Tegin täna järjekordse koogi. Täitsa üksinda! Mees oli samal ajal tööl 😛
Seekord valisin retsepti, mida reklaamiti välja kui kõige paremat rabarberikooki ja meie oleme kahe käega poolt!
Näed, unustasin enne pilti teha, kui olin juba natuke ära maitsenud 🙂
Aga vormist välja see kook rohkem ei jõudnudki, kui murdosaks sekundist meie taldrikutesse ja sealt kõhtu. Peaaegu terve koogi sõime ühekorraga kahekesi ära, nii hea oli.
Hea odav ja lihtne teha ka. Mulle küll ei meeldi suuremat taignad, mida ma pean ise sõrmedega näppima ja oi kuidas ma kirusin, kui kõik see tainas vormi mätsimisel käte külge kinni kleepus… Kuniks mu alateadvus sobras välja ammu unustatud tõe, et selliste mätsimiste puhul tuleb käed enne märjaks teha, siis ei kleepu miskit.
Ja siis mulle tundus kuidagi utoopiline, et ma peaks selle põhja küpsemise kümne minuti jooksul rabarberid ära lõikuma ja pealevalamise segu valmis saama, aga just täpselt nii vähe see kõik aega võttiski. Ma ütleks, et selle koogi saab tunni ajaga valmis, kui kärmelt tegutseda – selle tunni sisse kuulub siis nii taigna valmistamise kui küpsemise aeg.
Ja NII hea oli. Kui kahe eelmise koogi puhul nentisime, et täitsa mõnus, aga proovime nüüd teisi ka, siis sellega on kiusatus muudkui veel ja veel teha. Eks me näe, kas järgmine tuleb sama või mõni uus.
Ja otse loomulikult on täiesti hindamatu see, kuidas ma võin minna sussidega köögist otse aeda, sealt paar rabarberivart murda ja minna siis otsemat teed kooki küpsetama. Oi, ja mul oli isegi põll ees! ;a pole vist küll 2006. jõuludest saati põlle kandnud.
Aga jaa, hea kook on. Tehke ka!