Kõik oligi siiani liiga hästi laabunud, midagi pidi ju juhtuma 😛
Ühesõnaga libises üks mu viiekorruselise tordi korrustest autosse istudes sülest maha, pläraki karbi kaane vahelt välja tagurpidi liiva sisse.
Üllatav on see, et mina, emotsiooniinimene, ei läinud isegi närvi. Läksin lihtsalt tühja alusega tagasi ja küsisin, kas neil oleks võimalik uus teha. Tegelikult panid nad küll kell kaks juba putka kinni, aga nad oleksid vist isegi põhimõtteliselt olnud nõus jääma ja küpsetama, probleem oli lihtsalt selles, et toorainet polnud. Nii öeldi, et kui lähen ja leian kuskilt sobivas suuruses valgest sefiirist tordi, siis nad võivad sellele keskele augu teha, värvilisest sefiirist roosid pealt ära võtta ja samasugused martsipanroosid asemele panna, mis ülejäänud korrustelgi on.
Nojaa, aga me läksime Pere leiva poodi ja nad olid seal nõus mulle homseks selle ühe korruse tegema. Nende armastuse tort on juhtumisi väga sarnane, saatsin neile veel pildid oma tordi ülemisest ja kolmandast korrusest ka meili peale, vast tuleb samasugune küll.
Lihtsalt natuke närvikõdi, 200 lisakrooni, üks lisakohustus homseks (keegi peab selle ju ära tooma ja peopaika viima) ning tänaste plaanide ajagraafiku nihkesse minek. Ahjaa, lisaks muidugi veel äärmiselt ebakaubandusliku välimusega “proovitort”, mida nägite ülalasetseval pildil. Liivase osa saab ju ära võtta, enamik on söödav.
Õnneks pole täna rohkem kellaajalisi kohustusi. Mees ja Runn läksid šampust ostma ning alkoholi ja ülejäänud torti peokohta külma panema, mina jäin koju tordi fotosid saatma ja muid asju ajama. Jõudsin ennist linnas käies seeliku ära tuua ja salongis korsetiga selga proovida – kõik istus nagu valatult, pean lihtsalt enne kuut läbi käima ja need kaasa võtma (enne läks liiga kiireks, jätsin sinna).
No ja siis on veel ehted vaja osta ja veel nipet-näpet… Ja kodu ära koristada. Ja õhtul veel maniküür.
Aga kõik on kontrolli all 😛
Oot, mis sa selle hästi ja mugavalt organiseeritud tordi transa kohta ütlesid mulle tookord?
Muig. Sefiiritordi karpe on parem süles hoida, sest pagasnikus võiks need ka kõige korralikuma sõidustiili puhul lendu minna ja tort seega kannatada saada. Libises see minu või kellegi teise sülest – on's vahet? Õnnetusi juhtub igaühel. Ei saa isegi hooletuse süüks panna, lihtsalt totter juhus.
Sefiiritordi koha pealt võiksin ma lugusid küll rääkida, kuidas märja kahvli ja riivšokolaadiga seda kohendatud on 😛
Aga need väiksed viperused lisavad päevale vürtsi ja kui Sa juba nüüd nende üle muiata suudad, siis tulevikus on lahedad mälestused.
Igatahes ilusat päeva teile (ilmateade lubas päikest ja sooja ka)!
mis nad siis sõidavadki bussiga välja – 5 meest karbid süles enamasti? 😀