Ma juba FB-s jagasin, aga see on lihtsalt nii hea, panen siia ka. Vaatasin ja naersin nii, et piss tuli püksi. Poole pealt kadus muidugi järg ära…
Tervitused kõigile, kes on kunagi vapraid vaadanud. Minul oli see põhikooli aegu lemmiksari. Kuidas ma küll sain? 😀
Jajaa, ma ju olen siin viimased paar postitust kirjutanud, kuidas kõige pealt meeletult kokku hoida üritan, selle valguses tundub praegune jutt eriti… Võlts 😛 Aga läks nii, et emal jäi klient tulemata ja mul oli vaja üks pakk saata ja läksime pärast seda poodi, kus kõrval oli Humana, kus oli uus kaup, kust ma tahtsin Plikale pluuse vaadata (sest neid on tal reaalselt VAJA).
Mis ma siis ostsin? Endale kampsuni ja Poisile kombe 😛
Kampsun on punane ja väga sarnane sellele, mis mul poes juba seljas oli. Too sai ostetud Primarkist sügisel 2008, et mahutada paisuvat kõhtu – oli odav (£6/110 kr) ja nägi algul väga hea välja, oligi mõeldud nö ajutiseks kasutamiseks. Kuna aga midagi paremat ei olnud, käib nüüdseks juba kolmandat aastat, on üpris väsinud ja topiline (100% akrüül, mis sest tahta). Lisaks oleks võinud käised pikemad olla ja kõrge kaelus oli küll ilus lai, aga vajus kogu aeg ära.
Uus kampsun on H&M, maksis 149 krooni – kaltsuka kohta kallis. Aga ainult 61% akrüül, 16% mohäär, 10% vill, 12% polüamiid, 1% elastaan. Mõnusalt pehme ja paras, täpselt õige pikkusega käised ning mis kõige ägedam – kah selline suur mõnus kaelus, nagu mulle meeldib, aga see on kahekordne ja toekas – esimene, mis tõesti ka hästi istub ja kuskile ei vaju. Natuke soonikut ja ilusad nööbid kah… Superluks. Pildi peal ei paista pooltki nii kena, kui tegelikult seljas on. Mul polnudki ühtki esinduslikuma välimusega sooja kampsunit 😛
Poisile kombet ostes kahtlesin, kas mul seda ikka reaalselt vaja on – teadsin, et umbes samas suuruses on üks juba kodus olemas, aga see meeldis mulle lihtsalt nii väga, et ei suutnud ostmata jätta. Otsustasin, et kuna teine on nagunii tasuta saadud, võin selle 69-kroonise väljamineku ju teha, hiljem poleks mingi probleem sama raha eest maha müüa.
Kodus avastasin aga kombesid võrreldes suure rõõmuga, et liiast pole miskit. Meil on hetkel kasutuses kaks kombet – Kratilt saadud numpsik kollane Lenne kottkombe, väidetavalt 0-6 kuud, ning mu enda Rootsist ostetud käpajälgedega fliiskombe (SEK78/125 kr), väidetavalt 62 suurus (tegelikult esimesel suurust see kirjas pole ja teisel oli maha kulunud ning kaltsuka poolt käsitsi peale kirjutatud). Esimene on soojem, seda kasutame kärus, teist autosõitudel, sest kottkombe rihmaaugust meie turvahälli rihmad läbi ei mahu ja üleüldse oleks tal nii paksu kombega autos palav.
Kratilt saime veel õhema fliiskombe, millel jällegi suurust sees polnud, aga olevat umbes 74. Too Kapp Ahli kombe, mille nüüd Humanast ostsin, oli kah 74 suurus. Kodus võrreldes leidsin aga, et minu ostetu on esiteks siiski suurem ja teiseks tunduvalt soojem (ma ei ole küll kindel, kas kevad-sügis või talvekombe, ma ikka ei tee sel vahet). Lisaks avastasin hoolikamal uurimisel, et see kollane kottkombe meid vist küll päris pool aastat ei teeni – see oleks võimalik sellises vankris, kus on korv ja turvarihmu pole, aga meil on ainult käru, kus rihmad kogu aeg kinni – rihma augu järgi otsustades on see kombe pigem 62 suurus ehk kuni kolm kuud, hiljem ei saa enam hästi läbi.
Nii et mul on nüüd ees ootamas nii suurem autosõidu- kui kärukombe. Super! Minu meelest on lapse talvekombega turvahälli toppimine täielik kuritegu, kui pole just plaanis hiljem pikalt väljas olla – autoga sõidame meie aga ainult siis, kui on vaja kiirelt ja mugavalt kuskile kohale jõuda, sel puhul meil käru kaasas polegi ning lapsel on palju inimlikum olla, kui seljas õhem kombe, millele vähestel õues läbitud meetritel saab teki peale visata. No ja meie mitte just kõige kinnisema käru puhul tuleb nagunii isegi soojale kombele vastavalt ilmale igasugu lisakihte ja tekke ja kotte lisaks, jalakott ja vihmakile aitavad kah vajadusel sooja hoida.
Huvitav on muidugi see, et Poiss on praegu 64 cm pikk ja see väidetavalt 62 suuruses fliiskombe on talle hetkel isegi natuke suur, kasvuruumi jätkub. Samas kollane kott-kombe, mis on eelmisega võrreldes suht sama mõõtu, on juba viimase piiri peal, ega kaua enam ei kasuta. Et ei teagi… Eks nad vast mõlemad suuremat sorti 62 ole, hall fliiskombe vast näiteks 68 ja no see pruun on igatahes 74, selles pole kahtlust. Ja eks erinevate firmade suurused ongi erinevad, see on paratamatus.
Igal juhul on mul hirmus hea meel. Nüüd oleme küll igakülgselt kevadeni varustatud.
Kui nüüd veel Plikale mõned pikkade käistega pikemat sorti pluusid leiaks, mis iga väiksema liigutuse peale püksist välja ei tuleks… Ja talveks oleks vist ka ikka midagi juurde vaja… Või ma ka ei tea, iseenesest on tal Lenne soojad traksipüksid ja mingisugune mitte kõige õhem jope, lisaks saime Kratilt villase aluskombe, mille võiks külmemate ilmadega neile alla panna… Äkki saame niisama hakkama. Kui muidugi jälle püsiv -20 ei tule 😛 Kellelgi pole 92/98 suuruses talvekombet üle, mida mulle kinkida või müüa tahaks?
Ma olen lugenud läbi kõik Minu-sarja raamatud, mis raamatukogus saadaval, aga see on hoopis üks teine teema. Just lõpetasin “Minu Ibiza” ja ehkki olen väsinud, pean nüüd ja kohe kõik mõtted ära kirjutama, sest homseks, ma tean, on lummus kadunud.
Mõtted on võrdlemisi segased… Ei teagi, kuidas õnnestub need siia nii üles tähendada, et mingigi point oleks.
Ma armastan Minu-sarja, ma neelan neid raamatuid – just sellepärast, et igaüks on omanäoline ja ehkki ma unistan rohkest reisimisest, pole see mulle nähtavasti siiski NII oluline. Kes tahab, see käib – hoolimata rahapuudusest 🙂 Prioriteetide küsimus, mulle on järelikult teised asjad siiski olulisemad.
Mul polnud seda raamatut kätte võttes suuri ootusi. Ma ei tea, miks ma arvasin, et see mulle erilist muljet ei jäta. Tegelikkuses sai sellest üks mu kindlaid lemmikuid. Miks? See on kirjutatud säherduse armastusega tolle saare vastu ja hingelise vabameelsusega…
“Minu Tai” vastu polnud mul erinevalt paljudest midagi. Terve raamat keerles naise seksuaalsuse ümber – minu meelest on see igati tervitatav, kui seda täiel rinnal nautida, aga noh… Mai elustiil on minu maitsele veidi liiga tibilik. Sellest lugeda oli siiski huvitav 🙂
Eks “Minu Ibiza” võlu on ka kindlasti just sellessamas vabal toonil seksist rääkimises – erinevus Tai-raamatust aga selles, et kogu teema ei keerelnud seksuaalsuse ümber, oli lihtsalt metsik ja hingeline, seks oli vaid osa sellest. Ja selles raamatus polnud sarnaselt paljudele teistele negatiivseid hinnanguid (mitte et need oleks mind sarja teistes raamatutes häirinud, pigem ka meeldisid). See oli ühtaegu neutraalne ja armastav. Kohutavalt mõnus lugeda.
Mulle üldse igasugu suhteliinid selles sarjas väga meeldivad, näiteks mulgi oli kahju, kui Gruusia autor selle pea täiesti välja jättis. Mina olen ju… Teate küll, milline 😛 Vähemalt vanemad lugejad teavad, eks ma olen nüüd palju muutunud, vanemaks ja rahulikumaks.
Aga see raamat pani vere keema. Tundsin, kuidas tahaks kotid pakkida ja minna. Sinnasamasse Ibizale. Kogu perega. Tollesse ökokeskusesse vabatahtlikuks näiteks. Tahaks raputada kaelast kõik kohustused ja pimeda sügise, minna ja elada muretult päikese käes, peost suhu.
Oh, küll see homseks üle läheb. Sellest on ühtviisi nii hea meel kui kahju.
Ma ju tegelikult tean, et ma ei oleks seal saarel sedaviisi nii õnnelik nagu raamatu autor. Tema on täielik päikesefanatt, mina ei kannata ei liigset külma ega liigset kuumust. Ma jumaldan nelja aastaaega, aastaringselt soojas kliimas elada oleks minu meelest väga igav. Aga sellist pimedat sügis-talve perioodi, mida meil siin Eestis praktiliselt pool ajast on, no kes seda armastab? Hea küll, ma armastan värviliste lehtedega sügist, puhast valget lund, tärkavat kevadet… Aga need kõik on vaid fragmendid, mille vahele jääb liiga palju pimedust, külma ja löga.
Olen enesele lihtsalt öelnud, et minu kodu on Eesti ja see ilm on paratamatus. Et lögast osa peaks võtma kui võimalust oma hubases soojas kodus istuda ning rõõmustada selle üle, et ei pea välja minema. Sellepärast on nüüd suur rõõm, kuna esmakordselt elus on võimalik hakata sellist hubast elamist korralikult sisse seadma. Kodu, kust ei tahagi lahkuda… See on minu jaoks väga oluline.
Aga lugedes soojematest kliimadest, tunnen alati kiusatust. Igatsust selle järele, et loodus oleks alati kirev. Et aiast saaks noppida igasugu eksootilisi puuvilju, mida Eesti kliimas kasvatada ei saa.
Oh, ma ei tea isegi, mida ma õieti tahan.
Ma tahan saada… Loomulikumaks. Saada aru, kes ma tegelikult olen. Saada aru oma sügavamatest sisemistest soovidest, mitte karta neid välja näidata, mitte elada oma elu nii, nagu on juba kord harjutud, nagu on kombeks. Ma tahaks saada hingelisemaks… Looduslähedasemaks… Tahaks saada üle oma mugavusest ja laiskusest ja hetkel võrdlemisi üksluisest elust. Tahaks, et sõltuksin vähem rahast.
Tahaks pisiasjadest ja elust veel rohkem rõõmu tunda.
Nii palju tahtmisi ühe raamatu lugemisest.
Aga ehkki ma olen praegu ühtaegu lummatud ja üleväsinud, nii et ma ei suuda enam selgelt mõelda, on mul kusagil mälusopis selgelt meeles ka see, kuidas mulle valmistab rõõmu rutiin ja turvalisus. Just see teadmine, et on oma kodu, kuhu tulla. Ja see, kuidas ma kaost küll täiel rinnal naudin, aga mingil hetkel väsin ning koju ihkan. Kuidas ma olen oma loomult küll spontaanne pohhuist, aga samas korraarmastaja – ja see viimane jääb lõppkokkuvõttes ikkagi peale.
Mu elus on olnud metsikumaid perioode ja ma olen neid täiel rinnal nautinud. Hetkel olen ma pikemalt elanud vaikset elu ja ka seda sama palju nautinud. Praegusel konkreetsel hetkel täidavad elu võrdselt joovastus ühe oma unistuse – kodu saamise – täitumise üle ning kannatamatus, et saaks seal tegutsema hakata… Ning samas masendus (tegelikult mitte päris masendus, lihtsalt… tüütus? nõutus? lootusetus?), kuna kahe väikese lapsega jookseb juhe vahel ikka kokku, ma tunnen, et ma ei ole kogu aeg nii hea ema, kui mu lapsed väärt oleksid (ehkki ma ei arva, et ma oleks halb ema, ma armastan oma lapsi siiralt ja iga päev on toredaid momente rohkem, kui neid mitte toredaid), et ma ei ole sugugi rahul, kuna Abikaasaga nii vähe koos olla saan… Olles samas meeletult tänulik, et tal õnnestus praeguses majandusseisus leida töö, mis on erialane, mis talle meeldib, mis on kodu lähedal. Mis mulle aga ei meeldi, on see, et ma ei või kunagi olla kindel, millal ma oma meest näen. See, et ta lõpetab oma tööpäeva õigel ajal vaid kord kahe nädala jooksul, enamasti jõuab viie asemel koju kuuest-seitsmest, vahel läheb üritustega üle kesköö, nädalavahetused ei pruugi vabad olla. Ja ehkki ta saab kõik need ületunnid vabade päevade näol välja võtta ja see on iseenesest tore, võimaldab elu paindlikumalt seada, on mul siiski tunne, et ta on kogu aeg tööl… Et ma ainult ootan…
Mul on ju kogemus Plika sündimise ajast, kus Abikaasa oli tükk aega töötu, nii et olime kahekesi kodused ja vaid lapse päralt. Ka see polnud kaugeltki mitte ideaalne situatsioon, olid närvilised ajad, kuna oli mure rahalise poole pärast ja liigagi palju aega sai mõttetult maha molutatud. Samas lapsel oli pidevalt kaks vanemat ja Plikal oli ikkagi mõnus kasvada. Nüüd on küll hindamatud abilised vanaema-vanaisa näol, aga Poiss on oma esimese kolme elukuu jooksul isa ikka kordi vähem näinud. Kui Abikaasa kodus on, siis ta muidugi tegeleb, nad saavad väga hästi läbi, kiindumussuhe on ja nii edasi. Aga sellist sügavat suhet ja võimalust kogu aeg juures olla, nagu oli Plikaga, seda võimalust Poisile ei antud. Ja mul on sellest nii kuradi kahju.
Aga selle eest on kindlustunne töö näol ja esmakordne võimalus saada päris oma kodu. Suured asjad, olulised asjad. Ei usu, et oleksin õnnelikum üürikorteris ja koduse Abikaasaga. Meele teeb mõruks lihtsalt see, et peab valima nii oluliste asjade vahel. Et pole veel välja mõelnud seda varianti, kuidas kumbki pool ei kannataks – et oleks nii päris oma kodu kui piisavalt aega koos perega veetmiseks.
Enda meelest olen ma igasugusesse tarbimisse isegi suhteliselt mõistliku suhtumisega, ehkki tean, et võiksin veel palju õppida. Enda meelest ei taha ma väga palju üleliia – luksus, mood, kallid autod, mõttetud vidinad, uhke seltskonnaelu ja muu taoline pole mind kunagi ahvatlenud. Ma olen alati soovinud vaid mõnusat äraolemist, muretut elu, hubast keskkonda… Aga seegi võrdub paraku liigselt rahaga. Olen enda peale pahane, et ei viitsi rohkem ise teha – loodan, et see muutub, aga samas kardan, et äkki ei muutugi. Et ma unistan küll oma aiast ja oma toidu kasvatamisest, aga virisen juba siis, kui pean paar kilo vaarikaid korjama 🙂 Otsin seda kuldset keskteed, kus ei oleks midagi liiga palju ega liiga vähe. Juurdlen, miks ma peaksin ennast üldse halvasti tundma, kui peaks välja tulema, et minust ei saa kunagi suurt aednikku. Loodan, et siiski saab, et kõik on kinni suhtumises ja pealehakkamises, millest siiani on puudu jäänud.
Looduslik ja maalähedane elu tundub lihtsalt kõige õigem – miski, mille poole püüelda. Sinna juurde käib minu jaoks ka keskkonnateadlikkus. Sinna juurde tahaksin panna ka oma hinge sügavama tundmise. Ehkki ma ei kujuta ette ennast mediteerimas või tõsiselt joogat tegemas, ma arvan, et mul oleks piinlik üritada neid teha. Ja samas unistan, et ma valdaks neid kunste.
Tahaks elada tasakaalus.
Aga on üks asi, mille üle mul on hea meel. Olgu mu tahtmised millised tahes, olgu eluraskused parasjagu millised tahes – mul pole kunagi tunnet, et ma tahaks oma praeguse elu maha jätta ning alustada otsast puhta lehena, üksinda, vallalisena, abielu ja lasteta. Jaa, ma tahan igasugu muutusi, ma olen paljude asjadega rahulolematu. Aga ma tahan neid muutusi koos oma perega. Tahan koos Abikaasa ja lastega asju paremaks muuta ja olla täisväärtuslikum perekond. Ma tean, et meil on koos hea, me lihtsalt ei ole leidnud veel seda päris õiget tasakaalu ja eluviisi, mille puhul kõik saaksid kogu aeg rahul ja õnnelikud olla. No kogu aeg ei saagi, see oleks absurd, aga enamik ajast vähemalt 🙂
Aah… Ma alustasin kirjutamist raamatust ja vaadake, kuhu välja jõudsin. Ei tea, kas homme “kaineks saades” (ehkki mõnuainetel pole praegusel meeleseisundil midagi pistmist) on siia kirjutatud seosetu mula pärast häbi ka?
Nii palju mõtteid ühe raamatu lugemisest…
Homme on lummuse õhupall katki torgatud ja igapäevane rutiinne elu läheb harjumuspäraselt edasi. Ma ei saa öelda, et ma oleks õnnetu, kaugeltki mitte, ma olen valdavalt ikka õnnelik. Hetkel lihtsalt liialt tihti rahulolematu ja sellest tulenevalt närviline, sest igavene õnn tundub nii lähedal ja samas nii kaugel, argimured kipuvad kõike tuhmistama. Viimase viie kuu pead-jalad koos elamissituatsioon ei aita just kaasa. Kinnitan endale, et oma kodu lahendab kõik suuremad mured ning annab küllalt motivatsiooni väiksematega tegeleda. Tean samas, et probleemid ei kao iseenesest kuhugi ning kardan, et ehk jätkuvad ka uues kodus samamoodi need mittetoimivad käitumismustrid, mida ma tahaks oma elust täielikult välja juurida.
Ma loodan, et kõigel sellel, mis tänaõhtuses meeltesegadushoos kirja pandud sai, on tulevikule mingi positiivne mõju. Et see aitab kaasa õigemate eesmärkide saavutamisele.
Ja kinnitan lõpetuseks veel kord: hoolimata kõigest, mida siia kirjutasin, olen ma tegelikult ikkagi õnnelik ja tunnen, et mul on elus väga vedanud.
Käisime täna kolme kuu ja kahe aasta tehnokontrollis.
Poiss:
3870 (sünd) -> 5600 (1 kuu +1730) -> 6530 (2 kuud +930) -> 7250 (3 kuud +720)
53 (sünd) -> 58 (1 kuu +5) -> 60 (2 kuud +2) -> 64 (3 kuud +4)
Plika:
3320 (sünd) -> 4950 (1 kuu +1630) -> 5910 (2 kuud +960) -> 6630 (3 kuud +720) -> 7020 (4,5 kuud +390) -> 7450 (6 kuud +430) -> 7790 (7 kuud +340) -> 8350 (8 kuud +560) -> 8900 (9 kuud +550) -> 11,6 kg (2 aastat)
50 (sünd) -> 55 (1 kuu +5) -> 57 (2 kuud +2) -> 62 (3 kuud +5) -> 66 (4,5 kuud +4) -> 69 (6 kuud +3) -> 70 (7 kuud +1) -> 72 (8 kuud +2) -> 74,5 (9 kuud +2,5) -> 88,5 (2 aastat)
Nagu näha, siis numbrid suurenevad endiselt väga sarnaselt. Mis Plika tänasesse kaalumisse puutub, siis seda ma just puhta kullana ei võtaks, nende tavaliste kaalude peal ei saa kuigi täpselt, minu meelest kaalus ta 11,6 juba kunagi siis, kui ma Londonis rasedana UH-s käisin ja oodates Plika ära kaalusin… Aga noh, ega seal suurt vahet ju polegi.
Eile käisin Poisiga massaažis, tagasi kutsuti juba uue kuu alguseks. Ei hoia veel piisavalt kindlalt pead vms. No tal oli teiste omaealistega võrreldes ka kõige suurem pea, nii et ma ei imesta 😛 Samas kõhuli olles ajab pead innuga kasvõi kuklasse (see juhtub peamiselt oma voodis, sest voodikarusselli ju muidu ei näe :D).
Mis veel Poisi arengu kohta öelda? Asju haarata talle meeldib, aga ainult siis, kui tuju on. Öine magamine on lihtsalt super – kaks viimast ööd on söögipausid olnud 10h ja 11h. Üleeile sai kaheksast tissi, jäi enne poolt kümmet magama, millalgi öösel vigises, mille peale ta kõhuli keerasin ning siis ärkas alles kuuest. Pärast tissi põõnas üheksani.
Eile õhtul sai tissi üheksast, magama jäi enne kümmet, öösel kolme paiku vigises, keerasin ta kõhuli… Ja magas kaheksani!
Minu rinnad pole muidugi sellise asjaga veel harjunud, hommikul oli täitsa vaevaline olla. Aga no kui Poiss samas vaimus jätkab, küllap harjuvad siis kiirelt.
Nii hea öise une taga on minu meelest peamiselt põhjus, et Poisile meeldib nüüd jälle kõhuli magada – alguses ta tegi seda, siis tükk aega üldse ei tahtnud, nüüd sobib jälle. Kui ta vanasti öösel vigisema hakkas, ei olnud muud teha, kui ta tissi otsa tõsta, aga nüüd piisab rahustamiseks kõhuli keeramisest. Ja kuna ta on juba kolmekuune, siis ma julgen teda ööuneks ka nii jätta, enne tahtsin ikka kogu aeg kontrollida…
Kusjuures magama on Poiss nood kaks viimast õhtut ise jäänud. Me küll käisime temaga enne mõnda aega ringi, aga voodisse pannes oli ta veel uniselt ärkvel. Niheles natuke ja siis juba magaski. Päevaunede ajal tuleb see ka vahel välja. Nii et ma olen väga rahul 😛
Mõlemad lapsed said täna viisikvaktsiini süsti. Poiss ei teinud teist nägugi, vahtis mähkimislaua kohal rippuvaid hobuseid. Plikaga mängis vanaema hommikul arsti – et arstitädi teeb suts (näpistas) ja siis naerame. Noo, Plika vaatas siis hoolega seal igasugu mänguasju, arstitädi tegi suts… Ja mõni sekund hiljem oli jorr lahti. Eks me rahustasime ta üpris kärmelt maha, viisime muude asjadega tähelepanu kõrvale. Aga kui talle meelde tuli, siis jorises igaks juhuks veel.
Õnneks teda enne kooliminekut nüüd torkima ei pea, selleks ajaks on vast ununenud 😀
Vaktsineerimiskabineti arsti suhtumine ei meeldinud mulle kohe mitte üks raas. Nojah, vanakooli värk… Kui luges, et Poisi B-hepatiidi aastaseks saamiseni edasi lükkasin, siis ütles: nojah, kui te tahate last niiviisi piinata. Jajah, tõepoolest, see süst võib ju kibe olla, aga ega see ei tähenda, et väike beebi, kes ei oska ennast veel nii kõvahäälselt väljendada, seda kibedust ei tunneks… Seekord ma tõesti ei tahtnud riskida liigsete vaktsiinide ühele ajale kuhjamisega, B-hepatiit pole ka asi, mida nii väike saaks esimese eluaasta jooksul nii kergelt üles korjata.
Plika puhul sain ma pragada, et vaktsineerimispass pole korralikult täidetud – mul ununes see ükskord koju, nii et arst ei saanud ise sisse kirjutada ja kleepse panna, seega kirjutasin tema soovitusel õigetesse kohtadesse ise kuupäevad, et oleks kirjas, et tehtud. Ja siis oli muidugi probleem, et on ainult kuupäevad, ilma lisainfota. Mis siis, et iga vaktsiini jaoks on eraldi jaotus, nii et oli väga hästi aru saada, mis mille kohta käib.
Meie perearsti õde oli tulnud sinna kabinetti Poisi kaarti ära tooma ja ma kuulsin, kuidas ta arstilt küsis, mis ta selle keeldumise avaldusega teeb (mulle jäi mulje, et ta lihtsalt tahtis teada, kuhu kausta see käib vms, ühesõnaga paberimajanduslik küsimus). Arst vastas: hoiate enda juures ja ise annate aru (pigem sellise suhtumisega, et ise olete nii lollid, kui lasete oma patsientidel lapsi mitte vaktsineerida).
Et jah, khm-khm… Ma ei ole mõtetelugeja, ma ainult kirjeldasin situatsioone ja muljet, mis minul sellisest suhtumisest jäi. Selle arsti meelest on riiklik vaktsineerimiskava ilmselt püha lehm ja kõik emad, kes oma lapse heaolule mõeldes mõnda sutsu edasi lükata (või, jumal hoidku, sellest üldse keelduda) tahavad, on riigivaenlased.
My ass… Ma saaks aru, et ta üritaks mind siis ümber veenda (ja sedagi peaks sel juhul tegema viisakalt ja argumenteeritult), kui ma täielik vaktsiinivastane oleks… Aga peale mumpsi-leetrite-punetiste saavad nagunii kõik tehtud, võib-olla see ka kunagi hiljem, eks ole näha, kuidas vahepeal põdemisega lood on.
Keeruline teema see vaktsiiniteema. Ega minagi kindel pole, mis on kõige õigem, olen lihtsalt palju mõelnud ja oma sisetunde järgi nii otsustanud. Lihtsalt meeletult närvidele käib, kui kellegi meelest on ainult üks tee ainuõige ja need, kes teisiti talitavad, teevad automaatselt valesti. Perearst on meil õnneks selle koha pealt väga mõistlik, austab ema otsuseid, ei tee halvustavat nägu ega ürita ümber veenda.
Aga mis seal ikka… Igasuguste inimestega tuleb suhelda, ega muudmoodi ei saagi 🙂 Mul on toredad terved lapsed, see on peamine.
Päris veider on üle pika aja olla olukorras, kus raha lihtsalt ei ole. No et konto saab tühjaks ja siis võta krediitkaart appi või ime näppu… Nii kaua istusid pangaarvel võrdlemisi suured summad, kogusime ju sissemakse jaoks – ühesõnaga kulutada tohtis minimaalselt, aga vajadusel oli raha ikkagi olemas.
Kuna otsustasime minu nimel oleva Elioni lepingu siiski Tartusse jätta, et meie vana kodu praegused elanikud saaksid seda kuni välja kolimiseni kasutada, mõtlesime Pärnusse Abikaasa nimele uue lepingu teha. Ja siis äkki tuli täiesti lambist välja, et tal on Elionis 1500-kroonine võlg. Aastast 2003!!! Ta ise ei teadnud sellest midagi, krediidiinfosse polnud ka läinud, täielik müstika. Jajah, tal oli tollal paar muudki asja, mis maksmata jäid, aga need kõik said eelmise aasta alguseks ilusti ära makstud, kuna Elionist aga mingit infot kuskil polnud, siis ei olnud tal sellest õrna aimugi (nüüd, kust võlast teada sai, mõtles välja küll, mille eest). Niisiis ootamatu väljaminek – hea muidugi, et nüüd makstud, ei jäänud kuskile ripakile, et aastate pärast välja ujuda ja ebameeldivusi tekitada.
Aga nüüd on meil kõik sissetulekud väga ära planeeritud, nii et kui midagi sellist tuleb, võib nats rööpast välja lüüa. Vaatasin just meie kontoseisud üle ja kui esimesed laenu- ja kindlustusmaksed homme maha lähevad, siis ei jää isegi nii palju raha alles, et pesumasin reedel ära osta. Hea küll, ostetud saab ikka – saan puuduoleva summa krediitkaardiga juurde maksta.
Aga see tähendab ajutist miinust, mis mulle ei meeldi. Rääkimata sellest, et kui praegu ei ole meil mingeid lisakulusid, kuna poes me suuremat ei käi, maksame vaid iga kuu lõpus toiduraha, siis nädala pärast oleme juba loodetavasti omaette ja siis on vaja ju ise regulaarselt süüa ostma hakata 🙂
Einoh, hakkama saame ikka. Ootan üht raha, mis oleks pidanud juba eelmise kuu lõpus laekuma, vast tuleb selle nädala jooksul (eks pean minema jälle ise torkima, uhh), oleks vähemalt esialgu söögiraha olemas. Siis on üks summa veel lähiajal tulemas, millest tolle miinuse makstud saab ja teine summa hiljemalt kuu lõpuks, mis kulub ka kindlasti kohe ära, sest uues elamises tekib alati paratamatult mingeid (loodetavasti väiksemaid) ootamatuid ja vältimatuid väljaminekuid.
Nii et jah, KUI need rahad nüüd kõik ilusti tulevad, siis ei löönud see lisaväljaminek meie plaane lootusetult sassi. Kui ei tule, siis on juba tunduvalt kehvemini.
Aga noh, küllap ikka läheb hästi, eks.
Peab üritama võimalikult kiiresti jälle mingid säästud tekitada, siis ei taba sellised ootamatused nii… Ootamatult 🙂
Mõtisklen siin endamisi, kas oleks pidanud voodi, madratsi, pesumasina pealt veel kokku hoidma (eriti viimase pealt, kuna seda pole veel ostnud, seega võiks pmst ümber mõelda ja odavama valida vms) – aga tunnen, et ei peaks. Oli nii plaanitud, saame hakkama ja need konkreetsed asjad on nii olulised, et ei taha järeleandmisi teha.
Tegelikult ei tohiks üldse viriseda, asjad on ju niigi hästi. Ega ma ei virisegi, lihtsalt mõtisklen 🙂