Pettumus

Kuna kaalusime teatud põhjustel kolimist, vaatasin sellega seoses läbi suuremal hulgal kinnisvarakuulutusi ja leidsin paar päeva tagasi kõige selle saasta seest kaks suurepärast pakkumist. Üks neist korteritest, mille kuulutus oli paar päeva vana, oli minu meili kirjutamise ajaks juba üürniku leidnud. Teine kuulutus oli andmebaasi lisatud väidetavasti juunis, seega mõtlesin, et ilmselt on kogemata üles jäänud või kui tõepoolest veel saadaval, peab sel raudselt mingi tõsine viga olema, mida kuulutusest ei näe – seega ei hakanud isegi helistama, saatsin ainult igaks juhuks meili.

Täna sain oma suureks üllatuseks vastuse, et korter on veel alles ning vaatama minemiseks peaksin helistama. Helistades aga öeldi, et uus üürnik leiti pool tundi tagasi.

Oeh. See oli nii äge korter. Odav ja ilus ja omapärane ja praegusest mitmes mõttes veel parema koha peal ja otse omanikult. KUI ma vaid oleks üleeile helistanud, mitte meili saatnud. Kui, kui, kui…

Aga noh, ju see on millekski hea. Praegusele omanikule sai nagunii juba ära öeldud, et meie esialgne märtsi teise poolde kokku lepitud kolimine lükkub suve lõppu või jääb üldse ära – oleks olnud nadi kolmandat korda meelt muutma hakata.

Ma ei tahaks praegu seda teemat siin rohkem lahata, sest miski pole veel kindel – saime lihtsalt tutvuse kaudu ühe super pakkumise, aga korter on suveni müügis ning kui maha müüakse, pole nagunii midagi.

Neid teisi kuulutusi vaatasin lihtsalt igavusest, ei lootnudki midagi head leida. Ometi leidsin – pealtnäha parema pakkumise, kui meie praegune korter, mida ma endiselt väga armastan ning ka too uus korter, kuhu ehk suvel kolime. Ega ei tea, ehk koha peal oleks teistsugune mulje jäänud, aga piltidelt paistis super ja tundus meie perele ideaalselt sobivat. Kuna see nii kiiresti välja üüriti, siis ilmselt oligi nii super, nagu paistis.

Oeh. Ma tean, et iga asi on millekski hea. Ju see korter polnud siis meile mõeldud. Aga ikkagi – pettumus on NII suur. Oeh.