Plika ärkas täna kaheksa asemel kümnest – ronis ühegi piuksuta suurest voodist välja, tõmbas magamistoa ukse lahti ja naeratas. Ühesõnaga ei mingit välist märki raskest ööst (peale kaks tundi pikema une).
Lõunaune ajal käisime õues, jäi ilusti kärus tuttu, tissi ei saanud. Õhtul käis nagu tavaliselt kaheksa läbi vannis ning jäi seejärel probleemideta tissi otsa magama.
Nii palju olen ära otsustanud, et elutoas magada pole mul mõtet. Kes meist Plikat öösel rahustama peaks, ei tea… Abikaasa jäi ka jälle keset elutoa põrandat magama, ei saa temaga hetkel konsulteerida (küll ta ükskord ärkab, haha). Igatahes ei mingit piima seekord, ei mingit tulede põlema panemist. Lihtsalt süles hoidmine ja minimaalselt juttu. Teoorias ei tuleks last süles kõigutada ega rahustada ka, aga praktikasse pole ma suutnud seda panna, sest rahustades on ikkagi kergem last vait saada. Ma ei näe väikses kõigutamises ja silitamises miskit halba.
Aga no alati võib loota, et Plika üldse ei ärkagi üles :D Igatahes olen ma optimistlikult meelestatud. Tulgu mis tuleb, küll me hakkama saame.