Plika nihverdab juba ammust aega igal pool ringi ja muutub järjest osavamaks. Paar korda on ta suutnud näiteks üksipäini diivanile ronida, aga seda on siiski vähe juhtunud, nii et olen sellise ohu juba unustanud.
Noh, täna õppis ta igatahes iseseisvalt tooli peale ronimise ära. Kaks esimest korda tegi ta seda siis, kui ma tähelegi ei pannud, kolmas kord teadsin juba piiluda. Läheb tooli ja seina vahele, heidab kõhuli toolile, lükkab jalgadega takka, ajab põlved kõhu alla ja valmis – nii lihtne see ongi. Mu arvuti pole enam kaitstud!
Lapsevanemate rõõmud 😛
ma pigem muretseks, et kukub pea lõhki vms 😛
mina lapsevanemana muretseks ka arvuti pärast 😛
Pead ei õnnestu sellises kõrgusest lõhki vist kukkuda. Nii et ma ka pigem arvuti kui nõrgema poole pärast mureks.
(Just täna leidsin, et minu täiesti tutika läpaka USB on katki… ilmselt meie päntajala töö…)
Oled talle ikka ise ohtutlt maharonimist kah õpetanud? Siis pole vaja muretseda, et kukub vms.
Oh, maha ronida oskab ta ammu, vähemalt voodilt ja diivanilt. Tool on muidugi väiksem, selle kohta ei tea, aga põhimõte on tal selge.
Mis muide ei tähenda, et kukkumisi poleks. Eile näiteks oli ta täpselt samas asendis köögis tooli peal ja hoidis lauaäärest kinni, aga kuna põrand on libe, libises tool kaugemale ja ta kukkus pläraki näoga vastu põrandat – oh seda kisa. Nüüd põsk sinine, õnneks muud häda pole.
vaeseke 🙁
kas toolijalgadele vilditükke ei saa alla kleepida?