Miks minust reality-staari ei saa
Lugesin just üht väga mõnusat postitust inimeselt, kes käis 100 sekundit saate castingul. Ma olen tema kirjutatuga igati nõus ja sellest lähtuvalt on ka väga lihtne, miks mina sinna oma jalga ei tõstaks.
KUI ma peaks olema kõige targem, siis minu ego ei lubaks elu seeski olla nõus väikseima summaga, olgugi et ma põhimõtteliselt tean, et parem natuke kui mitte midagi. Minu ego ei lubaks elu sees saatest lahkuda teadmisega, et tänu minule tuli võidusumma nii suur, aga enamikuga sellest jalutas minema mingi idioot.
Aga jõudkem nüüd selle juurde, mis on tõenäoline – et ma olen kõige rumalam 😀 Sel juhul oleksin ma kindlasti nõus kõige väiksema summa võtma, AGA… Paarituhande krooni eest ma küll ei lähe ennast rahva ees lolliks tegema 😀
Ühesõnaga jah… Need, kes sinna lähevad, peavad olema kas väga targad, kannatlikud ja mõistlikud, et loota teiste mõistlikkusele (ühes hiljutises saates olla kuuldatavasti üks selline seltskond olnud, kus kõik saidki vastavalt oma teadmistele ja olid suht kohe sellega nõus) ning olla vajadusel nõus väiksema summaga, et üldse midagi saada (kui juhtub tõenäoline ja ta satub seltskonda, kus on mõni vaene idioot, kes arvab lõpuni, et tema peaks saama suurima summa, kuna TEMA elu on ju kõige raskem)… Või siis lollid, kes teavad, et nad ei tea midagi ja on algusest peale väikseima summaga nõus, sest natuke raha tahaks ikka saada.
Kõik ülejäänud lahkuvad sealt ilmselt negatiivsete emotsioonidega. Aga noh, idioote ju jätkub. Miljonimäng on igatahes tunduvalt inimilikum koht, kus üritada oma teadmisi proovile pannes nutsu saada.
Teemat arendades – ma poleks nõus minema ühessegi realitysse, eriti Eesti omasse, need tunduvad alati nii võltsid ja pingutatud (saan aru, et talendisaate formaati on kohtunike jõulised arvamused ja vastuseisud ning saatejuhtide kõigi esituste lavatagune kommenteerimine sisse kirjutatud, UK/USA versioonides see toimib edukalt… Aga meie žüriid ja saatejuhte oli pool ajast võrdlemisi piinlik vaadata). Ma pole ühelgi alal nii tugev, et tahaks kaamerate ees teistega võistelda (talent, superstaar, modellid), mul pole soovi sattuda ootamatutesse olukordadesse, kus iga minu reaktsiooni filmib kaamera (naistevahetus), mul pole mingit huvi osaleda nõmedatel või jälkidel jõukatsumistel (need üksiku saare värgid, hirmu faktor jne) ega võistelda mingi mehe (olgugi rikka ja pandava) tähelepanu eest (unistuste printsess, average joe jm), olgugi et auhind võib olla ahvatlev. Ühesõnaga pole mitte mingit soovi rahvale tsirkust ja ennast lolliks teha.
Nii kole ma õnneks ka pole, et tunneks teravat vajadust kirurgilise sekkumise järele… Kui keegi tahaks mulle unistuste kodu ehitada, vat see oleks küll meelitav, aga paraku pole meie pere kindlasti nii deserving (hea, aga puruvaene/kümnelapseline/õnnetuse läbi elanud/haige/puudega jne jne), et sellesse formaati sobida, ja ega nädalaga ehitatud majas ju tegelikult elada ei tahakski.
Mõned saated on meelelahutuseks muidugi täitsa toredad vaadata, need totaalsed muutmised ja staarid-modellid-talendid. Naistevahetuse-sugused jälle ei kõlba kassi saba allagi.
Või nojah… Igaühele oma. mina jään igatahes Blogi-Tikriks 🙂