May 2009

Noh, aiatargad…

Ma siis pildistasin oma umbrohupeenrad 😛 üles ja tundub, et nii palju erinevaid asju polegi. Muid asju, mis pole kindlasti umbrohi, aga mida ma tuvastada ei oska, pildistasin ka. Ja üleüldse said pildid natuke niru kvaliteediga (viimasel ajal tundub, et õues on kogu aeg liiga palju valgust), aga no elab üle.

Nii palju pilte sai, et ma kohe ei teagi, kuidas oleks kõige parem teha, et te saaks arusaadavalt öelda, mis kus on. Ma vist lihtsalt nummerdan pildid ära…

1. See all vasakul on kindlalt mingi lill, üleval vasakul ja keskel ma ei tea, vast on ka? Ja paremal on nartsissid 😉

All vasakul on kukehari, üleval vasakul on pakutud semperbegooniat ja kannikest, keskel on kurekell (ema arvas, et vereurmarohi, aga kollast vedelikku murdes ei tulnud, seega mitte)

2. Sama peenar edasi, suht samad liigid ka, lisaks ainult need väikesed lilled, mille kohta ma pole ka veel aru saanud, kas see on päris lill või umbrohi ja nime ka ei tea 🙂

Kirikakar, tuntud ka margareeta nime all (ja mairoosi nime all võib-olla ka, ei viitsinud rohkem googeldada)

3. Sama peenar veel edasi, pole ka tegelikult midagi uut…

4. Siin on kivi kõrval need imelikud… Mina ei tea, mulle meenutavad midagi nõgeste ja maasikate vahepealset, aga võib-olla panen täitsa mööda 😀 Kui lillepeenar, siis ikka lill või umbrohi oleks loogiline 😛

5. Nojah, siin on need väikesed lilled ja tulbid ja võilill 🙂

6. Siin on mingid uut sorti lilled ja siis seal ülevalpool on veel mingi teine asi vist, mis tahaks kangesti mööda majaseina üles ronida, kui toetuspinda vaid oleks – mulle vähemalt tundub nii, sest praegu roomavad nad mööda maad. Ja kui ma neid kaua vaatan, siis tunduvad ronilill ja sinine lill mulle juba täiesti ühesugused 🙂 🙂

Igihali

7. Lähivaade eelmisest:

8. Majaesine peenar, kus umbrohtu vist küll pole, no tulbid ja see lill, mis teises peenras ka oli ja siis miskid natuke sõnajala moodi asjad:

Sõnajala moodi on moon, sordilt idamagun

9. Ja veel majaesine peenar, siin on vasakul veel mingi uus taim (mitte tulp, eks, järgmine sellest):

Jugapuu

10. Siis mingi põõsas või suur lill või midagi:

Pojeng

11. Mehe arvates ebaküdoonia. On või?

12. No need peaks küll võõrasemad murtud südamed (ise ajasin sassi) olema… Ja naadid, mida ma pole jõudnud ära rohida. Üleüldse kipuvad need ju ära murduma ja kui juured maasse jäävad, siis kasvavad ülehelikiirusel tagasi… Tühi töö.

Nii, tuvastamise osaga sai ühele poole. Üldistest oludest on mõned pildid veel.

Mees lõikas-saagis eile sihukese hunniku oksi:

Meie tulevane peenramaa, mida ma läbi kaevasin. Selle punaste lehtedega põõsa taga on meie kompostihunnik 🙂 “Grilli” peame vist ümber tõstma…

Teine pool peenramaast. Paremale jäi peale ka “prahi”hunnik, millest peaks saama alus ja katus meie tulevasele puuriidale, kui keegi veel need puud ükskord ära telliks… Mina muretsen, et kas hinnad juba kõrgeks ei lähe, mul pole üldiselt õrna aimugi, millal peaks. Mees väidab, et enne Londonit enam ei jõua, sest need tuleb ju kõik veel riita laduda. No olgu peale, eks siis tagasi tulles. Kas me oleme täiesti süüdimatud, et me järgmise talve puid alles mai lõpus otsima hakkame?

Õunapuud õitsevad 🙂

Ja naabri aiapool on selline 😉

Aiamõnud

Ma olen alati arvanud, et mulle meeldiks hirmsat moodi aias toimetada, aga miskipärast on nii, et isegi kui mul õnnestub aiaga majapidamises elada, ei jõua ma sinna rohkemaks kui grillima ja nii kõik metsistubki. Londonis jõudsin ma tegudeni alles sügisel, kuu enne välja kolimist ja toona olid mul täpselt samad mured, mis nüüdki – kuidas teha vahet umbrohul ja lilledel 😀 Naadi ja võilille tunnen ära, tulbid-nartsissid ja muud selgelt lille moodi asjad ka, aga seal on terve hulk selliseid vahepealseid lehepuhmaid… Kust ma peaks teadma, mis on mis?

Me ju ostsime suure hurraaga igasugu seemneid ja värke, aga istutamiseni ei jõua kuidagi. Mitu inimest on juba hoiatanud, et me jääme lootusetult hiljaks oma tegemistega, Eesti suvi on ju lühike. On neid aeda minemise plaane olnud varemgi, aga alati on kuidagi midagi muud ette tulnud. Täna ma siis norisin Mehe kallal nii kaua, kuni ta kummikud jalga tõmbas ja mind aeda käsutas.

Kõigepealt tuli muidugi välja, et see aia tagumine osa, kuhu idee järgi peenrad tulevad, on ikka sellist soga täis, et hoia kahe käega peast kinni ja karju appi. Maa tuleb läbi kaevata, arusaadav, aga sinna on üritatud kunagi vist prügimäge teha ja igasuguseid “toredaid” asju leiab, pudelikorkidest lagunenud kilekottideni.

Alguses jäi Mees sinna kaevama ja mina üritasin lillepeenart rohida. Kuna ma aga miski aja pärast tõdesin, et enamik neist puhmastest võivad vabalt olla nii umbrohi kui lilled ja mina neil ausõna vahet ei tee, otsustasin asja sinnapaika jätta ja läksin Mehe juurde vinguma, et mina tahan ka kaevata.

Novat, aga meil on ainult üks labidas. Mees oli siis armuline, läks ise põõsaaluseid rohima ja puudelt kuivanud oksi kärpima:

Mina muudkui rõõmsalt kaevasin ja sobrasin näppupidi mullas. Viskasin vihmausse kompostihunnikusse, korjasin kive ja oksi ja juurikaid ja prügi välja. Kaevata on lahe! Lõpuks oli muidugi vill peos ja higimull otsa ees. Käte väljanägemisest rääkimata – meil nimelt pole aiatöökindaid, mässasime seal paljakäsi. Ütleme nii, et hiljem polnud pesemisest suuremat kasu – päris palju musta lihtsalt ei tulnud enam maha. Alles pärast duši all ligunemist läks olukord natuke paremaks ja lõplikult puhtaks sain käed pärast seda, kui Plika s*tast mähet voolava vee all loputasin. Üks küüs murdus ka ära. Oot, ja kas ma juba villi mainisin? 😉

Kaevamist jätkub küllaga – Mees arvas, et kogu see jama tuleb veel vähemalt kaks korda läbi kaevata, enne kui sinna miskit külvata võib. Eks siis homme jälle aeda? Aga mina pole enne nõus, kui kindad saan! Kust saab? Ehituspoodidest kindlasti, aga need on kaugel. Koduekstrast vms ka vast, aga seegi on kaugel. Meie Selverist? See on nii väike, et ei usu, aga eks ma vaatan, pean täna nagunii mähkmeid ostma minema.

EDIT: Kindad olemas! Täiesti hurmava hinnaga pealegi, maksin kahe paari eest kokku 17 krooni 😛

Ah, üleüldse võiks keegi aiatark mulle külla tulla. Keegi, kes teaks-tunneks kõiki taimi, käiks ja näitaks näpuga, mis alles jätta, mis ära rohida. Muidu kaevan suurest frustratsioonist terve lillepeenra üles!

Aga muidu on ilus ja roheline, vihm oli ülimalt teretulnud. Rabarberid vohavad ja võililled õitsevad 🙂

Enne, kui sain emaks

Lugesin seda luuletust esimest korda mullu augustis rasedana Kessu plika blogist ja juba siis meeldis. Aga selle värgiga ei oska, ei saagi päriselt suhestuda enne, kui oled ise ema 🙂 Nii et täna Krati blogist üle lugedes oli kohe hoopis teine tunne.

Enne, kui sain emaks (L.Tungal)

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
– mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundnud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minuti tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust
või rahulolu, mida emadus tekitab.
Ei teadnud, et võiksin nii palju tunda…

Enne, kui sain emaks.

Ja täpselt nii ongi!

Öö

Ah see laps, jah… Ta peaks muidugi hoopis oma voodis magama sellisel ajal. Ja no päris ise ta sinna kapi peale muidugi ei roninud. Issi trikid 😉

Scroll to Top