2009

150 000

Domain Name (Unknown)
IP Address 90.191.26.# (Elion Enterprises Limited)
ISP Elion Enterprises Limited
Location
Continent : Europe
Country : Estonia (Facts)
State/Region : Harjumaa
City : Tallinn
Lat/Long : 59.4339, 24.7281 (Map)
Language English (U.S.)
en-us
Operating System Linux UNIX
Browser Firefox
Mozilla/5.0 (X11; U; Linux i686; en-US; rv:1.9.0.5) Gecko/2008121621 Ubuntu/8.04 (hardy) Firefox/3.0.5
Javascript version 1.5
Monitor
Resolution : 1400 x 1050
Color Depth : 24 bits
Time of Visit Feb 1 2009 2:02:43 pm
Last Page View Feb 1 2009 2:02:43 pm
Visit Length 0 seconds
Page Views 1
Referring URL
Visit Entry Page http://tikrike.blogspot.com/
Visit Exit Page http://tikrike.blogspot.com/
Out Click
Time Zone UTC+2:00
Visitor’s Time Feb 1 2009 2:02:43 pm
Visit Number 150,000

 

Kas keegi tunnistab üles?

Rutiini mõnu

Ma hakkan mingil määral korraliku pereema rolli sisse elama. Millestki täiesti tüüpilisest ei saa muidugi rääkida enne, kui Mees käib tööl ja mina hakkan süüa tegema, aga noh, edusammud siiski on.

Ma nimelt suudan, viitsin ja tahan meie elamist järjekindlalt korras hoida. Küll mõningaste mööndustega – köögi, vannitoa ja esiku suurpuhastusega sain ühele poole, elutuba on pealtnäha väga korras, aga lähemal vaatlusel hakkab silma suuremal hulgal tolmu ja kapiuste taga valitseb segadus. Magamistoast on endiselt nagu keeristorm üle käinud – seal pole ma jõudnud/viitsinud midagi koristada.

Ma endiselt ei põe, eks ma teen selle ülejäänud osa ära, kui tuju tuleb. Minu jaoks on hetkel olulisem see, et olemasolev kord ei kao kuskile 🙂

Mulle on juba harjumuseks saanud köök alati pärast seal kokkamist/söömist kohe ära koristada – mitte ainult nõusid pesta, vaid kõik asjad ära panna ning laud ja pliit ära puhastada. Ma tõepoolest tõstan vannitoas ühe riiuli duši alla minnes täiesti tühjaks ja kuivatan pärast duši all käimist peegelplaatidelt ja segistilt ning dušitorult veepritsmeid, et kõik ikka endiselt läigiks.

On välja kujunenud, et me teeme Plikale vanni vähemalt üle päeva ning ma loputan pärast seda vannivees kõik mähkmed ära, nii et need on järgmiseks hommikuks kuivad ja kasutusvalmis. Vannitamisel on välja kujunenud kindel rutiin, nii et saan sellega nüüd ka üksi hakkama – ehkki kahekesi läheb kiiremini ja lõbusamalt.

Mul on igaõhtune ringkäik enne magama minekut, kus ma tõstan elutoas kõik asjad omale kohale ja tühjendan prügikasti, et hommikul oleks hea kohe tegutsema hakata, mitte alustada eelmise päeva segaduse klaarimisega. Ma käin alati läbi ka köögist ja vaatan üle, et kõik oleks ikka puhastatud ja omal kohal ning päeval tehtud sooja toidu ülejäägid saaksid ööseks külmkappi.

Tegelikult tegin ma seda kõike kunagi varem kogu aeg ja see oli täiesti loomulik. Enda järelt oli kerge koristada, nüüd on kaks teist inimest veel (no Mees muidugi aitab kaasa, aga ta pole siiski selline korra- ja perfektsionismipede nagu mina, nii et mõned asjad, mis teda ei häiri, teen ikka mina ära. Tema teeb selle eest süüa :P) – segadus on kergem tekkima ja pohhuism koos sellega.

Aga lõpp pohhuismile – ma ei saa seda enam endale lubada. Ma olen ju nüüd pereema ja vastutan majapidamise heaolu eest 😉

Kui ma veel elutoa põhjalikult üle käia viitsiks ja magamistoa korda teha, siis võiks endaga juba ülirahul olla. Ehkki ma olen praegu ka rahul, ausõna.

Lähen teengi nüüd kontrolltiiru ära ja siis magama. Niigi olen poolteist tundi üle aja läinud, sai ju ammu lubatud, et hiljemalt kell üks tuleb voodisse und ootama minna.

Avastasin paar armsat pilti jaanuari algusest, mis tollal miskipärast üles panemata jäid:

Liiga külm!

Ilm oli häbematult ilus ja päikseline, nii arvasin, et oleks patt mitte jalutama minna. Toppisin ennast hirmsoojalt riidesse, et ikka mõnus oleks ja meelitasin isegi pohmaka küüsis vaevleva Mehe endaga kaasa.

Algselt oli plaan minna turule ja vanasse kaubamajja värskelt küpsetatud saiakesi ostma. Mina kujutasin kodus isegi optimistlikult ette, kuidas võtame topsi kohvi ja paar saiakest ning sööme väljas. Jajah.

Soojadest riietest ja külmakaitsekreemist polnud eriti kasu – paar minutit väljas ja mu põsed valutasid külmast ning sõrmed olid kanged. Seega kihutasime hirmkiiresti otseteed turule, kus sai jälle värske kraamiga liigselt hoogu mindud – peale supikondi, süldi ja vürtsikilude ostsime veel rohelist sibulat, mugulsibulat, redist, tomatit, kaalikat, mandariine, viinamarju, kiivisid, granaatõuna ja sidruni.

140 krooni vaesemana matsin saiakeste mõtte heaga maha, sellise külmaga ei tahtnud nagunii kaugemale minna. Mees, kellele külm miskipärast mingit mõju ei avaldanud, läks Plikaga veel väiksele raekoja platsi tiirule ja mina sibasin lühimat teed pidi koju.

Iseenesest on sutsu veider – vanasti -13 mulle küll nii hävitavat mõju ei avaldanud… Igatahes on palju mõnusam seda päikest sooja toa aknast vaadata 🙂

Tavaline värk

Ja kuniks kõik teised on peol, kuhu ka mina oleks tahtnud väga-väga minna, istun ma kodus ja rõõmustan selle üle, et sain lapsest täna imearmsaid pilte ning sõin just suuuuure tüki kooki. Kõik sõin ära, Mehele ei jätnud midagi 😛

Scroll to Top