Täna oli jälle tore ja põnev – Lõuna-Eesti ökokeskusest käidi rääkimas kõikvõimalikust ökopoodide ja -toiduga seonduvast. kõigi Eesti ökopoodide ajaloost kuulsime, Eesti tootjatest üht-teist, tagamaadest, telgitagustest, raskustest, bürokraatiast jne. Erinevaid tooteid saime ka proovida – küpsistest ja juustust kuivatatud puuviljade ja mahlani välja.
Tõepoolest, ma polnud kunagi mõelnud sellele, milline bürokraatia kadalipp tuleb läbida, enne kui tootele ametliku mahesildi külge saab. Nii palju kohati nii totraid nõudeid. Ning veterinaar- ja toiduamet, kes aitamise ja seletamise asemel, kuidas õigesti tegema peaks, enamasti lihtsalt käib ja otsib, kust aga vigu leiaks.
Nii et väikese Eesti oludes tundubki kõige lihtsam leida puhast toitu tutvuste kaudu – keegi tunneb kedagi, kellel siblivad õues kanad ja kellelt saab neid mune osta. Keegi tunneb kedagi, kes kasvatab oma maalapikesel väetiseta põllumajandussaadusi jne. Aga vähegi ametlikumaks asja ajada ei saa, sest kui kuri veterinaar- ja toiduamet kuuleb, et kuskil käib ilma müügiloata kauplemine, siis väänatakse kohe kuri trahv kaela.
Jajaa, ma saan aru, et võiks ju ikka olla load ja kõik. Aga tõepoolest, mahetoidul on hiiglama suur potentsiaalne turg, samas on hiiglama palju talunikke, kellele kogu see bürokraatia ja paberimajandus üle jõu käivad – kui neid julgustataks ja abistataks, siis oleks rohkem lootust asjaga kuskile jõuda. Praegusel hetkel näib nö “must” naturaalkaubandus igatahes kõige optimaalsem.
Kui ainult neid tutvusi oleks 😉
Aga sinna Oa tänava poodi peame kindlasti minema, seal on igasugu põnevat toidukaupa, millest osa läheb meie ostupõhimõtetega kokku ka. Kanada vahtrasiirupit vast ei osta, aga maheriisi võiks ometi proovida.
Ja rabarberit tuleb kasvatada, et mahla teha! Jube hea maitses, aga 50 krooni eest seda poolt liitrit eriti osta ei tahaks. Ma olen üldse suur rabarberifänn, kõik sellega koogid ja kissellid ja kreemid mulle hullult maitsevad.
Üldist ökomõtlemisainet on endiselt küllaga…
