Sürr

Viimane õhtu vanas kodus.

Kokku pakkida on veel vaid köök, mõned lapse asjad ja eluks hädavajalik (padjad, tekk, hambaharjad jms), mis veel siin on.

Istusime lagedas elutoas, põrandal hiinaka take away karbid, ja vaatasime filmi.

Kuidagi kurb on.

Ehkki ma olen uue kodu pärast elevil ja tean, et meile hakkab seal väga meeldima, ei ole sellel kolimisel nii suurt hurraad kui kahel eelmisel.

Eelmise aasta mais Dassett Roadile kolides olime elanud kaks kuud parajas urkas ning ei suutnud ära oodata oma esimest ilusat päris oma kodu. Ma igatsen seda siiani taga 🙂 Õnneks kolisid sinna meie tuttavad, nii et saame maikuus külla minna.

Eestisse kolides oli Londoni ilusast korterist lahkumisest hoolimata eufooria, sest noh… EESTI! Pealegi leidsime ju endale imeilusa kodu, mille nägemist ei suutnud ära oodata.

Ja ehkki ma tean, et me tegime õige otsuse ja hakkame oma uut kodu väga armastama, on ikkagi nukker seda korterit siin maha jätta. See on esimene kodu, kus elasime kolmekesi, Plika esimene kodu… Ja me olime siin ütlemata õnnelikud. Nii et klomp on kurgus küll.

Aga noh, eks sellisele olekule aitab kaasa hiline õhtutund – küllap ma homme hommikul jälle kirun, kuidas ei viitsi pakkida ega koristada.

Kuidas tõlgendada väljendit “kolm on kohtuseadus”? Kas nii, et kolm korda peab asi valesti minema, et siis õigesti minna saaks või läheb juba kolmandal korral õigesti? Me oleme nimelt kahte viimasesse korterisse kolides lubanud puhtsüdamlikult ja ausaimate kavatsustega, et kavatseme seal vähemalt paar aastat elada ning siis täpselt viie kuu pärast välja kolinud…