Šokeerisin just äsja Iirist MSNis teatega, et mul on kaks õde – ise olin täiesti kindel, et olen seda talle millalgi maininud. Igal juhul tuletas see mulle meelde, et ma olen nagunii kogu sellest värgist siin pikemalt kirjutada tahtnud.
Teatavasti olen ma kasvanud väga rõõmsalt ja eduliselt üles üksikema hoole all. Meil oli täielik naistemajandus – ema, õde ja mina. Oma praeguse elukaaslasega sai ema tuttavaks alles siis, kui mina olin juba ülikooli minemas.
Minu õe isa suri, kui õde alles väike oli. Ema läks minu isast lahku, kui mina alles väike olin.
Ma põhimõtteliselt teadsin, et mu isal on veel üks laps ning et mul on seega kuskil veel üks õde, aga kuna ma polnud isa ega temapoolse suguvõsaga kunagi suhelnud, siis polnud mul mõtteski selle teadmisega midagi peale hakata.
Isa ma oma teadliku elu jooksul kordagi ei näinudki, matustel käisin küll.
Nojaa. Aga nüüd eelmisel sügisel, kui me hakkasime tagasi Eestisse kolima, kirjutas mu isapoolne õde blogisse kommentaari, et võiks kokku saada. Kuna tal on suhteliselt harva esinev nimi, siis ma sain kohe aru, kellega tegu on.
Ja siis me saimegi kokku.
Ja tuli välja, et tema ei teadnud minu olemasolust midagi, kuni isa talle enne oma surma kirjutas, et VÕIB-OLLA on tal kuskil üks õde. Võib-olla sellepärast, et mu isa polnud kindel, kas ma ikka olen tema laps ja sellepärast mu ema ta pikalt saatiski 😛 See selleks.
Tol kirja saamise hetkel oli Haidel endal kahe väikese lapsega käed tegemist täis ja polnud seega aega selle teadmisega miskit peale hakata. Aga mõned aastad hiljem sattus ta kogemata minu blogile… Ja kui ma Eestisse tagasi kolimise plaanidest kirjutasin, siis võttiski ühendust.
No ja nii juhtuski, et 24-aastaselt oli mul äkitselt ühe õe asemel kaks. Ja äkitselt olin ma kahekordne tädi 🙂
Ja kuna Haide elab Tartule mõnusalt lähedal, siis me saame päris tihti kokku.
Ma ei osanud kunagi arvata, et me võiksime suhtlema hakata, aga saatus viis meid niiviisi kokku – puhtalt tänu minu blogile. Suhteliselt uskumatu lugu, kui järele mõelda.
Aga ütlemata lahe 🙂
