Esiteks väänasin ma eile varba välja – Plika hakkas voodis nutma, mina kihutasin, sokid olid jalas, põrand libe… Nii see läks. Kukkumisest pääsesin, aga varvas sai haiget, lonkasin terve õhtu.
Täna hommikul ei saanud enam suuremat longata, pidin hüplema. Varvas oli siniseks kah läinud, nii et võtsin takso ja sõitsin traumapunkti. Luu õnneks katki polnud, varvas seoti teisega kokku ja öeldi, et külma peal hoiaks. Ja et järgmisel nädalal peaks juba parem olema.
No aga kuna nad arvasid, et ma võin koju longata küll, siis ma tegingi seda. Mõtlesin, et mis see kilomeeter siis ära pole. Nojah… Hirmus pikk maa on isegi pool kilomeetrit, kui saad ühe jalaga ainult selle välisküljele toetuda (ma avastasin lõpuks, et nii ei ole eriti valus).
Ja siis ma polnud ennast väga soojalt riidesse pannud, aga väljas oli külm ja tuul. Ja mul olid ainult plätud jalas, sest paistes varvas kinniste jalatsite sisse ei mahtunud. Sokid ka, aga jahe oli ikkagi.
Nii et selleks ajaks, kui ma koju jõudsin, oli kohe päris halb olla. Pea valutas ja kurk valutas ja hirmus külm oli, ehkki pliit küdes… Ja palavik oli 37.4.
Õnneks õnnestus mul lapsega koos paar tunnikest magada, nii et kui ükskord üles ärkasin, siis oli enesetunne parem ja hoopis hirmus palav olla. Siis oli vaja muidugi poolalasti ringi joosta, kuni jälle hirmus külm hakkas – no ma olen totu jah, ma tean.
Praeguseks on palavik 37.2 ja külm on ikka ja väsind ka ja laps jäi lõpuks ometi magama… Aga homme on kindlasti parem päev, eks, uni aitab alati. Täna olin enamiku päevast ikka tõsises masenduses.
Jaa, see teine mure ju, see tõsisem mure (mis minu varbast ja palavikust ikka). Lapse haigus. Ta ise oli täna rõõmsam kui eile, ma ütleks. Nina käib juba läbi ja rögiseb küll, aga no… Rõõmus on.
Ja mulle siin heideti ette, et kuidas ma lähen kõrvapõletikus lapsega ilma uuesti kontrollimata lendama. No ma ei tea – küsisin, arst ütles, et pole vaja tagasi minna. Et teeb antibiotsikuuri ära ja minge aga. Mina ei tea, äkki on arst süüdimatu. Või olen mina.
Ma siis kurtsin Kessule ja tema pidas oma tuttava lastearstiga aru ja too ütles, et antibiootikumid on nii väikese lapse puhul õigustatud, aga et lennates võib trummikile puruneda ja palju muud juttu. No ja põhimõtteliselt jõudsime ikkagi selleni, et ei ole muud teha, kui ravida ja ise vaadata, kuidas lapsel seisund on. Esmaspäeval saaks veel broneeringut muuta…
Aga mu õeke, kes Rootsis med õde on, ja tema mees, kes suisa laste med õde on, nemad arvasid näiteks, et ma võin lennata… Et tilgad sisse ja tiss tõusmisel-maandumisel suhu, siis on okei.
Vot sellised lood. Igaühel on oma arvamus, mitte kedagi ei saa usaldada ja lõpliku otsuse peame ikka ise tegema 🙂 Uhh, milline vastutus. Eks me esmaspäeval lapse pealt vaatame.
Jajah, ma ennetan teie kommentaare, et vastutustundlik ema ikka jääks koju ja nii edasi, ma tean seda kõike, ma olen seda juba kuulnud, ma tean… Aga ikkagi.
EDIT: Tunni-kahega oli 38 peale tõusnud. Hirmus lugu.
