Eile oli jälle üks tore päev, kus sai rõõmustada Tähtveres elamise ja mõnusate naabrite üle.
Kõik sai alguse sellest, et ma helistasin õhtupoolikul linnast tulles Kessule ja pakkusin, et võin talle fotod ära tuua, mis mul juba mõnda aega mälupulgal ootavad. Nii ma siis läksingi alustuseks Kessu poole.
Aga siis, kui Kessu plika oli õhtusöögi lõpetanud, leiti, et on tarvis poodi minna. Mul tuli meelde, et meie külmkapp on ka suht tühi. Nii me siis liikusime viiekesi Selveri poole, tee peal saatjaiks naljad Tauno ja kahe naise ning käru kohta:
Pärast edukat poodlemist läks Tauno koju ja Kessu tuli plikaga meile külla. Lapsed said meie hirmsasti segamini elamises rõõmsalt ringi tuulata ja meie jäätisekokteili juua.
Nojaa, aga kuna Taunol oli tulnud isu grillida, siis käsutas Kessu meid koju minnes tunni-paari pärast enda juurde tagasi. Ja pangu ma aga Plikale soojemad riided selga, saab liivakastis nihverdada. Ega’s sihukestele nõudmistele ei saa vastu panna:
Kui Mees üheksast töö lõpetas, ühines temagi meiega. Selleks hetkeks oli kilo liha, mida esialgu nii palju tundus, saladuslikul kombel haihtunud ning ka õllevarud, mida paistis olevat piisavas koguses, kuidagi kokku kuivanud. Nii pakkusime me Mehega ennast lahkesti vabatahtlikena välja ja kihutasime tagasi Selverisse, et ikka enne kümmet kesvamärjuke kätte saada. Tagamõte oli meil muidugi ka – lootsime, et kärutame Plika ilusti magama.
Nojaa, magama ta jäi. Umbes-täpselt nii kauaks, kuni me tagasi jõudsime ja maha istuda saime. Siis tuli kärust viuviuviu ja enam ei aidanud miskit. Laps oli keskööni üleval, misjärel me alla andsime ja ennast kodu poole asutasime. Aga söödud-joodud-juteldud oli selleks ajaks nagunii piisavalt.
Hirmus mõnus on niiviisi edasi-tagasi toimetada, kui ainult üheksa maja on vahel.
Ja nii soe oli eile öösel, niiii soe. Isegi mina, vana külmavares, mõnulesin täiega.
Kessu kirjutab ka.