisama vingun.
Kuulmiseni.
Pean vist su blogi lugemise lopetama 🙂 – Oliver arkab oosel ikka iga 1-2 tunni tagant. Viimased 2 nadalat isegi tihemini. Hakkame vaikselt zombistuma.