Mööbel on esialgsete plaanide järgi paigas. Lapsel on hiigelsuur magamistoa põrand, kus tulevikus ringi roomata – tegelikult elutoa põrand kah, kui kõik kotid ükskord lahti pakitud ja sisu kappidesse paigutatud.
Ma panin Plika riideid kummutisse, sortides välja väikeseks jäänuid ja parajaks saanuid, käies neid iga natukese aja tagant tema peal proovimas – ta ukerdas sealsamas tegelusteki peal, keerates ennast mõnuga seljalt kõhule ja tagasi ka – on mõlematpidi selgeks saanud 🙂
Ja käisin köögis, kus tuli praksus pliidi all ning kartulid põgenesid lõikelaualt (Mehel on kartulisalati tegemine käsil, lippas poodi majoneesi ostma).
Ja kui Plika virisema hakkas, siis tõstsin ta lihtsalt õlale, et temaga koos köögis istuda.
Ja ma mõtlen, et ma olen nii õnnelik. Siin uues kodus. just nüüd ja praegu. Ja kindlasti edaspidi ka.
Lihtsalt niii hea on olla 🙂