April 2010

Väga kehvasti

Soetasime mäletatavasti sügisel välise kõvaketta, et saaks lõpuks ometi backupi tegema hakata. Jaanuaris tõstsin kogu oma arvuti sisu kettale, et uus Windows peale panna. Kuna ma polnud kindel, kas seda kuu aja pärast uuesti tegema ei pea, mõtlesin, et ei hakka kõike üldse tagasi tõstmagi, pigem alles siis, kui on kindel, et Windows jääb pikemaks ajaks. Seega tõstsin arvutisse ümber vaid kõige hädavajalikumad asjad.

Nojah, veebruari lõpus, kui ma Eestis olin, teatas Abikaasa, et ei pääse kettale ligi. Tagasi tulles vaatasime ja katsetasime – arvuti tundis ketta ära küll, aga viskas ette errori cyclic redundancy check ning käskis formati teha. Kettal olevale infole ei saanud kuidagi ligi.

Googeldasin ja lugesin välja, et see error pole miskit hullu, enamasti saab kõik info ikkagi kätte. Nii see ketas siis seisis meil riiulil, esialgu mõtlesime, et viime Eestisse kolides Runni juurde, tema vast oskab aidata.

Aga nüüd tekkis mul vajadus sealt kettalt võimalikult kiiresti igasuguseid asju kätte saada, nii et hakkasin Runni abiga ise info taastamisega tegelema. Easyrecovery skännis kokku 25 tundi ja leidis üle 38 000 faili kenasti üles. Ainus häda on selles, et ühtegi failinime ta ei näidanud, ainult kaustu ja failide suurusi… Ja nende taastamisega ta millegipärast hakkama ei saanud – raport viskas ette rea skipped teateid ja kõik… Ketas ise tegi skänni lõpupoole enam kui kahtlaseid hääli – kõigepealt lõgises, siis piiksus… Olin juba päris mures, aga jäi mingi hetk vait ja skännis ilusti lõpuni.

Kui taastamine ei tahtnud õnnestada, soovitas Runn mul poolelioleva töö salvestada, arvutile restart teha ja siis uuesti proovida. Ketas oli selleks hetkeks jälle piiksuma hakanud ning jooksutas arvuti restardi tegemisel kokku – shutting down kiri jäi lihtsalt ekraanile ja edasi ei liikunud. Tõmbasin ketta USB-st välja, selle peale oleks ta pidanud kohe vait jääma. Hämming – piiksus edasi. Alles toitejuhtme välja tõmbamisel jäi vait. Restart sai pärast ketta arvutist lahti ühendamist igatahes tehtud.

Ainult et… See ketas piiksubki nüüd. Pärast seitsmetunnist jahtumist piiksub samamoodi edasi ja nüüd ei tunne arvuti seda enam üldse ära – ei näita, et ühendatud oleks. Googeldasin ja lugesin selle piiksumise kohta – enamikul inimestel tekkis see pärast ketta kukkumist ning väidetavalt ei ole sel juhul enam ise midagi teha, ainus võimalus faile kätte saada on meeletut raha maksta, et ketas siis spetsiaalses clean roomis vms lahti võetaks ja…

Aga kurat, noh, minu ketas ei kukkunud, lihtsalt lambist lakkas töötamast! Põhjus ehk selles, et katkestasime kunagi USB ühenduse valel ajal ja see keeras midagi p*rse. Aga arvuti ju tundis ketta ära, mis siis, et ligipääsu ei olnud. Aga Easyrecovery ju leidis kõik need failid üles… Ma olin juba täiesti kindel, et nüüd on vaid taastamise vaev… Selle asemel hakkas ketas piiksuma ja kõik tundub täiesti p*rses olevat.

Ah et mis mul seal ketta peal on? Kõik fotod alates sellest ajast, kui esimest korda Londonisse kolisin. Kogu minu elu alates märtsist 2007. Kõik, mis on seotud Londoni, Abikaasa ja Plikaga. Kõik, mis mulle hetkel korda läheb. Varasemad fotod sai albumisse tehtud ja sellega seoses on enamik neist ka DVD-de peal olemas, uued olid ainult arvutis… Nüüd siis kettal.

Nutta tahaks. Ma ei tea, mida teha. Ma PEAN need kätte saama. Ja mul ei ole tuhandeid dollareid, mida taastamise eest spetsidele maksta.

Ja ei, ärge üldse tulge mõnitama, et oleks siis pidanud backupi tegema. Selle jaoks ketas ju ostetud saigi. Üheks kuuks julgesin oma asjad vaid sinna peale jätta ja muidugi pidi vastik Murphy kõik p*rse keerama.

Ahastus…

Ei, hea küll, ma võin loota, et äkki ta enam paari päeva pärast ei piiksu. Et arvuti tunneb ta jälle ära ning saan poolelioleva taastamise edukalt lõpule viidud. Ja siis võiks jälle karbi ümbert ära võtta, kõik ühendused üle kontrollida, ehk otse mõne arvutiga ühendada ja niiviisi proovida…

Aga kui enne tundus olevat tõenäoline, et kõik saab korda, siis nüüd olen ma paanikas. Ja palun kõiki kõrgemaid jõude, et juhtuks ime ning ma oma fotod ikkagi kuidagimoodi kätte saaks. Ma ei saa kaotada kolme aastat oma elust, see pole lihtsalt vastuvõetav! Kuidagi PEAB selle asja korda saama!

Segane

Kuna Abikaasal on mõned sõbrad hetkel Londonis, käis ta nendega väljas ja jõudis koju alles veidi enne viit. Mina ärkasin tema tuleku peale üles ja ei suutnud enam uuesti magama jääda, liiga palju mõtteid keerles peas. Lõpuks andsin alla ja tulin veidi peale viit voodist tulema.

Magatud sai kokku vaid viis tundi – eks näis, millal uni mind maha murda tahab. Loodetavasti mitte enne, kui Abikaasa on üles ärganud 😉

Praegu on aga hea rahulikult arvutis istuda, sidruniteed juua, varba alla rohelisi triipe maalida (ilma et Plika üritaks briljantrohelise pudelit endale mängimiseks krabada) ning akna tagant kostvat linnulaulu kuulata. Täiega siristavad! ja vaikselt hakkabki valgeks minema 🙂

Kiirelt tulnud, kiirelt läinud

Plika magas hommikuni probleemideta enda voodis ning oli täna sama rõõmus nagu tavaliselt. Väljas jäi taas käimata, pigem küll minu laiskusest, aga lohutasin ennast sellega, et ehk ongi parem, homseks on kindlalt täiesti terve. Nina ei pidanud igatahes täna kordagi pühkima, hämmastav. Ei tea, mis see siis nüüd oli, aga igatahes hea meel, et lahkus sama kiirelt, kui tuli 🙂

Muidu olen terve tänase päeva ninapidi arvutis istunud ja igasuguseid asju katsetanud. Mida täpselt, veel ei ütle, vaid üksikud inimesed on seni asjasse pühendatud. Kaks suurt projekti on käsil, loodetavasti saan ühe homseks korda, teise ehk Eestisse kolimise ajaks…

Aga nüüd on viimane aeg magama minna!

No kellele seda nüüd vaja oli

Plika on haiglane – pakuks, et peasüüdlane on miskine õel tuule ja hammaste kombo. Olen küll üritanud teda mitte liiga õhukeselt ega paksult riidesse panna, kapuuts on vähegi suurema päikse ja tuulega peas, tugevama tuulega müts, mis kõrvu paremini katab… Aga noh, need kevadised salakavalad ilmad, teadagi. Pluss umbes viimased kuu aega või nii on Plikal vahetevahel käed küünarnukini suus ja ilastab elu eest. Tagumised purihambad ju veel tulemata, siiani pole päid välja pistnud kah. No anname siis Nelsonit ja… Mis seal muud ikka teha.

Eile õhtul vaatasime, et Plika on kahtlaselt väsinud – ei nihverdanud ringi nagu tavaliselt, kippus ainult sülle ja lesis põrandal. Tavalisest natuke kuumem oli nagu kah – aga kraadiklaasiga on nii halb suhe, et kui just kõrge palaviku kartust pole, siis ei hakka üldse kraadimagi. Kerge palavikuga pole nagunii muud teha, kui palju juua anda, mitte väljas käia ja oodata, et üle läheks.

Ühesõnaga panime ta eile lihtsalt tavalise kella üheksa asemel juba kaheksast magama. Pooleteist tunni pärast hakkas virisema, ärkas mõneks ajaks üles… Kustus õige pea jälle… Jäi ööseks meie vahele magama. Oi, rahutu öö oli. Iga tunni tagant virises, meie ärkasime kogu aeg mõlemad üles, et teda rahustada.

Hommikul ärgates tundus enam-vähem, oli suht heas tujus, sõi peaaegu kõik pudru ära, mängis sutsu omaette, väljas jätsime muidugi igaks juhuks käimata. Nohu on ka kallal, nina voolas nagu mahlakask. Ega ma ometi hiina värviteraapiaga õigel ajal (st ennetamiseks) alustada märka, tegin siis nüüdki rohelised triibud varvaste alla, suutsin selle käigus ennast briljantrohelisega üle valada. Küünelakieemaldi töötas väga visalt – heledamad plekid sain maha, kaks sõrme, mis kõige rohkem kannatada said, on see-eest siiani helerohelised, eriti küünealused 😛

Miski hetk muutus virin täitsa väljakannatamatuks, miski ei lohutanud, süles ka vait ei jäänud, olin juba täiesti närvis – no ma üldse ei kannata põhjusetut virisemist 😛 Ja ei aita teadmine, et põhjus on, mina lihtsalt ei tea seda – tahaks ju kuidagi aidata. No igatahes õnnestus ta lõpuks süles vait kõigutada ja siis avastasin, et magab kah. Ega’s midagi – tudumähku alla ja voodisse. Ei ärganud üles ühegi protseduuri juures. Lõuna jäi söömata ja uni tuli tavalisest tund aega varem – näis siis, kui pikalt. Küüslauguküüne lõikasin voodi ääre peale viiludeks, vietnami salvi varvaste vahele määrida kahjuks unustasin, ehkki tahtsin seda enne lõunaund teha. No mis seal ikka, hiljem siis.

Ühesõnaga jah… Loodetavasti saame kähku jagu. Vähemalt on järgmise lennureisini terve pikk kuu aega 😀

Ise lagastan, ise koristan

Plika võtab recycling kastist tühja piimapudeli ja raputab sellest viimased piisad põrandale. Siis läheb toob köögikapist lapi ja pühib piima ära. Mina pean muidugi üle pühkima, aga mõte on see, mis loeb, eks.

Plika saab laualt kätte WC-paberi rulli, mis on eksikombel tema käeulatusse jäänud. Rebib sealt paberit, kuni jaole saan ja rulli talt ära võtan. Veidi hiljem on Plika kaks korda köögi vahet käinud, kuulen prügikasti kaane tõstmise häält. Vaatan – ja põrand ongi puhas, kõik viis ise prügikasti! Hea küll, recycling kast oleks õigem koht olnud, aga nonde paari pabeririba puhul pole ka hullu 🙂

Scroll to Top