Pärastlõunane vaikelu

Plika, segane sitikas, ärkas täna kell seitse. Hea küll, peasüüdlaseks võib lugeda Abikaasa äratust, mis oli liiga varajaseks ununenud.

Mänguväljakule jõudes tuli meelde, et täna on jälle playout – tahtsin eelmine kord niiväga pilti teha ja ei võtnud seekord ka kaamerat kaasa. Urr! Pildistasin siis mobiiliga:

Seekord oli õnneks palju lapsi ootamas – küsisin vabatahtlikelt, eelmisel korral olidki kõik lõpus tulema hakanud, seekord teadsid juba ette ja tulid varasemaks. Plika lõbutses taaskord peaaegu kella üheni ning oli kodus nii väsinud, et ei jõudnud süüagi, vajus kohe magama.

Kuna hommikusöögiks ei isutanud muud kui kaneelirullid, siis tegin endale nüüd tassi kohvi ja kolm küüslaugujuustuga leiba. Kõrvale võtsin ühe Mary Higgins Clarki raamatu, mis hiljuti eBayst kohale jõudis.

Nüüd on kohv ja leivad otsas, kaks esimest peatükki läbi, kaneelirullid ootavad ja… Võiks öelda, et see ongi õndsus. Raamat algas ülipõnevalt nagu alati ning vähemalt järgmised poolteist tundi on vaid minu päralt – võimalus segamatult süveneda ja ennast väljamõeldud maailma ära kaotada.

Päike sirab aknast sisse…

Mida enamat veel elult tahta?