Tänase päeva mõttetera
Pärit Pipsi MSNi nimest:
I don’t need sex – the government f*cks me every day.
2009
Suurepärane päev
Ärkasime vastupidiselt eilsele piisavalt vara, et emaga koos hommikust süüa. Nokitsesime koos Mehe ingliskeelse CV kallal. Käisin Maideniga jalutamas-kärutamas, muuhulgas sai lõpuks läbi käidud Lutsust, et saada kätte 2008. aastal sündinuile mõeldud raamat ja Lotte kandekott ning põikasime sisse Antti juurde galeriisse, kus sai kohvitatud, saiakesi söödud ja juttu aetud, kuniks lapsed akna taga põõnasid.
Postkastist leidsin kirja kahe tasuta 50 digipildi kupongiga, mille üks blogilugeja mulle saatis, lihtsalt heast südamest. Aitäh sulle veekord, Kadri!
(Selle peale meenus veel kaks toredat seika eilsest, mis blogis mainimata jäid – esiteks nägin jalutamas käies oma onutütart, kellele just kaks minutit varem mõelnud olin ja kes mind üllatusena ühele oma elu väga tähtsale sündmusele kutsus. Teiseks sain ma ülimalt armsa kirja seni anonüümselt lugejalt, kes otsustas lihtsalt oma olemasolust teada anda – ja tema kirjast tuli välja, et meil on päris palju ühist, lapsepõlvelinnadest ja pea ühevanustest tütardest sarnase nimega süüa tegevate meeste ja üleüldise mõtteviisini välja. Selliseid kirju on alati ütlemata tore saada 🙂 )
Tagasi koju jõudes ootas ees Mees taaskord ühe valmis kirjutatud motivatsioonikirjaga ja ahjus küpseva ning meelierutavaid aroome eritava kanaga. Pärast õhtusööki läksid ema ja Mees Maximasse söögivarusid täiendama, seekord jäin mina lapsega koju.
Ja siis vaatasin ma oma pangaarvet. Ja avastasin, et vanemahüvitis on lõpuks üle kantud. Umbes-täpselt selles summas, mis kunagi ammu juulis välja arvutatud summast veel puudu oli. Ja oi, kuidas ma siis mööda tuba ringi tantsisin ja kõiki kõrgemaid jõude tänasin, et selle jamaga nüüd lõpuks ühel pool on.
Enamik tollest tagantjärele saadud summast läks seni tekkinud võlgade ja kommunaalide maksmiseks, aga ma tegin seda suure rõõmuga. Arvestades järelejäänust maha enne järgmise raha saabumist maksmist nõudvad arved, jäi järele vaid pisut üle 4000 krooni – see on siis söögi ja muu vajaliku raha täpselt kuuks ajaks. Eelmisel kuul kuluski umbes selline summa, seega priisata pole endiselt miskit – ikka peame samamoodi kokku hoidma, kingadest võin esialgu vaid unistada. Aga VÕLGU enam pole ja me saame omal jõul hakkama – see on põhiline.
Mehel on hetkel kolm (üli)head tööpakkumist (lisaks kamaluga suvalisi, mis ei nõua erilisi oskusi ega maksa ilmselt suurt midagi, aga kuhu võib ju ka igaks juhuks kandideerida) – seda on kolme võrra rohkem, kui tema tööotsingute alguses 😛 Ühte kohta on CV juba saadetud, teistele jõuab ilmselt nädalavahetuse jooksul. Ma siiralt usun, et ühe neist kolmest heast ta ka saab – ja loodetavasti ikka selle kõige parema 😉 Me muidugi ei tea veel täpselt, milline neist parim ollagi võiks, igal juhul on tal kõigi jaoks erialased eeldused olemas ja lisaboonuseks eelnev võrdlemisi pikaajaline töökogemus samal alal ning veel mõned kasuks tulevad oskused ja kogemused, mis võivad teiste ees eeliseid anda, seega… Pöidlad pihku!
Tööotsingu, CV täiendamise ja kaaskirjade kirjutamise lainel olevana tundus mulle eriti jabur see artikkel (Maris saatis lingi) – minu jaoks on kõik need nõuanded seal nii… Pimesi ja une pealt iseenesestmõistetavad.
Ja kui ka ei oska, siis internet on nõuandeid ja näidiseid täis ning kindlasti leidub mõni sõber, kes on hea keeletajuga ning võib su üllitise üle lugeda. Isegi mina küsin tihti (tavaliselt Mariselt või Pipsilt) nõu, et mingite väljendite kohta parima leidmiseks värsket arvamust kuulda ja sel moel saavad eriti head asjad kokku kirjutatud.
Aga et keegi saadaks CV kiisuke@… vms aadressilt ja lisaks sellele oma lapsepõlvefoto või kirjutaks CV-sse poliitikast… Püha müristus.
Võib-olla olen ma lihtsalt intelligentne ülbik.
Tänastel fotosüüdistustel lõbutseb Plika porgandiga…
…ja vanaema süles ratsutades.
Lõpetuseks tahtsin jagada oma rõõmu kaalika taasavastamise üle – ma võiks seda lõputult krõbistada, nii mõnus magusroog.
Hakkan vist vanaks jääma
Kuna ema igakuised külaskäigud on teatavasti ainus aeg, mil meil on lapsehoidja ja seega võimalus kahekesi väljas käia, mõtlesime, et peaksime seda täna õhtul kindlasti tegema – niigi olid päevad seni märkamatult möödunud ja ema sõidab juba homme ära.
Algne plaan oli Antti ja Rarru poole minna, seal meeldivas seltskonnas mõned õlled/siidrid tarbida, siis ehk Zavoodis veel ühed joogid võtta ja koju tulla.
Tegelikkuses ei tahtnud Plika, kes on terve selle nädala probleemideta hiljemalt kell kümme oma voodikeses norsanud, kuidagi rahule jääda. Mingit meeletut nuttu polnud, aga oma voodis ta magama ei jäänud ja hädavirin oli aeg-ajalt üsna konkreetne – piisavalt konkreetne, et sellele tähelepanu pidi pöörama, tegu polnud tavapärase rõõmsa õhtuse lalinaga. No ja me lihtsalt ei tahtnud enne välja minna, kui laps magab, sest siis oli endal süda rahulikum.
Nii see aeg venis ja Antti muutus juba kärsituks – tahtis kodust välja saada. kuna meil oli alkohol juba varutud, tegime ettepaneku õues kokku saada, ringi jalutada ja juua.
Mõeldud – tehtud. Laps paistis lõpuks piisavalt rahulik olevat, seega jätsime ta ema hooleks ja etteruttavalt võib ära öelda, et jäigi nututa magama ja magab rahuliselt siiani. Meie jalutasime Antti-Rarruga toomemäel, jõime veini ja rääkisime juttu. Mõnus oli.
Aga siis sai vein otsa ja niiskus puges kontide vahele, seega seadsime sammud Zavoodi poole. Otsustasin, et ei hakka oma suurt siidrit üldse lahti tegema – ära ma poleks seda joonud (ainult ühe söögikorra jaoks oli piima varutud), lahtisena lahtunuks vastikult ära, seega tundus mõistlikum mõneks teiseks korraks jätta, Zavoodis üks siider juua ja koju ära tulla.
Aga Zavoodis, sellessamas Zavoodis, mida ma kunagi niiväga armastasin, kus ma veel eelmiste jõulude ajal ja viimasel sügiselgi rõõmsalt istusin, tundsin ma ennast järsku nagu teiselt planeedilt. Sealne seltskond tundus järsku nii mõttetu. Trügimine tundus järsku nii mõttetu. Köögist levivad praehaisud olid vastikud. Selles trügivas seltskonnas praehaisus seismine (sest vabu laudu otse loomulikult polnud) ja kalli raha eest joomine tundus nii mõttetu. Kurat, isegi joomine üleüldiselt tundus täiesti mõttetu.
Nii ma siis lihtsalt jätsin Mehe sinna ja tulin ise koju. Ja tuletasin meelde oma eelmist joomiskatset nädal-paar tagasi, kus piim sai sügavkülmast välja võetud, aga siis läks väljaminekuisu üle ning järgmisel päeval üritasime kodus kahekesi juua, et piim jumala eest raisku ei läheks. Mees oli unine ja minule siider järsku lihtsalt ei maitsenud, nii et purju ei jäänud me kumbki, aga öösel üles ärgata, piima soojendada ja seda pudelist anda (kui tüütu võrreldes lapse tissi otsa tõstimisega ja edasi magamisega) tuli siiski, sest veres see alkohol ju oli. Täiesti läbikukkunud ettevõtmine ühesõnaga, alkoholile kulunud rahast rääkimata.
Vanaks hakkan vist jääma. Kodus/külas, mõnes hubases kohvikus või vaiksemas pubis ja heas seltskonnas limpsiks vast endiselt veini või siidrit, aga… Mingit hullu peolooma minust enam ei ole.
Seltskonnas polnud ju asi, seltskond oli hea – ja kuni me väljas jalutasime, oli tore. Aga sealt edasi – minu jaoks täiesti mõttetu.
Mis seal ikka. Kui nii, siis nii. Ei ole vist mõtet kurvastada, kui enam juua ega pidu panna ei taha – jääbki rohkem raha ja tervist alles, lapsega on niipidi nagunii tunduvalt kergem. Näis, kauaks see periood kestma jääb…
Tehke rist seinale
Kell on 22:37. Mul on hambad pestud ja kõik muu tehtud. Lähen nüüd magama. Ausõna ei mäleta, millal viimati enne keskööd voodisse sain, enamasti ikka ühe ja kolme vahel. Huviga vaatan, mis kell homme ärkan 😉
Tavaline päev
Tänane päev oli üle mõninga aja peaaegu tavapärases rütmis – tõusime üheksa ringis, sõime rahulikult hommikust, sain siit-sealt natuke koristada ja kuiva pesu kokku lappida, kiiret polnud kuskile. Lõuna paiku läksin mina Plikaga turule ja jalutama, Mehe jätsime koju motivatsioonikirja kirjutama.
Istusin pärast veel jõe ääres ja lugesin Ülikooli apteegi kliendilehte (õeh, üldse polnud huvitav) – kott oli liiga raske, et oleks viitsinud jalutada, sellesse vankri all olevasse kandekotti annab ainult kõige kergemaid asju panna, täiesti mõttetu. Oh, kuidas ma igatsen sooje kevadilmu, et saaks käru lihtsalt Toomemäele või jõe äärde parkida ja päikese käes raamatut lugeda. Kevad, kevad, tule juba!
Aga üldiselt olen ma enda üle lõpmata uhke – käisin esimest korda päris üksi ja iseseisvalt käruga väljas. Eks ma olen varemgi käinud, aga siis on Mees mind ikka alla saatnud, et kergem oleks. Nüüd vangerdasin ise tite ja vankri ja hiljem veel raske kotiga. Hakkama sain 😛 Eks pean harjutama – kui Mees tööle läheb, pean ju kogu aeg üksi käima, nagu enamik emasid algusest peale. Hahaa, ega ma polnud turulgi varem üksi käinud, ikka Mehega koos või olen seni vankriga väljas oodanud, kuni Mees sees ostleb. Tema on ju meie kokk, sestap oskab paremini valida.
Õhtupoolikul, kui ema töö lõpetanud oli, käisime temaga veel Eedenis. Otsisin Jyskist imeilusat kollast liblikatega voodipesu, aga nüüdseks olid kõik läinud – Pärnu omas nägin single suuruses, aga mis kasu meile sellest. Nii kahju 🙁 Noh, mis seal ikka, rangelt võttes pole ju VAJA, lihtsalt nii ilus oli…
Magamistuppa sain hommikumantlitele nagid, mõõtekannu leidsin, mis lisaks detsiliitritele ka jahu ja suhkru gramme näitab… Ja käterätikutele need klõpsuga jullad, millega on hea rätikuid nagisse riputada. Kui nüüd veel magamistuppa kella ka saaks ja mõnelt Mehe sõbralt trelli laenata, et kõik nagid-kellad-vannitoa riiulid üles panna, siis oleks elamine vist isegi suhteliselt korras 🙂
Aga Konsum on ikka üks hirmus pood, ma olen lihtsalt väiksemate hindadega harjunud. Ostsime vaid hädavajalikku, sest kõik minu listis olevad asjad on Maximas odavamad, aga sinna ei viitsinud täna enam minna – laps oli kodus näljane. Eks siis homme läheb ja ostab suuremad varud kokku, autoga hea koju tuua. Siis saan lõpuks oma kella ka ostetud, Koduekstras olid odavad ja normaalse välimusega (mul on põhiline see, et oleks valge taust ja suured mustad numbrid, muidu ma seda öösel hämaras magamistoas ei näe).
Mees sai ühele normaalsele tööle ära kandideeritud ja teine, isegi parem, ootab veel ees. Lisaks mõningad suvalised. Eks homme jätkab.
Plika on viimased ööd miskipärast kell kaks tissi nõudnud – ei mäletagi, millal ta viimati sellist asja tegi, muidu magab ikka õhtul üheksast-kümnest hommikul kuue-seitsmeni. Mitte et mul erilist vahet oleks, lihtsalt jääb siis juba öösel mu kaissu. Igatahes vaatlen huviga, kas see on juhuslik või jääbki uueks harjumuseks.