April 2009

Kahtlemata riidekott!

Einoh, ma teadsin tegelikult seda kõike umbkaudselt juba ennegi, eks. Aga nüüd lugesin üle ja värskendasin mälu ja sain kinnitust. bioneer.ee on jällegi leht, millest ma varem miskit ei teadnud, aga üks ütlemata kasulik koht tundub olevat.

Ja sealt leidsingi artikli sellest, milline poekott ikka kõige parem on – pikk, põhjalik ja igasuguste teaduslike faktidega pikitud jutt, millest tuleb lühidalt välja, et nii paber- kui kilekoti tootmine võtab rämedalt palju materjali ja energiat, nii et kumbki neist pole hea valik. Aga! Kui siiski on vaja nende kahe vahel valida, on kilekott mõttekam – eriti siis, kui seda korduvalt kasutada.

Räägiti Austraalias tehtud uurimusest, mille kohaselt purjeriidest kott on kilekotist 14x etem ja paberkotist 39x etem.

Ja kilekottide ostmine põhjendusega “aga neid on hea hiljem prügikottidena kasutada” ei ole ka õigustatud – tuleks osta pigem spetsiaalseid prügikotte, et hoida kokku nii raha, kasutatud trükivärvi kui tootmisjääkide arvelt (seda viimast tuleb nende sõnul päris korralikult sangade tekitamisest).

Ühesõnaga poes tuleks käia ikka riidekotiga 🙂

Keda põhjalikum info huvitab, see loeb ise artiklit. Mina igatahes enam paberkotte ei osta – ehkki ma ei mäleta, millal ma viimati üldse mõne koti ostsin, alati on suur õlakott ja riidekott kaasas.

Asi, mille kallal mina töötama peaks, on tasuta kilekotist loobumine – toidupoes olen küll harjunud seda tegema, aga riidepoodides miskipärast mitte. Vähemalt siis, kui mõne suurema asja ostan. Mitte et ma mäletaks, millal ma üldse viimati mõne riideeseme ostsin… 😀

Prügikottide ostmiseni on meil veel nagunii pikk maa minna – selle korteriga tuli kaasa hiigelsuur kilekotivaru ja kui nad juba olemas on, siis kasutan muidugi kõigepealt ära. Et ma neid lihtsalt kuskilt juurde ei tassiks…

Oh, ja siis ma tahaks kangesti kirjutada puhastusvahenditest, aga see jääb vast mõneks teiseks päevaks. Lugesin huvitavat artiklit, aga tahaks teemat natuke rohkem uurida, enne kui enda jaoks mingeid lõplikke järeldusi tegema hakkan.

Ja veel ökomõtteid

Õigemini see üks mõte, mis eile veel voodiski peas keerles.

Igavene küsimus: kas tavalised Eestis toodetud makaronid (kui selliseid üldse leidub) või Saksamaa mahemakaronid? Kas Kalevi šokolaad või Saksamaa mahešokolaad?

Arutasime seda asja Mehega ja jõudsime üsna koheselt ühisele järeldusele: meie jaoks tähendab öko eelkõige kohalikku, eriti toidu puhul. Kõige eelistatum on muidugi mahekaup, aga selle sortiment on siiski piiratud. Ja kuna Eesti on nii väike, siis ma ei usu, et siin millegi tootmisel väga räiget keemiat või orjatööjõudu kasutada saaks 🙂 Kui mingite konkreetsete toodete kohta taoline ebameeldiv info peaks avalikkuse ette jõudma, siis saaks neid muidugi vältida, aga vaikimisi on Eesti toode ikkagi üle kõige.

Ehk siis kahtlemata Eesti makaronid ja Kalevi šokolaad. Kui leiaks mõne kodumaise ökošokolaadi, mis tõesti maitseks, oleks rõõmuga nõus ka rohkem maksma ja seda ostma. Ökomessilt ostetu meile nimelt suuremat ei meeldinud, seda just maitselt. Maris sõi küll rõõmuga 😀

Ahjaa, muidugi on ükskõik mis toodete puhul üks tähtsamaid valikukriteeriume nende värskus ja loomulikkus, kahjulike lisaainete puudumine. Leidsime just eile roheline24 lehelt listi E-dest, mida vältida – ja see paistis vähemalt peale vaatamisel olevat põhjalikum kui Epu raamatus ära toodu. Kirjutan üles ja panen rahakotti, et poes näpuga järge ajada – lõpuks ehk kuluvad pähe ka 🙂

Kui kodumaise päritoluga toodet pole, eks siis tuleb uurida, milline olemasoleva toote tootja on meile kõige lähemal. Kui mul on valida samalaadse Soome ja Läti toote vahel, siis toetaks iga kell pigem lätlaste majandust, kui just hinnavahe oluliselt soomlaste kasuks pole. Samas ostaks pigem Soome mahetoote kui lätlaste tavalise…

No ja sellised asjad, mida nagunii Eesti lähedalt ei saa, kasvõi eilne näide aprikoosidega – neid võib vabalt mahedana osta, transport on ju nii ehk naa.

Mis puutub ülejäänud kaupadesse, siis kodumaise eelistamine on võimaluse piires ikka esikohal. Eile sai just arutatud, kas valida kodumaine Mayer või naabrite mahe Minirisk – Mayer jäi nagu peale, ehkki lõppkokkuvõttes jõudsin selleni, et tavaliselt on poes, kust parajasti pesupulbrit osta tahan, ikka ainult üks neist kahest, siis pole nagunii valikut. Mõlemad sobivad, aga kui kumbagi pole, siis lähen küll pigem teise poodi kui ostan Arieli.

Ja ega sellest üle ega ümber saa – hind ON oluline. Kõik mahetooted pole õnneks tavalistest väga palju kallimad, neid võib endale vabamalt lubada. Aga enne neli korda kallima suhkru ostmist mõtlen järele küll – seni pole ausalt öelda ostnud, järgmine kord äkki isegi ostan. Nojaa, nagu ka mainitud sai, siis puhtalt tervise seisukohast oleks muidugi kõige mõistlikum suhkru kasutamist üldse vähendada ja see näiteks meega asendada 🙂

Igal juhul – just toit on see, mille puhul ma olen kõige rohkem nõus peale maksma. Jättes kõrvale orjatöö ja muu taolise, siis see, mida me suhu paneme, võiks ometigi olla võimalikult värske, tervislik ja lisaainetevaba. Enda ja oma lähedaste tervisesse tasub investeerida.

Ah, mul on ikka ütlemata hea meel selle koolituse üle – mul oligi vaja meeldetuletust, mis paneks mind jälle sellele kõigele mõtlema, olin vahepeal liiga mugavaks läinud. On hea kogu aeg asja sees olla ja aktiivselt kaasa mõelda – muidu tolmuvad aju ökorakud täitsa ära 😛

Kaja Keskülale saatsin ka just uuesti meili, seekord kindlalt õigele aadressile. Näis, kas õnnestub lõpuks tema listi saada.

Mehed, vastake!

Kerige nüüd ilusti paar postitust allapoole ja täitke ka Marise küsitlust. Mehelik hääl ei tohi jääda hüüdjaks kõrbes! Ehk siis mehi ja naisi võiks võrdselt olla, aga praegu on naiste ülekaal metsik.

Mis ei tähenda muidugi seda, et naised enam täita ei võiks, täitke ikka – mida rohkem, seda parem. Lihtsalt saatke see link pärast täitmist ka oma kolmele meestuttavale 😀

Veel ökomõtteid

Kirjutasin eelmisesse postitusse juba hirmus palju, aga ikka keerleb sadu mõtteid peas ja pean vist veel miskit kirja panema. Osaliselt tekkisid need (uued) mõtted nüüd veel ka sellepärast, et Eva-Liisa küsis, kas midagi jäi selgusetuks või puudu.

Esiteks sellest Eesti ökoloogilisest jalajäljest ja hirmsast üheksandast kohast. Ma enne ei jõudnud suuremat teemasse süveneda, nüüd lugesin natuke Postimehe artikli kommentaare ja… Minu esialgne reaktsioon tundub olevat õige: no ei saa ju päris nii olla! Ei saa olla päris nii, et väike Eesti on selline ökokoletis. Ma ei tahaks uskuda. Ja ausalt öeldes olen praegu liiga väsinud, et seda teemat rohkem lahti mõtestada või Postimehe kommentaare põhjalikumalt tudeerida. Teadjamad, kes mu blogi loevad (ka sina, Eva-Liisa) – kommenteerige julgelt. Mida teie sellest üheksandast kohast arvate? Millest see nii kõrge tuleb? Kas on vigased andmed või mõni saatuslik näitaja (põlevkivi vms, no ma tõesti ei tea, ma olen niii väsinud, ei suuda praegu mõelda)?

Teiseks mahetoidust Eesti kaubanduses. Sain koolitusel teada, et Selverites, Rimis ja Kaubamajas (ma räägin siin Tartu võtmes ja siin leiduvate poodide põhjal) märgistavad rohelise liikumise vabatahtlikud mahetoodete hinnasilte roheliste kleepsudega. Ja et neid tooteid on terve poe tootevaliku peale kokku… 40-80 tk! Laiali pillutud kogu muu sortimendi sekka. Okei, välja arvatud Kaubamajas, seal on oma maheriiul, aga sealgi on osad asjad mööda poodi laiali.

Ja no ma ei saa üle ega ümber sellest, et selline lahendus on nõrk – väga nõrk. Ma olen täiesti kindel, et eestlaste hulgas on tohutu suur hulk potentsiaalseid mahekaubanduse tarbijaid. Kui need kaubad oleks nähtaval kohal ja selgesti eristatud, siis oleks ostjaid palju-palju rohkem. Praegu peab neid tavakauba hulgast tikutulega taga otsima, aga seda viitsivadki teha ainult erilised ökooptimistid ja -aktivistid. Mina, pean tunnistama, ainult natukene – aga ma üritan ennast parandada.

Ja tõsi on see, et kui mahekaup ei hakka silma, siis seda nii palju ei osteta, mistõttu poed vaatavad, et nõudlust pole ja ei telli ka suuremat sortimenti.

Mis oleks parim lahendus? Mina pakkusin kõige lihtsama variandina välja, et need rohelised vabatahtlikud-aktivistid võiksid panna kuskile internetti välja nimekirja erinevates Eesti kaubanduskettides leiduvatest mahetoodetest, mida siis teaks konkreetsesse poodi otsima minna. Sest kuni ma isegi ei TEA, mis tooteid täpselt mis poes olla võiks, seni ma tõepoolest ei viitsi neid kaheksatkümmet nimetust mahetoodet üles otsima minna. Tea, mitu päeva selleks kuluks…?

Aga kui mul oleks nimekiri, millest näpuga järge ajada, et Selveris on olemas see, see ja see, siis ma kirjutaks need üles ja läheks otsiks küll. Kui ei leiaks, küsiks saalitöötajalt, konkreetse soovi puhul teaks ta ju aidata.

No see lahendus teeks meie, praeguste optimistide-tulevaste aktivistide elu tunduvalt kergemaks ja oleks hea algus, aga…

Need mugavad rikkad, kes põhimõtteliselt kulutaks hea meelega mahetoodetele, aga ei viitsi üldse otsida? Nende püüdmiseks peaks ikkagi tooteid nähtavamalt eksponeerima. Igas poes võiks olla mahetoodetele eraldi nurk. Ja seal võiks olla KÕIK tooted. Uhh, ma ei tea, ehk peaks need tooted kohe kahes kohas olema – nii mahetoodete riiulis kui erinevate tootegruppide hulgas. Või kui ka isegi ainult teiste hulgas, siis märgistus, eristus! Kui need poed vaevuks ise rohkem mahetoitu propageerida ja rõhutada, küll siis ostetaks.

Ja tõsi on ka see, et kõige parem olekski ilmselt osta “oma talunikult” – mis tuletab meelde, et ma pean Kajale uue meili saatma, sest mu eelmine pea kaks kuud tagasi saadetud palve listi lisamiseks jäi vist kahe silma vahele (või saatsin ma selle teist korda valele aadressile, see k-de arv ajab mind segadusse). Aga oma talunik on siiski ka rohkem ökooptimistide teema ja enamik nendest potentsiaalsetest mugavatest mahetoidu tarbijatest selleni ilmselt ei jõuaks. Nemad ostaks ikkagi supermarketist. Siis, kui keegi neile seal nähtaval kohal selgeks teeks, et mahe on kasulik nende tervisele, lastele, Eesti majandusele ja kõigele muule 🙂

Selles mõttes oli Londonis elades ikka tunduvalt lihtsam – poed on organic tooteid täis. osta ainult!

EDIT: Iiris juhtis oma kommentaaris ka kohe tähelepanu sellele, mida eile isegi mõtlesin, aga olin liiga väsinud, et kirja panna: UK miinus on jällegi see, et paljud mahetooted on välismaised ja mahe Mehhikost pärit sibul EI ole see, mida üks õige UK roheline ostaks, eks.

Üks asi veel – räägiti, et Maximad selles roheliste kampaanias ei osale, aga seal pidavat olema suht palju Leedu jms mahetooteid. Peaks äkki Leedu mahetoodete märgistusi uurima? Sest kui mingit asja Eestis ei toodeta, siis ostaks ma küll pigem Maximast Leedu mahetooteid kui kuskilt mujalt tavalisi – hinnavahe poleks tõenäoliselt ka väga suur, Maxima on ju odav 🙂 Aga kas ma ka reaalselt viitsin neid Leedu märgistusi uurida? Kahtlane 😛 Midagi Eva-Liisa või mõne teise roheaktivisti jaoks.

Ökokoolitus täies hoos

Säästliku eluviisi koolitus hakkas. Täna rääkis Eva-liisa meile ökoloogilisest jalajäljest ja pakendimärgistustest.

Kuna ma olen Epu blogi läbi lugenud ja raamatu ka, siis enamikku sellest jutust ma tegelikult teadsin, aga mälu värskendamine tuli igal juhul kasuks, mõningaid praktilisi uusi teadmisi sain ka.

Näiteks ma küll teadsin, et rohelised hakkasid kaupu märgistama, et neid poes kergem leida oleks, aga polnud kunagi viitsinud seda teemat täpsemalt uurida – et mis, kus, kuidas. Sellest sain nüüd rohkem teada. roheline24 leheküljel polnud ka varem käinud.

Pakendimärgistused olid minu jaoks siiani täiesti tume maa, see on vist kõige suurem ja reaalsem kasu tänasest. Mul on nüüd kaks lehekülge levinuimaid ökomärgistusi, võin pähe õppida või poes näpuga järge ajada. Pole siiani absoluutselt viitsinud ja endiselt ajab jube tigedaks, et neid märke nii palju ja nii erinevaid on. Võiks ju olla ühed ja ühtsed üle Euroopa, üle maailma!

Nojaa, ja tegelikult oli minust täiesti mööda läinud ka fakt, et Eesti on oma ökoloogilise jalajäljega maailma edetabelis üheksas. Vabandan ennast välja sellega, et uudise ilmumise ajal olin viimaseid päevi rase ja arusaadavalt hõlmasid mu meeli hoopis muud teemad. Aga ÜHEKSAS! Hirmus, täiesti hirmus. Suurimad kurja juured olid põlevkivi kaevandamine ja metsatööstus, kui ma õigesti mäletan. Kasvuhoonegaasid muidugi ka.

Listi esiosa oli järgmine: Araabia Ühendemiraadid, USA, Kuveit, Taani, Austraalia, Uus-Meremaa, Kanada ja Norra. Inglismaa oli näiteks 15, Soome 16, Rootsi 18, Prantsusmaa 21, Venemaa 36, Läti 42, Leedu 48…

Jalajälje testi tegin nüüd ka uuesti. Kunagi Londonis elades tegin mingi UK variandi, siis sain tulemuseks vist midagi kolme ringis. Nüüd tegin hästi põhjaliku versiooni (mis muuseas pakkus vaikimisi Eesti ilma pigem New Yorgi ja Rooma kui Moskva ja Stockholmi sarnaseks, aga see selleks :P) ja tulemus sai päris hirmus – 4,66! Eestiga keskmisega võrreldes täpsemalt siis selline:

jalajälg

Lohutan ennast sellega, et esiteks panin ma igasugu transpordikilomeetreid tõenäoliselt ülearu: 4200 autoga, 1000 bussiga, 720 rongiga, 4400 lennukiga. Umbes sellise loogikaga, et käime kord kuus autoga Pärnus, kaks korda aastas rongiga Tallinnas, kord aastas lennukiga Londonis ja siis veel kõik need ülejäänud võimalikud reisimised. Pärnus käime tegelikult ikka vahel bussiga ka, aga eks autoga saa mujalgi sõidetud. No ja autos on enamasti ikka 4-5 inimest, vähemalt seegi hea. Aga… Ma ei tea. Ei oskagi arvata, kas neid kilomeetreid sai siis ülearu pandud või mitte 🙂

Teiseks vastasin täiesti ausalt, et ei osta toitu ja puhastusvahendeid peaaegu kunagi mahepoolt silmas pidades, sest seni on see (algul rahapuuduse ja hiljem mugavuse tõttu) nii olnud (vähemalt viimase poole Eestis elatud aasta jooksul), aga need on kaks asja, mis hakkavad õige pea oluliselt muutuma ning jalajälg ühes nendega väiksemaks. Riiete ostmisel ei muutu niipea ilmselt midagi, see oleks liiga kulukas… Paberitoodete ostmist võib samas jällegi jälgida ja keskkonnasäästlikumaks muuta.

Aga transpordikilomeetreid lugedes jäi ikkagi kummitama mõte: miks pagana päralt peaksin ma sõitma bussiga, kui bussipiletid on nii kallid, et sõites Pärnusse, autos neli inimest, tuleb bensiiniraha ühe inimese peale poole odavam? Midagi on ikka väga mäda… Ma kasutaks tunduvalt rohkem ühistransporti, kui see oleks reaalselt autosõidust odavam, aga kuniks ta on kallim või isegi sama hinnaga, ei näe ma küll põhjust busside eelistamiseks autole – ainult soov keskkonda säästa ei pane mind kõige oma kolaga bussijaama jalutama (elame sellest nüüd kaugemal, umbes 2 km või nii – ja lapsega reisides on asju alati hiiglama palju) ning enda elu bussigraafikute järgi seadma – Pärnusse nad just eriti tihti ei lähe. Tallinna minekuks oma tegemisi rongiaegade järgi seada on juba vastuvõetavam, sest rongijaam on meile lähedal, kiirrongid mõnusad ja piletihinnad bussist soodsamad (ehkki neli inimest autos tuleks ikkagi odavam :P).

Ühesõnaga mõtlemisainet sain tänasest koolitusest küllaga. Vajalikku p*rsest torkimist kah. Ma olen kord juba selline, kes kõigest kergesti vaimustub ja seda hea meelega proovib, aga ma ei viitsi sageli ise infot otsida, nii et on hea, kui see mulle nö kandikul ette kantakse.

Ahjaa, Minu Eesti reklaami nägin ka Postimehe lehel. See tore kampaania on minust seni täiesti mööda läinud. Peab ikka rohkem uudiseid lugema 😉

Homme on rollimängud. Ootan põnevusega 😛

PS. Läksime koolituselt otse Kaubamajja ja ostsime sealt kuivatatud aprikoose – nii mahedaid kui tavalisi, et maitsevahet võrrelda. Täiesti erinev maitse on kusjuures, tõepoolest – täpselt nii, nagu Eva-Liisa kinnitas. Mahe maitses hea 🙂

Scroll to Top