Ometigi mingid nähtavamad edusammud!
Esimene vigin kesköö paiku, kui parasjagu ise magama läksime. Viis minutit käe hoidmist ja magas rahulikult edasi.
Teine vigin kella nelja paiku. Abikaasa jalutas temaga kaks minutit ringi, hoidis siis pool tundi kätt ning seejärel oli hommikuni rahu majas. Kas see pool tundi ka tõesti pool tundi oli – ei tea, sest esimest korda nende ööde jooksul ei passinud ma pingsalt üleval, vaid suutsin õige pea tagasi unne suigatada. Vast kõige ilmekam märk sellest, et asjad on tõesti paranenud.
Hommikul pool kaheksa hakkas Plika läbi une rääkima ja ärkas siis üles. Naeris ja jorises vaheldumisi, ma siis pakkusin talle tissi ka, ega ma kade pole. Nüüd sai kinnitust fakt, et kui niisama tissi paljaks võtan, siis ta ainult mängib sellega, imema hakkab alles siis, kui ta õigesse asendisse panen.
Aga sellist asja, et ise tissi küsiks, meie peres vist ikka ei ole. Või ei saa ma sellest aru? Targemad, rääkige, kuidas üheaastase tissi küsimine võiks välja näha.
Ma vahel ikka juurdlen, kui palju võib ühes postituses kasutada sõna tiss, ilma et see pornograafiliseks muutuks. Aga no ma ei viitsi mingeid viisakaid sünonüüme välja mõtlema hakata ega tärnikesi panna 😀
Mul küsibki "piimma!" 11.kuuselt sai see sõna umbes selgeks. Kui veel ei rääkinud, siis hakkas ilmekalt puhisema tissi juurde saades 🙂
Salme ei ole kunagi küsinud, seda kuni viimase ajani, mil ma poole kohaga tööle läksin. Siis hakkas mu särgikaelust venitama ja üritas tissini teed leida, enne tuli alati ise pakkuda.
Kas sa tahad, et ta kusiks? Kohvikus kae pluusi alla topiks voi niisama sikutama hakkaks? 🙂
Muig, ega ei taha küll. Lihtsalt mõtlesin, et äkki ma olen eriti juhm ja ei saa aru, kui Plika tissi küsib 😛