Kui ma ükskord suureks saan…
…siis on mul ka selline köögi aknalaud.
Mul nimelt pole ikka veel tunnet, et ma oleksin suur. Mõistlik, tark ja elukogenud täiskasvanu.
Mõistus ütleb küll, et olen juba 25 ja lapski olemas – täiskasvanu mis täiskasvanu. Aga südames olen ikka veel pigem see muretu tudeng, see vabameelne pungiplika. Ei ole kuidagi tunnet, et oleksin tänu aastate lisandumisele või emaks saamisele täiskasvanu(ma)ks saanud.
Ma jumaldan rohelust ja loodust enda ümber, lilli ja taimi ja puid ja metsa. Ometigi ei saa ma oma väheste potililledegagi läbi – enamasti surevad nad välja ja siis on mul tunne, nagu ma oleks elusolendile haiget teinud ja ta tapnud.
Sellegipoolest võtan nüüd emalt “harjutamiseks” ühe havisaba – ta istutas neid just ümber. Seal fotol kõige parempoolsemad, neist ühe ma saan.
No ja siis mul on veel Kessu kingitud krüsanteem, mille võiks ehk pikemas perspektiivis aeda istutada. Ja ema lubas mulle aeda istutamiseks ühe priimula anda. Ja päevalilleseemned (jällegi Kessu kingitud) on ka veel. Peaks ainult uurima, kuidas neid kõik istutada/külvata ja millal on õige aeg…
Mul on aias nii palju lehti, mida riisuda. Prahti, mida koristada. Mõned lillepeenrad, mida rohida ja kividest puhastada. Palju põnevaid tärkavaid nupukesi seal peenardes, mille kohta mul pole aimugi, mis nendest kasvab. Puud, mida kärpida.
Enamikuga neist asjadest ei oska nagu esimese hooga miskit pealegi hakata. Eks me hakkame vaikselt otsast sättima – küll siis saab jooksvalt nõu küsitud.
Ikka ja jälle eksin ma ära kinnisvaralehtedele. Enam küll mitte üürikorterite sektsiooni – selle koha pealt olen praeguseks rahul. Uurin ja puurin nüüd erinevaid maju ja maatükke. Unistan ja unistan ja unistan.
Ja ei jõua pikkades vaidlustes iseendaga kunagi otsusele, kus siis oleks tulevikus, “päriselt”, kõige parem elada – kuhu oleks kõige õigem rajada oma kodu? Tahaks rahu ja vaikust ja loodust, metsa lähedust, suurt-suurt aeda… Tahaks normaalseid naabreid ja normaalset kooli. Tahaks privaatsust, aga normaalset kogukonda. Tahaks suure linna lähedusse, aga nii, et sinna ei peaks töö ega kooli pärast igapäevaselt sõitma – pigem kord nädalas asju ajama. Tahaks kaugele metsa sisse, aga peab ju mõtlema ka lastele ja lõpuks hakkab üleüldse tunduma mõistlik jääda linna – on ju täiesti olemas Tähtvere ja Tammelinn, sinna ei jõua lihtsalt midagi osta. Tahaks kõrghaljastusega piisavalt eraldatud, aga siiski kõigele piisavalt lähedal asuvat krunti, kuhu ehitada just täpselt selline kodu, millest olen alati unistanud.
No ja nii ma siis mõtlen ja unistan, kuni aju kärssab ja juhe on koos – ja mingile otsusele ei jõua kunagi. Mis siis, et otsuse ellu viimiseks pole nagunii lähemate aastate jooksul raha – kui see otsus olemas oleks, siis teaks vähemalt, mille poole püüelda.
Selles mõttes ma kadestan neid, kellel on juba mingisugune maa ja majaköks olemas – siis on tavaliselt juured ja lapsepõlvemälestused ja emotsioonid. Ja ei pea enam tegema otsust, kuhu. Jääb vaid otsus: kuidas.
Aga unistama ikka peab, eks. Suurelt, hästi suurelt. Kuidas muidu need suured asjad juhtuvad.
Selle peale tuli veel meelde, et lubasin lotomiljonäriks hakata. Seda vist muidu ei saa, kui peab pileteid ka ostma 😀
