Üritan siis vaikselt järjest kribama hakata. Alustuseks pildikesi eelmisest pühapäevast, kui õeke Rootsist kohale jõudis.
Plika sai kingituseks kiige, mida saab mitut pidi sättida – kui jalad õhku jätta, siis saab päriselt kiikuda, kui jalad põrandale ulatuvad, saab omal jalal seismist harjutada:
Mees katsetas ka (kõhu/õla/selja)koti varianti 😛
Kas need pole mitte need hüppetraksid, mida tegelikult lastele üldse ei soovitata? Kui ma ei eksi, siis hiljuti oli neist pere ja kodus kah juttu. Jutu point oli see, et last tohib nendes hoida väga-väga lühikest aega, kuid kui praktiliselt kasutada ei tohigi, kas siis on asja soetamisel üldse mõtet. Teine samasugune ebasobiv vidin olla käimistool.