July 2009

Ai-ai-ai!

Meil on köögiukse ees külili kokkupandud klapptoolist ja kohvrist “turvavärav”. Tahtsin sealt kiirustades mängleva kergusega üle karata nagu tavaliselt, aga hüppasin liiga suure hooga põmmdi pealaega vastu uksepiita.

Nüüd on peas muhuväli. Valutab kah. Loodan, et peapõrutust ei saanud.

Ma ikka oskan…

Šokk ja hämming

Kõigepealt vägagi teemasse sobiv vastus ühele hiigelpikale kommentaarile, mis mulle ennist võlaorjuse postile kirjutati. Vastus küsimusele: aga miks on üldse vaja eluasemelaenust pääseda?

Igasugustest laenudest on vaja sellepärast pääseda, et laenud on kurjast ja oma vahenditega ära elamine on kuldaväärt. Jah, nõus, alati ilma ei saa – sellepärast on minu jaoks ainsad õigustatud laenud õppelaen ja eluasemelaen. Olgu, mõningate mööndustega ehk ka autoliising, ehkki ma olen tugevasti seda meelt, et kui raha vähe, tuleks lihtsalt hea asjatundja abiga odav vana auto osta, mille remont ei maksaks edaspidi hiigelsummasid… Nii odav, et liisingut poleks vaja. Mõni kuu suudab ikka järjest raha kõrvale panna.

Tulles tagasi eluasemelaenu juurde – ilma selleta saavad läbi vähesed õnnelikud. Need, kelle vanematel on olnud võimalik neile korter soetada, päranduse saajad, lotomiljonärid 😀 Ja noh, osavad ärimehed ja investeerijad ka, kes mitte millestki suure raha teevad 😛

Noist variantidest on meie puhul kahtlemata kõige reaalsem lotomiljonäri oma. Ja ma usun positiivse mõtlemise jõusse – kui suurelt unistada ja uskuda unistuste täitumisse, siis see juhtubki. Mina unistan sellest, et me saame varsti ühel või teisel viisil majanduslikult sõltumatuks. Olgu see siis lotot mängides või mingil muul moel. Ja ma tõesti usun, et see juhtubki.

Ja siis on meil ehk võimalik tulevikus oma laste õpingute jaoks raha kõrvale panna ja neile korterid soetada – et anda neile võimalus alustada oma iseseisvat elu võlavabalt.

Samas pole meil kunagi olnud mõttes käed rüpes majanduslikku sõltumatust oodata ja seni muudkui aastaid ja aastaid üüri maksta. Otse vastupidi – meil oli kindel plaan võtta laenu niipea, kui seda antakse, praegu on ju ostmiseks parim aeg.

Võlaorjuse ja intresside teemal – eluasemelaenu võtmine miljonites ja aastakümneteks on minu meelest idiootsus, kui just tõesti väga head ja kindlat sissetulekut pole. Kas on ikka vaja nii kallist kodu? Jajah, buumiajal polnud valikut. Valik oleks olnud oodata, kuni hinnad langevad… Aga mina pole õige inimene sel teemal targutama, tõesti pole. Igaühe isiklik otsus.

Fakt on see, et võttes laenu kolmekümneks aastaks, maksad sa seda tagasi lõppkokkuvõttes poole rohkem. Võtad miljoni – tagasi maksad kaks või isegi rohkem. Ja olgu siin nii palju euribori kõikumisi ja raha väärtuse langemist kui tahes, neid röögatuid intresse see kaugeltki tasa ei tee. Niisiis jõudsin ma pärast veidikest kalkulaatorite näppimist üpris kähku järeldusele, et kui ise laenu võtan, siis häda pärast maksimaalselt 15 aastaks, pigem kümneks, ideaalis viieks. Sel juhul oleks pealemakstavad intressid täiesti õigustatud.

Jõudes lõpuks pealkirjas mainitud šoki ja hämmingu juurde – käisime täna laenunõustamisel. Ja hoolimata majanduslangusest ongi laenu saamine täpselt nii lihtne, nagu Ülle mulle kunagi selgeks teha üritas, aga mida ma kuidagi uskuda ei tahtnud.

Vanemahüvitis on sissetulek nagu iga teinegi. Panka ei huvitanud see, et ma ei saanud Eestis dekreedirahasid. Kui ma läheksin laenu taotlema paar kuud enne hüvitise laekumise lõppu, küsiksid nad tõendit, et lähen tööle tagasi. Alternatiivseks tõendiks oleks suur kõht 😛 Aga praegu on laps veel nii noor, et ei küsita midagi. Tule ainult ja võta.

Mis puutub laenuaja pikkusesse, siis kui ma kujutasin miskipärast ette, et mul ei lubata lühikese aja peale laenu võtta, kuna arvatakse, et ma ei suuda seda tagasi maksta, siis tegelikkuses pannakse küll laenu maksimaalne piir paika 25 aasta pikkust graafikut arvestades, aga keegi ei keela mul teha tagasimaksegraafikut täpselt nii lühikese aja peale, kui tahan. Ise vastutan, kui suurema summa maksmisega hätta jään.

Nii et ma saaksin tõepoolest üksinda võtta nii palju laenu kui vaja. On ainult üks aga – Swedbank ei anna noore pere laenu, mis tähendab, et meil oleks vaja kas 30% sissemakset või lisatagatist kinnisvara näol. Kinnisvara puhul võiks paari aasta pärast uut hindamisakti viies tõenäoliselt selle juba hüpoteegist vabastada. Vanematelt pole abi loota, aga mingeid mõtteid meil on. Kuidagi peab saama.

Lihtsam variant oleks muidugi noore pere laen – kui Swedbank oli mulle nõus tavalist kodulaenu andma, ei tohiks vast Nordeas noore pere laenuga probleeme olla… Ei tea, prindin oma väljavõtte välja ja läheme nõustamisele. 10% omafinantseeringut on tunduvalt reaalsem, meil oli nagunii plaanis see kevadeks kõrvale panna.

Ma pole kunagi muretsenud sellepärast, et me ei suudaks laenu tagasi maksta. Ma tunnen ennast, ma olen korralikkuse ja kohusetundlikkuse musternäidis. Ka kõige mustemad ja vähetõenäolisemad stsenaariumid on läbi mõeldud, me saaksime hakkama. Aga noid musti väga suure tõenäosusega ei tule. Lõppkokkuvõttes – me oleme noor pere, me peame nagunii kuskil elama, seega peame me nagunii üüri maksma. Laenusumma tuleks üürist veidikene suurem, aga 5-10 aasta pärast oleks meil täiesti oma kodu.

Nii me nüüd shoppamegi reaalselt kinnisvara. Hakkame kohti vaatamas käima ja tingima, peaaegu kümme potentsiaalset on juba välja valitud. Täiesti võimalik, et ükski neist ei kõlba – hirmsat kiiret pole kuskile. Aga kui sobiva leiame, pole oodata ka midagi. Küll kuidagi kõik need omafinantseeringud ja värgid paika saab.

Aga see korter, mida me olime mitu korda piilunud ning mis pani meid üldse laenunõustamisele minema (ehkki me ei lootnud enne kevadet mingit laenu saada, mõtlesime lihtsalt uurida, kas on üldse lootust), see müüdi just täna maha 🙂 Irooniline või mis. No mis seal ikka, järelikult ootab meid midagi paremat!

Täiesti jabur. Tundub tõesti, et meil on reaalne võimalus õige varsti oma kodu saada. Pöidlad pihku!

Tõeline pühapäev

Täna sai praktiliselt terve päev aias veedetud – sai chilli ja grilli, mina rohisin hernepeenraid ja Mees harvendas puid.

Lauri hoidis oma sõbrannaga Plikat (ja too oli nendega hullult rahul ja rõõmus – no Lauri on eilsest saati siin olnud, jõudis ära harjuda):

Aga lapsest oli vaja vahepeal natuke rahu ka saada, nii et tõime ta voodi õue:

Mees harvendas puid-põõsaid nii korralikult, et maa oli oksahunnikuid täis. Aga valgust on aias nüüd tunduvalt rohkem.

Külli käis vahepeal oma poisiga läbi. Mees sai harjutada rolli kahe lapse vanemana 😛

Plika jäi võrkkiiges tissi otsa mõnusasti tudule:

…ja rändas siis kiigest oma voodisse:

Vihma eel:

…aga lõpuks sai voodi ikkagi tuppa tagasi tõstetud:

Suvi on mõnus 🙂

Vastamata ununenud küsimus

Kratt küsis selle postituse lõpus, mida ma praegu ülikooli õppima läheksin. Miskipärast unustasin talle vastata.

Kui ma saaksin praegu oma toonased valikud uuesti teha, siis oleksid võimalikud valikud kas raamatupidamine, eesti või inglise filoloogia… Või siis arhitektuur 🙂

Seda muidugi tingimusel, et ma oleks noor ja lastetu ja saaks samamoodi muretult päevases õppes käia ja mõnusat tudengielu elada. Praegu, ühe kõrghariduse juba omandanuna, väikese lapse kõrvalt – filoloogiasse enam küll ei viitsiks, arhitektuuri jaoks on vist ka liiga hilja. Raamatupidamine on endiselt plaanis.

Arhitektuur tundub lihtsalt nii mõnus. Kõik see joonestamine ja plaanimine. Aga seal on hulk ebameeldivaid (füüsika jms vallas) aineid ka, sellepärast ma eriti tõsiselt seda karjääri ei plaani 😛

Oh, läksin korra Tallinna Tehnikakõrgkooli kodulehelt rakendusarhitektuuri õppekava vaatama (alternatiiviks on ju vaid EKA ja kuna ma olen kõike muud, kui kunstiinimene, oleks mul TKTK-s kahtlemata rohkem lööki) ja leidsin veel sihukese põneva asja nagu tehnoökoloogia – igasugune ökoloogiaga seotu on mulle ju hirmus südamelähedane ja kindlasti oleks põnev õppida.

Peaks uurima, mis ökoasju veel kuskil õppida saab. Kes teab, kunagi, kui laps(ed) suurem(ad)…

Kas keegi teab tõepoolest juba 18-aastaselt, mida ta oma eluga peale hakata tahab? Imetlen neid inimesi.

Oh sa rsk

[ettevaatust, tibipost]
(paraku mitte nii meeldiv, kui Kessul)

Paar päeva tagasi murdsin ühe varbaküüne ära, nii et see jäi teistega võrreldes pea poole lühem (no need küüned on ju nii pisikesed nagunii) ja paistis tänu punasele küünelakile küllaltki hästi silma.

Noh, täna suutsin ma suure varba niiviisi ära lüüa, et tükk küünelakki oli maas, veri jooksis ja paar tundi hiljem tuli tükk küünest maha.

Hüvasti, punane küünelakk, õige tükiks ajaks.

Mees ütles, nagu noil puhkudel ikka öeldakse: pulmadeks saab terveks. Aga kas tegelikult ka saab? Mul on üle kahe kuu aega küünt kasvatada, kas kolmandik kasvab selle ajaga tagasi?

Vastik, vastik, vastik!

Scroll to Top