Kõigepealt tasub meenutada seda aega, kui ma esimest korda Londonisse tulin. Töötu ja rahatu, pärast esimest õhtut Iirise ja Kay juures, veetsin järgmised päevad Murakaga. Elasin nende toonase maja külalistetoas, kus voodi oli niii pehme ja linnud laulsid hommikul akna taga. See oli idüll, tõepoolest. Ma ei hakka siin postitusi linkima, neid oli liiga palju, aga kui huvitab, siis vaadake arhiivist märtsi lõppu ja aprilli algust 2007.
Nüüd elab Murakas juba ammu uues majas, kus me augustis 2007 ka Pipsiga külas käisime. Toona olid vanemad kodus, nii et olime ainult Muraka toas, seekord olid kassid kodust ära ja hiirtel pidu.
Pühapäeva õhtul läksime rongi peale. Sinna, kuhu piletid ostsime, sel päeval üldse rongi ei läinudki – netist näitas, et läheb, ostsime automaadist piletid ära ja alles väravate juures tuli välja. Läksime siis mingi rongi peale, mis teise Murakale lähedalasuvasse jaama läks, pileteid ei tahtnud terve reisi jooksul keegi näha.
Rong oli peenike, igas vagunis olid lauad. Plikal oli mõnus nihverdada:
Kohale jõudsime alles pimedas ning olime millegi asjaliku tegemiseks liiga väsinud – istusime natuke netis ja läksime siis magama.
Järgmisel hommikul oli aga lõbu laialt. Käisime duši all, mille otsik oli tavalisest kolm korda laiem ja tekitas tahtmise kogu öko kuu peale saata 😛
Plika vaatas hiiglaslikust telekast Puhhi multikat:
Ja nihverdas köögilaual (hea pikk laud oli, mõnus roomata):
Ja lõpuks magas study põrandal (ok, enamiku ajast küll voodis, Mees tõstis ta lihtsalt korra “eest ära”):
Murakal on seal ka Gaggia masin – teine mark, aga samalaadne väike. Ja sellega oli palju lihtsam head kohvi teha! Espressole tuli kohe ilusti kreemjas vaht peale ja piim sai kiiresti kuumaks. Mina ei saa aru, mis mu masinal viga on…
Hommik venis märkamatult poole päevani, nii et Crawleysse jõudsime alles kell pool kolm. Aeg möödus poode kammides nii kiirelt, et enne kui aevastadagi jõudsime, oli kell viis ja meie üllatuseks pandi kõik kinni. Nii jäigi minu päeva saagiks vaid kaks paari teksasid. Oh well…
Kuna linnas enam miskit teha polnud, sõitsime Muraka poole tagasi ja olime õhtuni seal. Londonisse sõitsime jänest, sest minnes väravaid polnud, Muraka sõnul polnud ta sel liinil kunagi ühtki kontrolli näinud ja kohale jõudes sai väravast nädalase travel cardiga läbi. Kokkuhoid £15. Arvestades seda, mis summasid me juba transpordi alla kinni pannud olime, ei tundnud mingeid süümekaid ka 😛
Tagasisõidust ja Tallinnast kirjutan hommikul, hetkel murrab uni maha.