Dec 092010
 

Ma olen lihtsalt nördinud. Enne olin maruvihane, nii et seegi on edasiminek.

Kõik läks täna nii hästi. Mul oli juba rohkem energiat (no teate küll, piisab usust, et vitamiinid mõjuvad) ja ma üritasin usin olla. Ärkasin suht okeil ajal, veidi peale üheksat, Plika ärkas ka juba enne kümmet. Sain laste kõrvalt ilusti kõik eelmistest päevadest tekkinud läbu ära koristada, Plikale putru teha, Poisi üheteistkümne paiku välja magama panna (lootuses, et ehk teeb ta nii õhtupoolikul ühe lühema toaune ja jääb siis üheksast ööunne), pesu pesta, Plika arvutist eemal hoida ja talle päeva jooksul ainult 20 minutit multikaid näidata. Ei olnud pea mingit jonni, mõnest virinast saime ilusti jagu, muidu koristasime tema mänguasjakappi, mängis päris pikalt ise ja minuga ka.

Ma ei käinud küll Plikaga õues, sest veidi haige tunne oli ikka veel, ei tahtnud ennast külmetada ja ei viitsinud ka. Plika ei maganud küll lõunaund, sest ta ei paistnud väsinud olevat ning vanaisa helistas ja ütles, et tuleb külla ja toob leiba. Tuligi, tõi kaks SOOJA leiba, piima ja Plikale mandariine. Plika oli rõõmus.

Abikaasa tuleku ajaks olin küll juba päris väsinud, aga Poiss jäi ilusasti poole kuue paiku magama, nagu mul plaanitud oli, mina sain pessu minna, Abikaasa tegi Plikaga süüa. Enda puhtaks küürimisest sain nii palju energiat juurde, tuju oli jälle hea. Poiss ärkas ja me sõime kõik koos ja Plika oli laua ääres nii unine, et Abikaasa pani ta veidi enne seitset paari minutiga magama. Küll selle mööndusega, et hambad jäid pesemata ja potil käimata, ta jäi lihtsalt Abikaasa kõrval suures voodis magama, Abikaasa pani talle siis ööriided selga ja tõstis oma voodisse.

Siis läks Abikaasa veel natukeseks tööle tagasi, mina koristasin Poisi kõrvalt köögi ära, läksime seejärel koos tuppa Abikaasat ootama, mina unistasin juba, kuidas Poiss jääb ilusti üheksast magama ja meil on ometi võimalus House’i viimane osa ära vaadata, ehk midagi muudki. Võimalus olla kahekesi ja nautida vaikset õhtut… Sest terve päev oli olnud nii ilus ja õhtu ka – perekondlik, sõbralik, õdus, arvutivaba… Mõtlesin, et nii heale päevale peab ju sama hea lõpp tulema.

Milline naiivne idioot ma küll olin!!!

Poiss muutus kaheksa paiku nii virilaks, et ei rahustanud miski peale tissi. See oli küll alles tund hilisemaks planeeritud, aga mis seal ikka. Pärast söömist ei tahtnud ta sugugi magada, vahtis ainult ringi. Ja siis otse loomulikult ärkas Plika üles ning hakkas nutma. Kell oli pool üheksa. Minu rahustamine ei aidanud, nõudis issit. Helistasime siis Abikaasale, too rahustas Plikat, lubas varsti tulla. Plika keeras ennast meie voodisse, tundus juba, et ehk jääb uuesti magama. Poiss, oh imet, jäi mu süles magama, panin ta oma voodisse. Läksin Plika kõrvale, tal olid juba silmad kinni, ilmselt oleks magama jäänudki…

Aga siis jõudis Abikaasa koju. Ma olin öelnud, et tulgu vaikselt, võtku riided seljast ära, ärgu tulesid põlema pangu, ehk saame Plika kohe uuesti magama. Oleks teadnud, et Plika nii uniseks jääb, oleks palunud tal üldse mitte magamistuppa tulla, aga ma ju ei teadnud. Nii äratas Abikaasa tulek Plika hoopis rohkem üles.

No ja siis läks nagu alati. Virin ja nutt ja hüsteeria ja “ei taha tudu”. Otse loomulikult ärkas Poiss ka üles. Otse loomulikult oli vaja veel tükk aega potil istuda ja nõuda korduvalt “tuppa” (elutuppa minemist).

Ja kui mul oli õnnestunud Plika tund-poolteist hiljem lõpuks maha rahustada, veenda teda oma voodisse minema, nii et kutsusin Abikaasa, et too Plikal magama jääda aitaks (kuna Plika nõudis endiselt issit) ning Poisi mulle annaks, siis otse loomulikult oli alguses kõik kena ja vaikne, Abikaasa laulis Plikale ja puha. Aga mingi aeg hiljem pikka nuttu kuuldes, mis enam kuidagi ei vaikinud, läksin asja kontrollima ning leidsin otse loomulikult eest magava Abikaasa ja Plika, kes oli oma voodist välja roninud ning tema jalgade ees kummuli nuttis.

Ja otse loomulikult võttis Abikaasa pärast seda, kui ma olin ta üles raputanud, Plika oma kaissu, selle asemel, et paluda tal oma voodisse minna. Ja otse loomulikult ei suutnud ma selle peale enam rahulikuks jääda, sest nii ei hakkagi Plika kunagi oma voodis magama. Otse loomulikult olid paar minu kurja lauset Abikaasale nagu hane selga vesi ja kuna ma isegi teadsin, et ma sellega kuskile ei jõua, taandusin Poisiga tagasi elutuppa.

Pärast seda, kui mul oli õnnestunud Poiss lõpuks magama saada ning ma ta voodisse tõstsin ja kergendatult ohates elutuppa ära tulin, ärkas ta otse loomulikult veel kord üles. Kuna ma ei saanud alguses aru, kumb lastest nutab, siis ei läinud kohe vaatama, mille peale tuli lõpuks muidugi vihane ja unine Abikaasa Poisiga, küsis, mis ma endast õige mõtlen, jättis Poisi elutuppa ja marssis minema. Mille peale ma rämedalt vihaseks sain, Poisi voodisse tagasi viisin, Abikaasa peale karjusin (no hea küll, ma ei karju õhtuti, ütleme siis nii, et rääkisin väga kõva häälega) ja magamistoa ukse kinni virutasin.

Õnneks oli Poiss piisavalt väsinud – ma ei tea, kas Abikaasa teda veel kussutas või jäi ta kohe magama, igatahes nuttu sealt enam eriti ei tulnud ja nüüd magavad kõik.

Ja ma tean suurepäraselt, et ma ei tohiks kasutada väljendit “otse loomulikult” nii ohtralt negatiivses kontekstis, sest sellega ma nagu tõmbaks endale seda negatiivsust kaela. My ass, kirjutan nii, nagu hetkeemotsioon on, taolised variatsioonid meil enamasti iga õhtu korduvadki.

Ma olen lihtsalt nii kohutavalt nördinud.

Ma võiks leppida sellega, et Poisil ongi öökulli graafik – nagu näha, siis teda vist enam üheksast magama ei saa, need ajad on möödas. Olgu siis nii, et päeva jooksul on kaks lühemat und toas ja üks pikem väljas, mingu siis ööunne alles kell üksteist.

Ma tean, et Plikal on tänu kolimistele ja pingetele meeletult raske. Et ta on kõigest väike laps ja meie, tema vanemad, peame aitama tal jälle turvatunde tagasi saada. Peame aitama õppida tal niiviisi magama jääma, et see oleks tema jaoks meeldiv tegevus, mitte midagi, mis seostuks igaõhtuse hüsteeriaga.

Vitamiinid ilmselt mõjuvad, ma tõesti jälle tunnen, et mul on sisemist jõudu see pikk ja vaevaline teekond ette võtta. Ma olen tarku raamatuid lugenud ja hüsteeria/jonnihoogude koha pealt veidi targemaks saanud, kahese kasvatamise/kuuletuma õpetamise koha pealt ka. Ma täitsa vaimusilmas näen, kuidas kogu see õhtune jant toimima peaks. Ma tean, et see ei ole kerge, aga ma olen igati valmis seda läbi tegema. Plikat nii kaua kindlameelselt oma voodisse suunama, kõik tema hüsteeriahood rahulikult välja kannatama ja talle toeks olema, tal tundide kaupa kätt hoidma, kuni ta lõpuks jälle normaalselt magab.

Aga mul on KAKS last ja ma ei saa seda kõike üksi teha. Ei saa teha ka nii, et Abikaasa tegeleb Poisiga ja mina Plikaga, sest Plika on eluaeg olnud issikas ja pool tema stressist tuleneb sellest, et ta Abikaasat nii vähe näeb. Tema jaoks on meeletult oluline, et issi oleks õhtuti kodus, et issi oleks see, kes teda magama paneb.

Ja see magama panemine EI SAA käia nii, et issi magab viie minutiga ja Plika nutab poolteist tundi.

Ja ma EI OLE SUUTNUD siiani Abikaasale selgeks teha, et mul on vaja ka tema 100% panust. Me oleme sellest korduvalt rääkinud, aga pole jõudnud kunagi mingite viljakate tulemusteni – nagu räägiks ja nagu lepiks milleski kokku, aga see lihtsalt ei toimi ja kõik läheb vanaviisi edasi. Ta kas lihtsalt läheb närvi, sest Plika “jonnib” või jääb lihtsalt magama. Või siis laseme Plikal keskööni meiega koos üleval olla, kui me siis kõik koos magama läheme, siis jääb Plika ka võrdlemisi valutult, vähemalt pole nii pikka hüsteeriat, lihtsalt veidi virinat-jorinat. Aga üks kaheaastane laps EI SAA kogu aeg keskööni üleval olla, see pole normaalne.

Ühesõnaga hoolimata sellest, et mul on parimad kavatsused, teadmised ja valmisolek… EI SAA ma seda teha. Sest Plika nõuab issit. Ja issi, kes on muidu maailma parim isa, pole miskipärast aru saanud, et tema laps vajab teda õhtuti nii väga, et ilma kohe kuidagi ei saa. Kellele ei jõua millegipärast kuidagi kohale, et õhtud, mis pole juba ammu enam meeldivad olnud, ei saagi enne kunagi normaalseks, kui ta suudab ennast nii palju kokku võtta, et lapsele pühenduda, mitte enne teda magama jääda ega tema peale närvi minna… Kuni meie pingutused lõpuks vilja kannavad.

Ja ma ei julge üldse unistadagi sellest, kuidas ma peaks Poissi iseseisvalt magama harjutama – see nõuab ka omajagu aega ja energiat ning pole kuidagi võimalik, kui Plika samas kõrval hüsteeritseb. Plika tuleb kõigepealt  korralikult magama saada, siis saan Poisi ette võtta. Praegu uinub ta mul enamik ajast süles ringi tassides, see kõige halvem variant ühesõnaga. Aga jääb reeglina vähemalt suht kiirelt, see käimine ei tekita enamasti frustratsiooni – mis siis, et vahel peab teda viis korda voodisse panema, kuna iga kord ärkab ja viriseb edasi.

Einoh, ma ei tea, miks ma seda kõike üldse siin kirjutan. Tean küll, ma olen lihtsalt nii närvis ja nördinud ja kurb ja õnnetu, et lihtsalt pidin ennast välja elama. Eks ma üritan leida võimalikult kiiresti aja, et Abikaasaga sellel teemal põhjalikult rääkida – seda aega ei kipu lihtsalt kunagi tulema. Täna näiteks tuli ta koju, siis käisin mina pesemas, kui ta süüa tegi, siis sõime koos, siis läks ta juba tööle tagasi, siis… Homme on tal saunapäev, mis tähendab, et enne üheksat-kümmet õhtul ma teda üldse ei näegi.

Kuidagi peab saama. Lastest on kahju ja endast ka.

  48 Responses to “Miks ükski ilus päev ei võiks ka ilusalt lõppeda?”

  1. Ma ei tea, aga ehk on sinu probleem selles, et sa tahad kiiresti ideaalsena näivat mudelit üles ehitada. Jäta aega selle kõige jaoks ja kõik laabub nagunii. No läheb plika hiljem magama – las läheb – tähtis on, et laps oleks heas tujus ja teeks teiega koostööd. Poisiga ei anna nagunii veel erilisi läbirääkimisi pidada :)
    Ma saan aru, et sa tahad õhtul oma aega enda ja mehe jaoks, aga ehk sa pead leppima, et on päevi, kus see "oma aeg" peab tahaplaanile jääma ja lohutama end sellega, et küll see ka tuleb. Jne, jne…
    Kannatust ja rahu Teile sinna!

  2. Ma soovitaks sama, mis Gea. Päevakava, millest kinni hoida.

    Teine soovitus on veel – proovi plika iga päev ikka õue ka saada (kui just pussnuge ei saja). Kui ise ei jõua (mida ikka juhtub – eriti kahe lapse kõrvalt), siis palu vanaema-vanaisa või las abikaasa läheb plikaga õhtul kasvõi pooleks tunniks. Värske õhk toob parema une ka. Mul mees käib vahetevahel piigaga õhtul bussiga sõitmas. Sõidavad ühe peatuse (elamus missugune) ja jalutavad tagasi. Või käivad pisikeses külapoes, kus on jube mõnus tutvustada lapsele viisakat poes käimist.

    Lohutuseks võin öelda, et mulle juba tundub, et kahe lapsega on lihtsam kui ühega (7k ja 2a). Igatahes ma hommikuti ootan, et vanem üles ärkaks, sest siis ei pea mina nooremat lõbustama. Mul on valdav osa ajast kahega mõnus ja lõbus. Isegi lihtne võiks öelda.

  3. Olukord oli õhtul muidugi nörritav, aga lõviosa sinu frustratsioonist tuleb ilmselt sellest, et sa tegid PLAANE. Laps on mulle ühte asja õpetanud – ära kunagi tee plaane, sest need keeratakse kohe tagurpidi ja siis on pärast tuju paha. Pisikestega tuleb lihtsalt lasta minna, ennast nende järele kohandades.

    Plikat tasuks muidugi õhtuti varem magama harjutada. Ehk ikka kindel rezhiim oleks abiks? Mitte nii, et magab hommikul kaua, siis vaatad, et ah, ei pane päevaunne jne. Sul oleks endal kergem, kui kõik asjad käiksid kellaaja pealt ja lapsel ka turvatunne suurem (rezhiim annab turvatunnet, sest asjad toimuvad samal ajal ja samas järjekorras). Ja kui siis poisile ka plikaga suhtkoht sobiva rezhiimi saaks harjutatud, olekski sul rohkem aega nedale.

    Muideks, kui su plika hommikul kümneni magab ja ta eeldatavalt lõunat ka magab (mida nii väike veel nagu peaks tegema), siis ei saagi teda ju enne 10-11 õhtul magama. Kui tahad lapsi varem ööunne ja endale õhtul aega, peate hakkama hommikul varem ärkama.

  4. Kõigepealt pai sulle :)
    Ma soovitan ka, kuigi sa oled nagunii sellest juba lugenud. Aaga magamamineku eelsed rutiinid tekitavad turvatunnet. Enne magama minekut võetav vann, laulmine, raamatu lugemine vms kindla järjestusega tegevus võiks plikale tekitada turvatunde, et magamaminek pole miskit hullu.
    Meie oma 10-kuuste kaksikutega vaatame raamatut, siis joome piima hämaras ja siis on oma voodi, kindlal kellaajal. Asi töötab. Aga meid on kaks koguaeg olemas, seega on meil selle võrra lihtsam.
    Ja kui lapsed korraga röögivad….oi, kui hästi ma seda tean, siis on võimalik omavahel nii palju mõtlematuid lauseid öelda. Samas on oluline tiimitöö, seega tiim peab kokku leppima reeglid ning need kehtivad. Siis on kergem öösiti karjuvate lastega tegeleda, kuna on teada mida võib ja mida mitte.
    Igatahes on oluline Teil omavahel rääkida, see minu targutamine kommentaariumis on lihtsalt nõuanne, aga see mida Te kahekesi abikaasaga kokkulepite see on oluline.

  5. Esimese kommenteerija jutus on teatud point, mida ma olen ka järginud. Olen siin ju isegi rääkinud, et terved närvid on tähtsamad, kui Plika sellepärast keskööni üleval on, siis olgu.

    Aga lõputult see nii kesta ei saa ja ma tean isegi väga hästi, KUI oluline on lapsele rutiin. Rutiin JA õues käimine, õigel ajal ärkamine, õigel ajal magamine.

    Plikal on see rutiin olnud ja (ehkki väikeste variatsioonidega kellaaegades) peaks see siiski võimalik olema tagasi saada. Mis, jah, eeldabki, et ta ärkab norm ajal, käib hommikupoole õues, sest see teeb lõunaks mõnusalt uniseks, on õhtused rahulikud unerituaalid, mille järel minnakse normaalsel ajal magama.

    Kuni seda kõike pole, siis ongi Plika "tervete närvide nimel" iga päev keskööni üleval, magab hommikul kaua, lõunaund liiga hilja või üldse mitte (pigem viimast, sest ma ei viitsi teda sel juhul üldse pannagi, kui ta just ise meeletut väsimust välja ei näita – lootuses, et ehk ta siis kustub õhtul normaalsel ajal).

    Ma olen täiesti teadlik, et see kõik võtab aega, ma olen täiesti valmis selleks, et see kõik läbi teha, ma olen täiesti teadlik ja leppinud sellega, et väikeste lastega pole võimalik plaane teha, ma ei teegi neid. Ma ei ole frustreerunud niivõrd sellest, et ma lootsin Abikaasaga kahekesi õhtut veeta või sellest, et mul pole temaga kahekesi olemise aega, kuivõrd sellest, et TEMA ei suuda asjast aru saada. Et me ei suuda Abikaasaga niiviisi rääkida, et ka temale jõuaks kohale, et elu normaliseerumiseks (loe: laste normaalsel ajal nututa magama minekuks ja kahekesi olemise aja tekitamiseks) polegi tõesti muud varianti, kui see pikaajaline elevandi kannatust nõudev operatsioon, millest õhtusel magamamineku osal on Plika puhul vastutusrikkam roll tema kanda. Kuni ta sellest aru ei saa, seni jääb ta viie minutiga magama ja kõik kordub.

    Ma olen kõigi teie soovitustega nõus, ma olen kõik need asjad ammu läbi mõelnud ja ma tahaks need käiku lasta. Aga selleks on mul vaja ka teise poole pühendumist. Nii et jah, nagu ma postituse lõpus ka ütlesin – ma kirjutasin selle vaid välja elamise eesmärgil, paremaks muutub asi alles siis, kui ma Abikaasaga rääkida saan.

  6. Ohhhhh… taaskord…. nagu meie elu… Sellepärast ma vist olengi su blogi pidevaks lugejaks hakanud :D Kui sa leiad nipi, kuidas abikaasale selgeks teha kõik need asjad, siis anna teada… äkki toimib mu mehe peal ka :) Oma aega on meil ikka üliharuharva.
    Ja see, et lastega plaane teha ei tohi, toimib ka sada protsenti. :)

  7. Sry, et ma niiviisi ütlen, aga mulle tundub, et hetkel on küll rohkem pada sõimab katelt situatsioon.

    Sina pead enda puhul hoitud närve ja rahulikku kulgemist tähtsamaks kui täielikku pühendumist ja elevandi kannatust rutiini tekitamisel, aga teiselt poolelt nõuad/loodad/ootad seda sellegipoolest.

    Kuna teist on ju raskem kasvatada kui ennast, siis pead ikka endast alustama. Kui päev jookseb nööri mööda, siis saab abikaasa plika õhtul ka suurema probleemideta magama. Mina näen küll seda, et asja võti on sinu käes, mitte abikaasa.

    Tegelt ma ei tea, millest targutan, sest meil selliseid probleeme praegu pole. Pigem vastupidi – mu mees tegeleb pühendunult kogu kodus olemise aja lastega ja mul on tihtilugu temast kahjugi, sest tal on pikk ja väsitab raha teenimise tööpäev ning siis veel õhtune kodune "töö" lastega takkapihta.

  8. Nagu öeldud, siis "peaasi, et minu närvid terved oleks" periood on mul juba läbitud. Põhimõtteliselt vähemalt. Ma TEAN, et ma suudan jääda rahulikuks ja kannatlikuks, kui ka Abikaasa seda teeb.

    Ma olin eile terve päeva elevandi kannatusega, olin ka tükk aega õhtul. Murdepunkt saabus tundega, et JÄLLE Abikaasa magab ja Plika nutab, mina üksi ei jaksa.

    Öö oli ka vastik, Plika muudkui nuttis, sest nina oli kinni. Hommikuks olin omadega nii läbi, et eilsest positiivsusest polnud midagi alles, täna on äärmiselt niru päev olnud.

    Ühesõnaga ma SUUDAN olla rahulik, kui teine pool seda ka on. Aga kui minus tekib tunne, et ma pean seda suurt ja rasket ülesannet ainult üksi lahendama, siis lähebki kõik jälle katki.

    Üksi ma lihtsalt ei jõua ja need, kes räägivad, et sa oled EMA ja sa PEAD jõudma, isegi kui isa mingil põhjusel ei viitsi/ei taha, siis ma satun lihtsalt raevu. Praeguses olukorras pole lihtsalt võimalik mul üksi seda ära lahendada ja ma ei pea sugugi õigeks suhtumist, et kõigepealt pean mina panema Plika päeval nööri mööda käima ja siis saab härra õhtul teda probleemideta magama panna.

    Koos me selle situatsiooni tekitasime, koos peame selle ka lahendama. Oma lapsi tundes – AINUS hea lahendus on see, mis kaasab 100% ka Abikaasa. Muidugi võiksin ma mängida superema, kes mehest üldse ei sõltu ja kõik üksi ära teeb – küllap ma saaksin põhimõtteliselt sellegagi hakkama. Tulemuseks oleks aga olukord, kus ma olen Plikale selgeks teinud, et isale ei saagi üldse loota. Kas see oleks parem või?

  9. Üks oluline tahk, mida Gea kommentaarist tahaks üle rõhutada – ära lase tal hommikul nii kaua magada kui tahab, nii nagu magamaminemiseks on oma kellaaeg, on ka tõusmiseks. See ei pea meeletult vara olema, aga päris 10-11ni ka magada ei tasuks lasta, muidu ei väsi lõunaks/õhtuks ära! Ja kui õhtud juba hakkavad paika saama, lase hommikuid lõdvemaks, vaata kaua magab. Ma arvan, et siis ei tulegi seda ülesse ajamise kohustuslikku aega enam kätte :) Ärkab ise enne.

  10. ära siis sünnita endale järjest lapsi nagu jänes ja siis sunni vaest meest tööd rabama, loogiline et ta on väsinud. mine ka äkki tööle. näed ka kui raske on

  11. Ehh, meil seisab see kõik veel ees. Praegu ma lihtsalt lähen koos neljakuuse beebiga magama – siis kui arvan, et oleks paras aeg ta ööunele saada. Alguses proovisin ta üksi magama saada, aga ta lihtsalt ei jää kui mina kõrval ei maga. Ja ma olen terve elu selline öösel üleval istuja olnud :( Nüüd pean ca 20-21 paiku juba magama, ei mingit 'meie' aega enam. Ja ma tean, et mõne aja pärast tulvad meil lahingud – miks MINA ÜKSI pean oma õhtustest tundidest loobuma, mille poolest isal vähem kohustusi on. Ok, praegu on beebi rinnapiimal, aga varsti…

    Mehed kuidagi tajuvad seda kohustust ja lastega tegelemist teistmoodi. Ja nende enda mugavus ja väsimus on ikka tähtsamad, vähemalt kohati. Emadel reeglina seda võimalust ei ole, ALATI on esikohal lapse vajadused, alati tuleb nende hädad enne rahuldada.

    Käime masseerimas – jaa, isa käib meiega koos. Jõuame koju, kõik kolm väsinud, beebi magab rõdul edasi. Minul oleks ööpäevas ainuke võimalus magada ilma beebita, nii et iga hingetõmbe järel ei tiksuks teadvuses kontroll – kas ärkas, või saan veel edasi magada… Aga kes end magama keerab? Beebi ISA muidugi. Ja mitte ühegi väega ei tee talle selgeks, et MINA tahaksin kah kasvõi tunnikesegi päevas ilma beebit valvamata magada.

  12. Oh jumal, kas ma paistan tõesti nii ullike… Ma tean absoluutselt suurepäraselt seda kõike, mis te siin räägite! Miks me seda kõike juba ei tee? Sest minul oli tükk aega energiapuudus, lihtsalt ei jõudnud… Nüüd, kus see probleem loodetavasti paranemas on, jääb vaid teine – et üksi ei jõua. On raske, keeruline ja aega nõudev… Kui oleme koos 100% asja juures, saame sellega hakkama. Mina üksi paraku mitte. Alustan hommikul suure hooga ja rõõmuga, aga kui õhtul vana asi kordub, läheb õhupall sisinal katki.

    Ühesõnaga veelkord – teooriat tean ma suurepäraselt, olen osa sellest varemgi praktikasse rakendanud. Varem oli aga ainult üks laps, Plika oli väiksem, Abikaasa rohkem kodus, kogu asi lihtsam. Seekord on rohkem ja pidevamat mõlemapoolset pühendumist vaja.

    Ehk siis lahenduseks on eelkõige Abikaasaga rääkida ja rääkida ja veelkord rääkida. Sellel postitusel polnud tõesti mitte mingit muud mõtet, kui et pidin ennast tühjaks kirjutama, ei tahtnud eile õhtul muidu voodissegi minna.

    Kahju muidugi, et siin selliseks ärapanemiseks pöördus, mulle enam üldse ei istu suhteprbleemide avalik lahkamine – nagu ma ka kirjutasin, siis muus osas on Abikaasa võrratu isa.

    Enivei, ise kirjutasin, seega pole midagi vinguda. Igaüks tõlgendab omamoodi :)

  13. Oeh, aga mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem ma ennast nüüd süüdi tunnen – mina elasin ennast välja, teie üritate siiralt kaasa mõelda ja aidata, mina ainult plärtsun vastu, et ega ma loll pole.

    Natuke ikka olen ka, eks :) Ühesõnaga vabandust, et närviliselt nähvan, kehv päev on olnud. Vähemalt abikaasa sai töölt poole päeva pealt ära, ehk meil õnnestub täna isegi RÄÄKIDA :P

  14. Mulle meeldib see blogi, kuna siin pole mingit ninnu-nännutamist vaid aus pilt sellest, milline üks väikelastega pere on. Ühtlasi on ka igasugune lastesaamise isu ära kadunud.

  15. Hehee… Barbara, ma ei loobuks ühelgi juhul oma beebist ega tema egoistlikust isast :)

  16. Tõepoolest, kui teise lapse saamine, mitmed kolimised ja ajutised plaanitust pikemaks kujunevad kooselud paljude inimestega vähesel pinnal kõik kokku langevad, siis võib tõesti sihuke olukord tekkida, nagu meil praegu on.

    Et see aga üldse lapse saamise isu ära võtab, on küll kurb. Loodan, et mitte kõigil.

    Ma olen küll alati olnud üheselt seda meelt, et lapse saamine on iga paari isiklik asi – millal ja kui palju ja kas üldse. Kui ei taha, pole ka midagi katki, maailm on nagunii ülerahvastatud :) Samas hoolimata kõigist raskustest ja keerulisest hetkeseisust pole mina küll kordagi kummagi lapse saamist kahetsenud, seega loodan, et mu blogi kõigile lugejatele niiviisi ei mõju. Sel juhul peaksin küll tõsiselt kaaluma kirjutamise lõpetamist!

    Olen näinud igasuguseid isasid, nii halvemaid kui paremaid. Üldises plaanis saan alati siiralt väita, et Abikaasa on lihtsalt võrratu isa. Tunduvalt üle keskmise :) Ta on mind ikka väga palju aidanud, nii laste kasvatamises kui kõiges muus. Selles mõttes ongi alati häbi kurta, sest üldiselt on mul liigagi vedanud. Mees, kes hoolitseb nii minu kui laste eest, teeb enamasti süüa ja aitab vajadusel koristada kah.

    Ja ega ma ei mäletagi viimast korda, kui siin niiviisi kurtsin. Eile lihtsalt lõid lained üle pea kokku. Abikaasa on lihtsalt kuldmagaja, hoolimatut isa see temast kindlasti ei tee. Ja ma olen ka kindel, et me saame selle probleemi ühiselt lahendatud.

    Kahju lihtsalt, et me pole seda juba suutnud. Kiired ja keerulised ajad on olnud, muud miskit.

  17. Ei hakka targutama ja nou andma aga tahaks teada kuidas on voimalik magama jaada kui laps jalus kova haalega nutab? Ma ei kujuta ette, ise arkan iga vaiksema kribina peale ules :|

  18. See ongi emade ja isade erinevus :P Aga Abikaasa võimed on legendaarsed, olen rohkem kui üks kord kuulnud lugu, kuidas ta Club Tallinna kõlari all magusasti magas.

    Samas on ta mulle kunagi ise öelnud, et kui ta üksi kodus olles Plikat magama paneb (siis oli meil veel üks laps ja mina olin ilmselt kuskil ära), siis suudab ta üleval olla küll. Aga kui ta teab, et mina olen teises toas, siis ei ole vastutus nii suur ja uni on tunduvalt kergem tulema.

    Nojah, toona oligi nii, aga nüüd on asjaolud tunduvalt keerulisemaks muutunud. Kui talle ükskord kohale jõuab, et muud varianti pole, küll ta siis üleval püsib, arvan ma :)

  19. Mulle meeldib, et blogija kirjutab asjadest, nii nagu need on. Ilma ilustamata. See on igaühe õigus ennast teatud hetkedel halvasti tunda. Tegelikult ju kõik virisevad, ikka leidub mingi pisiasi, mis muidu hea abikaasa puhul pinnuks silmas on. Keegi meist ei ole ideaalne! Teised lihtsalt ei julge seda avalikult välja näidata, kuigi oma sügaval sisemuses on kõik täpselt samasugused!

    Jõudu ja jaksu!
    Ja julgust ka edaspidi avameelselt blogida!

    Üks ammune täiesti võõras ja ananüümne lugeja, kes kunagi tavaliselt ei kommenteeri

  20. Ei ütlegi muud kui jõudu ja PALJU kannatust! Loodan, et selle kõige kirjapanekust läks vähemalt veidi kergemaks :)
    Ja kindlasti kirjuta ka edaspidi – vähemalt on endal lõbus 2-3 aasta pärast lugeda :)

  21. See on siis selge, et nõu sa ei taha :) Milleks üldse kommentaare lubada? Et ainult saada nukraid õlalepatsutusi ja hala – oi küll on sul raske, pea vastu… Äkki mõtleks siis selles suunas nagu mainstream blogiate seas trend on, ja paneks kommentaarid kinni? Ei tunne ennast solvatuna ja ei solva teisi, kes üritavad konstruktiivsed olla. Ja lase siis samas vaimus edasi.

    Muidu olen Sind pidevalt jälginud ja kaasa elanud ja pöialt hoidnud. Ja ausus on ka meeldinud. Kuid see pole enam ausus, see on juba midagi klass kangemat.

    Loodan, et Teie pere probleemid lahenevad :)

  22. Hämming. Sa teed NALJA või? Ma kirjutasin selle ÜHE postituse, et ennast välja elada, selles postituses polnud tõesti nii palju nõu vaja, sest ma olen seda teemat enda jaoks sadu kordi läbi mõelnud. Kuna mul oli täna kehv päev, suhtusin kannatamatult inimestesse, kes tahtsid head ja mõtlesid kaasa, sain sellest ise ka aru.

    Aga kust sa võtad, et ma tahtsin õlalepatsutusi ja hala? Ei pea kummastki suuremat. Tore, kui keegi vahel virtuaalset pai teeb, aga see pole kindlasti eesmärk omaette.

    Vahel elan välja, vahel küsin nõu. Kommentaare kinni keerata küll ei viitsi, las anonüümsed lahmivad – mul on täiesti suva ja ignoreerin neid, seega küllap lõpuks väsivad.

    Ühesõnaga võta rahulikult ja ära kujuta endale asju ette ;)

  23. Liiga palju oled Sa oma abikaasa õlgadele ladunud. Eeldad et ta panustab 200%-toob perele raha koju, teeb süüa ja aitab majapidamistöödes, töölt väsinuna koju tulles võtab sinu õlgadelt lapse/laste kantseldamise koorma… Mis jääb siis Sinu teha? Nõus, et lastega kodus olemine on ka töö, aga miks sa eeldad et abikaasal algab koju tulles teine tööpäev ja Sinu oma lõpeb sellest hetkest? OK, päriselt ei lõpe aga koormus väheneb oluliselt?

  24. Tere,

    Tahaks ka koige selle peale kommenteerida. Paljud emad peavad "seda suurt ja rasket ylesannet" yksi kandma olude sunnil, plus veel taiskohaga tool kaima mitte mingil moel kellegi teise abile lootes.
    Ma ei ole tavaliselt "meeste poolt", ikka moistan naisi rohkem. Aga selle loo juures moistan kyll abikaasat taielikult. Ma saan aru taiesti, et inimene tool kaies nii vasinud on, et voib 5 minutiga magama kukkuda. Teistele tootamine ikka vasitab vaga, plus siis veel kodu ja pere…Jah, koike on tehtud kyll koos, aga see ei tahenda, et teise inimese peale voib ka lootma jaada. Loota saab siin elus ainult iseendale ja kui kuskilt mujalt midagi lisaks tuleb, siis on see boonus. Kui abikaasa on juba super isa, ole onnelik, see on JUBA suur boonus!

    Sul on elus nii hasti lainud – see pisiasi et mees magama jaab – unusta ara. See on TOESTI pisiasi.
    Leiuta OMAD NIPID kuidas OMA lapsi magama saada.

    Parimad tervitused Sulle

  25. loodan et abikaasal on hea lugeda mis sitt isa ta on, magab rahus kui laps nutab! hea valik mehega (Y)

  26. Tere jalle,

    Lugesin Sinu eelmist vastust ja …ka Sina loed valja X asju teistest kommentaaridest!

    Tunnistan ausalt, et Sina mulle meeldid ja Sinu blogi loen ma ainukesena ja ma ei ole anonyymne blogija.

    Aga samuti arvan, et kui Sa juba oma murest kirjutad ja ennast siin valja elad, siis oled harjunud, et Sulle tullakse nou andma. Enamus kommenteerijatest ei ole seda pahatahtlikult teinud vaid ainult positiivselt.

    Sa ei pea ennast kogu aeg "kaitsma". Keegi ei "rynda" Sind ju siin. Inimesed lihtsalt jagavad oma nourandeid ja seisukohti. Arutlustes selgub vaga tihti tode.

    Kui ma ytlesin, et motle valja OMAD nipid, siis lihtsalt soovitasin sellega seda, et selle kallal on rohkem kasulik "tootada" kui abikaasaga raakimine. "Give him a break"!

    Ma ei usu et Sinu truud blogi lugejad arvavad et Sa oma jalga polvel koigutad kui abikaasa toolt tuleb.

    Oled olnud vaga maine ja tolerantne inimene, katsu samamoodi suhtuda positiivsetesse nouandjatesse!

  27. Mind ikka ja alati siiralt üllatab, kuidas mõned inimesed suudavad täiesti teisel teemal kirjutatust x-asju välja lugeda. Põhjust ei näe muus, kui et miskipärast on nad taolise teema või minu suhtes juba ette negatiivselt meelestatud :)

    Mina räägin oma masendusest, et tütrel on õhtuti raske magama jääda, sest minuga ta ei lepi, nõuab issit, kes on aga kuldmagaja. Keegi tark loeb aga ridade vahel välja, nagu ma ootaks Abikaasat koju, et talle mõlemad lapsed sülle pista ja ise jalga üle põlve kõigutada.

    Jajaa, muidugi ma ootan teda koju, et saaks korraks Poisi talle sülle anda, et ise näiteks pesta või koristada, kui päeval pole jõudnud. Süüa teeb hetkel jälle enamasti tema, sest mina teen midagi muud – tissitan Poissi, sätin elamist, mida iganes. Mina koristan kööki, pesen nõusid, assisteerin muud moodi – aga söögitegemine kui selline tuleb Abikaasal tõepoolest paremini välja.

    Ja ma saan ise ka aru, et kogu eelnev seletus oli täiesti mõttetu, sest kes tahab must halvasti arvata, arvab nagunii. Ja ausõna, anonüümsed kritiseerijad mulle suuremat korda ei lähe. Aga viisakamat sorti (isegi kui mitte eriti konstruktiivsele) kriitikale ma vahel ikka miskipärast vastan… Isegi ei tea, miks.

    Ja Kristina, kui ma oleks välja mõelnud nipi, kuidas Plikat ise magama panna, nii et ta ei nutaks iga minuti tagant issit taga, siis ma juba tegutseks. Ma mõtlen sellele igal õhtul, aga siiani pole miskit tarka välja mõelnud.

    Mina ka TEAN, et Abikaasa on supertubli isa, ma TEAN, et ta on õhtuti tööst väsinud, ma TEAN, et mina üle poole ajast pole nii väsinud ja oleks suurima rõõmuga nõus ise Plikat kantseldama, et Abikaasa saaks tunduvalt vähenõudlikuma Poisi enda hooleks võtta… Aga ma lihtsalt ei ole suutnud välja mõelda ühtki nippi, mis toimiks, sest Plika nutab issi järele.

    Ja ei, ma endiselt ei arva, et ma midagi valesti tegin, kui oma hetke tunded siia kirja panin. Tihti ma seda ei tee, järelikult seekord oli vaja. Kommentaaridest on aga muidugi selgelt näha, kes mind kui palju loeb ja mida minust arvab.

    Ma ise muidugi ei saa endiselt aru inimestest, kes käivad lugemas blogi, mille autor/sisu neile ei meeldi, aga jumal teiega!

  28. Sinu postitust lugedes küsisin oma mehelt, kuidas me oma tulevaste lastega teeme – kas surume vara magama ja võimalikult peame nende jonni pikalt taluma või laseme neil olla üleval nii pikalt kuni ise unne kukuvad. Tema väitis, et kui koolilaps on, siis ikka varem voodisse, aga väike laps las pigem olla tasa ja üleval. Kuid eks need ole enne targutamised, eks see näha ole, kui ühel päeval väike vääks kõrval olemas on.

    Vähemalt teen mehega eeltööd, et ikka võrdset panust saaks last kasvatades. Eks näis.. Kuigi vaheapeal tundub võrdõiguslikkus hirmus tähtis olevat, meeldib talle aeg-ajalt kui asju talle ära tehakse ka :P

  29. Täiesti nõus Kristinaga :)

  30. Oi, Kristina, aga mu eelmise kommentaari algus polnud üldse sinule suunatud, mõnele eelmisele pigem. Sulle ma vastasin sealtmaalt, kus su nimi on, lõppu sai veel natuke üldisemat juttu.

    Nagu mainisin, täna on raske päev, sellistes olukordades kipungi kergemini närvi minema ja rohkem keelt teritama, kui seda reeglina teen.

    (tähendab, selliste suvaliste kommentaaride peale, mis ilmselgelt ainult provotseerimiseks kirjutatud on, nende peale ma ei oska üldse närvi minna, aga just nende "mina teen nii konstruktiivset kriitikat, miks sa vastu vaidled"-tüüpi kommentaaride peale, mis on kirjutatud mingi x-mulje põhjal, mis mu jutust mulle täiesti mõistetamatul moel saadud on)

    Aga sulle vastuseks veel kord – ma olen üritanud igasugu trikke, ma olen ennast ogaraks mõelnud. Ja tõepoolest, mina enam ei oska, seega on vaja rääkida Abikaasaga, mille tulemuseks oleks kas see, et ta saab aru, et Plikal on tema panust praegu rohkem vaja või ehk mõtleb tema ise välja mõne nipi, millele mina pole tulnud.

    Ja üleüldse on see täiesti kurnav, kui siin sellised mõttevahetused on. Aga kui ma tunnen, et minust valesti aru saadakse, ei malda ju vaiki kah olla.

  31. Oh, ma nüüd lugesin kõik teised kommentaarid ka läbi. Eestlase lemmiksöök on ikka teine eestlane…

    Minu meelest oled sa super! Mul on tõesti kahju, et ma ei võtnud kätte ja ei kohanud sind, kui te veel Londonis elasite. Kahe väikese lapsega päev läbi olemine on kindlasti raske. Näiteks üks minu kolleeg, kes poole kohaga töötab, ütleb, et tema jaoks on tööle tulek pigem puhkus, sest saab natukene lastest eemale ja täiskasvanute sekka. Kui laps nõuab issit ja midagi muud ei aita, siis on issit vaja ja kõik. Nagu mõned lapsed ei lähe magama ilma kindla kaisuloomata vms.

    Ja üldiselt oled sa alati väga positiivselt meelestatud. Igasuguste suurte kolimistega ja sagimistega muidugi vahepeal jookseb juhe natukene kokku ja ei saa alati 110% häpi olla.

    Lisaks loen ma iga kell blogi ausast ja ehtsast elust, kui mingist unistuste häpi fämilist, kes oleks justkui filmist välja astunud.

    Jätka samas vaimus! Küll asi paremaks läheb.. Ja siis tuleb teismeiga :D

  32. Hehee. ma tean mitmeid inimesi, kes on läinud seda teed, et lasevad lastel nii kaua üleval olla, kui nood tahavad. Aga sel juhul on tegu rahulike lastega, kes siis tõesti iseseisvalt vaikselt mängivad ja mingi hetk kustuvad. Need on toredad pered ja hästi kasvatatud lapsed, mõnedele see ühesõnaga täiesti sobib.

    Minu paraku pole sellised lapsed :D Üldiselt on lastele ikkagi rutiini vaja, mis eeldab ka norm ajal magama minemist. Meil on lihtsalt palju keerulisi asjaolusid kokku sattunud, see kõik ei pea üldse nii valulik olema. Plika jääb küll keskköö paiku vähema virinaga magama, aga ta pole kogu õhtu kaugeltki omaette ja vait.

    Ja ehkki rutiini saavutamine võib algul raske olla, siis selle vilju nautida on see-eest väga mõnus. Ma tean, ma olen selle tee ju korra läbi käinud.

    Lühidalt: kõik sõltub ikka konkreetsest lapsest :)

  33. Tikker, sa oled lahe ja vapper. Mina küll sind ja su elutervust vaadates lastesaamise isu ära ei kaota :) Nagu aru saad, olen ise lasteta ja minu mõttevälgatused magama saamise teemadel võivad olla väga naiivsed. Aga – tuli mõte – kas ei saaks sa samal ajal magama minna kui lapsed? Lihtsalt, eksperimendi korras? SU tekstist jäi silma, et olete ise keskööni üleval, ehkki abikaasa tahaks vist varem magada, kuna ta ju uinub. Uni peaks aga kõige taastavam, mõtlen suurele inimesele, olema alates 23-st. Kui kogu pere magab, äkki siis plika alluks sotsiaalsele survele? Lisaks nihkuksid hommikud siis iseenesest varasemaks ja vara alustatud päevad tunduvad sageli efektiivsemad :)

    Jõudu – sul on hea sulg :) Muide, juba ammu mõtlen, miks sa oma mõnusat päris-elu-kirjeldamise ajakirjanduslikku talenti maha ei müü? Usun, et targad on naised, kes suudavad rahaks teha oma isiksust – a'la Victoria Beckham. Miks mitte tikrikolumne naisteajakirjadesse, alustuseks?

  34. Ma ei tea täpselt, milline on Abikaasa töö, seega ma ei saa tema eest otsustada… aga ma olen selle üle mõelnud (võrrelnud seda nö enda tööga) ja jõudnud arvamusele, et kui tema töö on kindlasti ka vastutusrikas ja füüsiliselt kurnav, siis minu oma on emotsionaalselt palju raskem. Vastutus täiskasvanute ja igasugu ASJADE eest on midagi muud, kui vastutus kahe väikese elu eest – selles töös pole üksi olles hetkegi puhkust, iga minut peab valmis olema.

    Aga see kõik on ainult minu arvamus, mis põhineb Abikaasa jutu ja mu enda eelnevate töökogemuste põhjal.

    Koos magama minemise point on jumala õige – Plika allubki sotsiaalsele survele. Aga ma tõesti ei suuda veel hetkel seda teha – mul on vaja OMA aega, kus ma saan segamatult tegeleda OMA asjadega, nii et tean, et keegi ei tule midagi nõudma ega segama. See aeg on ainult hilisõhtuti.

    Kui ma olen mingil põhjusel ise ka õhtul väsinud, siis muidugi lähen varem magama, ongi hea. Aga kui und ka pole, siis tahaks ikka lapsed kähku tuttu saada, et siis omi asju teha.

    No ja Poiss on öökulliks muutunud, tema veel sotsiaalsele survele kah ei allu :)

    Naisteajakirja, ma ei tea… Kaotaksin oma näilise privaatsuse ja anonüümsuse, mis mulle nii kallis on. No ja siis muidugi see, et ma olen alati kirjutanud rangelt enda jaoks, vaid ennast huvitavatest asjadest. Samas, kui mulle antaks suht vabad käed, mis mitte? Sotsiaalne surve muidugi jääks – peaks kirjutama nii, et teistel oleks ka huvitav lugeda. Siin blogis seda kohustust pole. Ma muidugi püüan, aga kirjutan eelkõige ikka endale.

    Ühesõnaga, mis mu pika jutu mõte nüüd ongi… Kui keegi tahab mõnd huvitavat pakkumist teha, kaaluksin seda kindlasti tõsiselt – edev ju ikka olen ja meeldivate asjadega raha teenida on alati tore. Aga ise ennast kuskile kolumnistiks pakkuma hetkel küll ei läheks. Naisteajakirja ma ilmselt ei sobiks ka, pereajakirja ehk… Aga neil vist selliseid kolumniste väga pole.

  35. Tere Tikker! Mina sind ei tunne ja minu blogi on just pigem siuke mulli-teemaline, aga ka siiski aus. Ma lihtsalt ei tavatse kirjutada elu pahupoolest, kuna siis minu jaoks kõik pigem võimendub ja jääb nö. jälitama. Pigem kui on probleem, siis saame selle ruttu mehega (veel, kuna meil on alles 1 laps) lahendatud ja rohkem ma sel teemal peatuda ei taha. Elu läheb edasi.

    Ole su blogisse sattunud väga harva, aga jään ka nüüd vist ikka regulaarseks lugejaks, kuna sellest viimasest postitusest sain tõsise laengu – kõigepealt pool postitust (loodan, et ma sulle haiget ei tee) tekitas täieliku huumorilaengu, kuna liiga tuttavad emotsioonid tulid ette. Mainisin juba, et meil on 1 laps ja päris lapsekisa peale mu mees magada ka ei saa, aga see teema on väga tuttav, et meeste tööpäev kipub lõppema siis kui nad koju jõuavad, aga naiste tööpäev ei lõpe kunagi – mitte enne laste kodunt lahkumist. Ma ise olen suutnud kuidagi oma mehele ikka selgeks teha, et mul on ka vaja neid iseenda hetki ja vahepeal rahulikult magada, aga tõeline äratundmine saabus mehel alles siis, kui mul üks päev tervisehäire tekkis üleväsimusest – tõsised tasakaaluhäired nii et pidin laps süles upperkuuti lendama lisaks veel meeletu peavalu. Esimest korda (laps on 9 kuune) tehti ettepanek, et magan teises toas öösel ja tema tegeleb ärkava lapsega). Super… ma ei mäleta, millal hommikul nii puhanud olin.

    See on JAMAJUTT, et "vaene mees nii väsinud laske tal magada"! Naine on KA väsinud ja lapsed tehti KOOS. Küll nähtud neid perekondi, kus naine näeb mehest 20 aastat vanem välja, kuna mees tuleb koju ainult puhkama. Seda teooriat "lapsed on naise kasvatada" räägivad ainult tõelised altruistid või need, kelle lapsed on nagu tukunuiad või elektrijänesed. Naine on ka inimene, kelle energiavarud ei ole lõpmatud.

    Peaks ka vist ikka elu pahupoolt analüüsima hakkama oma blogis, siis ei käi ennast siin väljaelamas :D

    Edu sulle Tikker, julguse eest twelve points!!!

    Ja mina sain aru küll, et su lastel on super isa – ta vähemalt proovib eks. Küll neid mehi, kes ei tuleks koju ja saadaks su kukele, et pane ise laps magama. Midagi peab tema raske unega ette võtma. Jooda talle paar tassi kohvi sisse enne kui last magama läheb panema.

  36. Tere Tikker!

    Olen Sinu blogi anonüümne lugeja, ise blogi ei pea ja mind Sa ei tunne. Kuna teema on selline teravakskiskuv siis ma ei saa teisiti kui pean kommentaari jätma.
    ma ei õpeta ega anna nõu ja kommi kirjutan sellepärast, et eks ma ikka tunnen, et see teema torgib minu p..-d ka.
    Ausalt, mind ajab tigedaks see "give him a break". Minge metsa! Naisel on palju raskem lastega kodus kui mehel tööl. Ma olen mõlemat poolt näinud. Poolteist aastat olin lapsega kodus ja siis tegime mehega vahetust. Tema jäi koju ja mina töötan. Ja vat, peangi peret ülal ja võtan õhtul koju jõudes vahetuse üle. Sest kodus ON raskem. Ja mul ei ole mingi tilu-lilu jalakõlgutamise töö paraku.
    Ma usun, et su abikaasa on võrratu isa ja loodan südamest, et ta saab aru, et vajad tema abi.

    Edu ja jõudu Sulle!

  37. Hmmmm. Mõistan täielikult, kui väga selline asi juhtme kokku võib ajada. Mul on ka erinevatel perioodidel lastega igasuguseid magamissaagasid olnud ja ütlen ausalt, et ei tea õndsamat tunnet kui see, kui lapsed õhtul kell 9 mõlemad sügavalt magavad ja minul nii-öelda oma aeg algab. Aga. Mis mulle silma jäi – sa arvad, et asja lahendamiseks on eelkõige vaja abikaasaga rääkida. Nõus. Aga miks sa ei räägi ka plikaga? Ta ei ole enam titt ja tegelikult (oma laste kogemusele tuginedes) on õhtune magamamineku-nutt suuremalt jaolt manipuleerimine. Kui sa räägiksid plikale, et issi mängis sinuga juba mitu tundi, nüüd on magamamineku aeg ja issi paneb hetkel hoopis venda magama ja nii lihtsalt on. Plika võib valida, kas jääb magama üksi või siis emme loeb unejuttu (või mis iganes rituaalid teil on). Loomulikult tahab laps issit, kui pole teda terve päev näinud, aga selle korvabki ju see eelnev tegelemine ja mäng. Uneajaks ei tasu mu arust juurutada seda süsteemi, et kõlbab ainult üks vanem, ja sellest tulekski lapsega rääkida. Ja ära alahinda plikat, ta on juba asjalik ja targem kui sa arvad :)

  38. No häda ongi selles, et ega Plika mitu tundi Abikaasaga õhtuti mängida päris ei saa… Sageli tuleb töölt hiljem, kui vaja, siis teeme süüa ja asjatame, Abikaasal endal on ju ka natuke vaba arvutis istumise aega vaja (meil kõigil on :D). Plika on muidugi kogu aeg Abikaasa läheduses ja saab suhelda, seegi hea.

    Esimesed kümme kuud oli Abikaasa ju praktiliselt kogu aeg kodus, Plika on sünnist saati issikas olnud, neil on meeletult tugev side. Kui Londonisse kolisime ja Abikaasa tööl käima hakkas, polnud ka midagi häda, sest meil oli mõnus kodu, rahu, rutiin, Abikaasa tuli igal õhtul samal ajal, polnud mingit 24/7 valmisolekut, aeg-ajalt õhtuti ja nädalavahetusel tööl käimist.

    Aga siis kolisime Eestisse, kus tänu ajutistele elamistingimustele oli kõigil stress, Abikaasa hakkas rohkem tööl käima, mitu kolimist järjest – kõik see kokku on Plikale väga raskelt mõjunud ja usun tõesti, et oluline osa Plika stressist on põhjustatud ka sellest, et ta ei või iial kindel olla, millal issit näha saab.

    Arvan, et kui meil õnnestub Abikaasaga talle jälle turvatunne ja rutiin tekitada, küllap siis lepib jälle õhtuti ka minuga. Aga hetkel ütleb minu sisetunne küll, et turvatunde tekitamine ja õhtune magamaminek oleks kiiremad ja kergemad, kui Abikaasa Plikaga kannatlikult tegeleks. Edaspidi saaks siis ka mina juba rohkem asjaline olla.

    Oo, aga me saime eile õhtul Abikaasaga natuke rääkida ka, nii et küllap asjad lähevad varsti paremaks :) Ja hektilisest graafikust on vähemalt nii palju kasu, et Abikaasa on saanud see nädal kolmel päeval pool tööpäevast kodus mul abiks olla, ületunde oli piisavalt.

  39. Huvitav, kas ei saaks asjale hoopis nii läheneda, et võtta plika appi 'issit magama panema', samuti venda magama panema? Mul suuremate lastega kunagi see töötas päris hästi.

    Lisaks, Tikker, sa ei saa mitte kuidagi laste magamapaneku arvelt oma aega, ma lihtsalt ei usu seda. Minu praegune beebi on neljas laps, mina ja nii kolme esimese lapse isa kui praguse beebi isa oleme kõik eluaeg olnud ööinimesed ja võidelnud selle nn oma aja eest, veri ninast välja. Aga lõppkokkuvõttes on ikkagi nii, et kõigepealt tuleb rutiin nii paar kuud ise koos lastega magama minnes. Seejärel jäävad nad heal juhul juba ka üksi. Ja siis, KUNAGI HILJEM, hakkad sa saama taas seda oma aega.

    Kõige selgemalt nüüd oma neljanda lapsega näen ma seda, et ühtki asja ei saa ma tehtud, kui kiirustan seda tegema. Beebi lihtsalt ei lase. Nüüd olen teadlikult valinud selle, et beebiga telegedes ei ole mul MITTE KUSKILE kiire. Ja HEAL JUHUL mul siis isegi õnnestub päeva jooksul mõni hetk ka endale leida. Enamasti mitte.

    IMHO sa lihtalt tahad kõike korraga ja kiirustad ajast ette.

  40. Aga jah, seda ka, et sa oled tõesti mu lemmik, sinu blogi on mu lemmik. Nii palju sarnaseid suhtumisi, olukordi. Nii väga meeldib su otsekohesus ja avameelsus. Ja ilma sinu uue postituseta on päev palju tühjem. Sa oled vägagi tubli ja ma usun küll, et kõik te keerukamad olukorrad lahenevad lõpuks täiesti mõistlikult :)

  41. Vanaemal-vanaisal on oma elu ka. Vanaisa käib iga päev turul ja teeb palju süüa, vanaema käib peaaegu iga päev tööl. Kui mul on vaja abi laste arsti juurde viimisel või mõneks muuks konkreetseks asjaks, siis ema ikka aitab, vahel saan Plika nende poole "hoidu" viia. Aga seda väga paraku jah pole, et kellelgi oleks võimalust igapäevaselt tulla lapsi jalutama (see kõlas nüüd jube hästi, nagu koera, eks :D ).

    Tegelikult on nüüd isegi lihtne – Poisi lükkan käruga akna taha, Plikat saan oma aias kiigutada, palju ju polegi vaja. Ja kui keegi haige pole, jõuab kodused toimetused ka päeva jooksul kenasti tehtud. Lihtsalt praegu on veidike keerulisem.

  42. Kui sa Poissi mõtled, siis tema puhul ma küll mingeid lootusi ei hellita, et ta lähemal ajal üheksast magama minema hakkaks. Kui Plika rutiini ükskord paika saab, siis hakkab vaikselt Poisi iseseisva magamise nimel tööd tegema, küllap ta vanemaks saades hakkab ka ehk jälle natuke varem jääma.

    Praegu pingutan vaid selle nimel, et Plika elu korda saada. Kui tema probleemideta norm ajal magama jääks, siis õhtu mehe ja suht vähenõudliku tite seltsis (sest Poiss seda tõesti on), kuni too lõplikult kustub, on juba isegi puhkus. Ja mul on alati võimalus näpistada oma isiklik tunnike, kui kogu pere 23 paiku magab.

    Muide, ma ei taha kuidagi nõustuda sellega, et tite puhul pole kohe kindlalt mitte mingit võimalust niipeagi õhtust oma aega saada. Sõltub ikka sügavalt lapsest! Ma ei mäleta täpselt, millal Plika õhtul üheksast magama jääma hakkas, aga pakun, et äkki pooleaastaselt või umbes nii. Ma muidugi ei hellita ülearu suuri lootusi, sest lapsed on erinevad ja ei tea, kaua Poisil öökulli periood kestab, aga igatahes on mul kogemus, et ka väiksemad lapsed võivad vabalt norm ajal magama minna.

    Nii et ma valmistun halvimaks, aga loodan parimat :) Ja kindlasti ei kiirusta ma üleliia – proovime nii, et kõigil hea oleks. Kuna Plikal aga keskööni üleval olles kah just ülearu hea pole, siis praegu on loogiline ikkagi tema rutiin vaikselt paika loksutada, siis läheb kõigil kergemaks :)

  43. Kas Sa ei saa paluda, et vanaisa või vanaema mõnda aega lastega iga päev paar tundi jalutamas käiks, et Sa vajalike asju kodus rahulikult teha saaks ning lapsed samal ajal end õues ära väsitaks?

  44. Nojah, ma kiirustades kirjutasin – mõtlesin, et ei saa KÕIGEPEALT oma aega, ja SIIS lapsi rutiinselt üksi magama. Et vastupidi oleks realistlikum :)

    Ja ma just selle blogi põhjal, just nendele lastele mõeldes, selle järgi otsustades, mis siin nende kohta lugeda on olnud. Mõni laps on jah lihtsalt selline kullatükk, et polegi nagu mingeid probleeme temaga, kõik sujub iseenesest. Poiss võibolla ongi, aeg näitab. Aga mulle näib, et plika vajab rohkem tegelemist ja teda ei saa eriti ignoreerida kah.

  45. Ei tea, pärast seda, kui Londonis Plika rutiini ilusti paika saime, oli elu lausa lust ja lillepidu! Siis oli ta veel muidugi maailma avastav ja järjest osavamaks muutuv titt, mitte iseloomuga kahene :P

    Ühesõnaga ma ikka veel arvan, et kui me ükskord tema rutiini jälle paika saame, läheb elu palju kergemaks. Ikka veel arvan, et me ise tegime tema (ja enda) elu kõigi nende keeruliste asjade kokku sattumisega nii raskeks.

    Aga ikkagi mulle tundub, et päris mitmed lugejad mõistsid mind valesti. Ma kirjutasin selles postituses oma pettumusest, et lõunaund mitte maganud Plika ei jäänudki kell seitse õhtul ööunne (varem on seda juhtunud, seega eeldasin, et võiks). Ma kirjutasin pikemalt kestnud probleemist seoses Plika uinumiste ja Abikaasa kuldmagamisega. Kahekordne pettumus võimendus, nii et kirjutasin ennast tühjaks, aga need kaks asja pole muud moodi eriti seotud. Ma tõesti ei eelda, et mu lapsed õige pea pöidlanipsu peale õhtul kell üheksa magava kukuvad, nii et meil Abikaasaga hakkab kohutavalt palju vaba aega olema. Ega ma loll pole :D

  46. Noh, väga elav arutelu siin.
    Ma vist võin end õnneseeneks pidada. Ses suhtes, et olen enamasti üksi lastega ja enamusel päevadel on meil pool 9 vaikus majas ja hakkab MINU aeg, mida mul ka väga vaja on.
    Aga noh, ma olen loobunud oma 3-aastast ka lõunaunne panemast. Lasteaias ta magab ja siis ei tule ta ööuni ka enne kui mingi 10 ajal ja see ei meeldi mulle üldse. Õnneks sel aastal ta enam lasteaeda ei lähe.
    Poja on mul ju ainult 2 nädalat Sinu omast vanem, aga ta ei maga mul päeval pikemaid kui 2-tunniseid unesid. Mingit reziimi peale selle, et 2 tundi üleval ja siis on uneaeg ja siis magab, kuidas kunagi -30 minutist kuni 2 tunnini.
    Ja 8 ajal paneme kõige pealt plika magama, siis on poja tissitamine ja siis vaikus (ptuihptuihptuih muidugi siinkohal).
    Aga meil oli ju ka selle tüdruku magamasaamisega samasugune jama, sest ta ka issikas ja peale selle magas ta ju veel 2.5 aastaselt meie voodis.
    Aga siis läks issi kaugele tööle ära ja mina hakkasin teda oma tuppa harjutama, mitte eriti edukalt… :?
    Tahtsin sellega enne poja sündi ühele poole saada. aga ta ei olnud oma reisivoodis nõus magama. Aga ta toas oli ka lahtikäiv diivan ja sinna ta siis ühel korral papaga tuttu läkski. Kui papa ära läks, siis paningi ta oma tuppa sinna voodisse magama. Algul olin kõrval, siis aga hakkasin vaikselt ütlema, et ma "toimetan ära ja siis tulen uuesti". Vahel oli vaja öösel minna, kui ta üles ärkas, vahel mitte.
    Nüüd oma kodus on see, et paneme ta vennaga tuttu ja sinna ta jääb. Nõuab veel vett enne kui ma võin ära tulla ja magab… 10 minutiga vähemalt.
    AGAAA.. kui papa tuleb, siis peab papa teda tuttu panema ja sinna ta ka vajub magama… seega ma näen oma abikaasat väga harva õhtuti ja veel harvemini saan temaga koos aega veeta, kuigi tahaks ju ka… :D
    ma muidugi ei tea, kas sulle sellest mingit tolku on, aga kes teab :D

  47. Mulle meeldib ka see blogi just sellepärast, et elu kahe lapsega ONGI raske ja milleks siis rääkida AINULT toredast.
    Mind häiris kunagi just sama – mees tuleb koju ja on väsinud. Ja ema ei ole? On küll.
    Veelgi enam häiris et mees võib vabalt õhtul lihtsalt telefonikõne peale püsti tõusta ja minna – sõpradega välja või kontserdile või sööma – ja teebki nii. Ta ei tule selle pealegi, et ma tahan ju kaa… Vanem laps saab juba 6, mis on võimaldanud mul selle olukorraga harjuma hakata :)

  48. Ma ei lugenud läbi kõiki komme, aga su jutu küll. Tuleb tuttav ette! Ja ongi nii, et alustad hommikul väge täis, kõik tundub sujuvat, teed juba täitsa julgelt plaane õhtuks, aga siis käib lastel krõps ja ….nässus ongi. nagu Gea ütleb, plaanid on saatanast väikeste lastega.

    Mis puutub magama minekut, siis ilmselgelt laps, kes magab "poole lõunani" ei saa ju kl 19 päris ilusasti ööunne minna. Vara on selleks. Mu 1a8k kaksikud lähevad ööunne 19.30, aga nad ärkavad ka kl 6.00. Ja ma ei saa sinna midagi teha, sest selline nende uni juba kord on. Polegi mõtet viriseda, vaid lihtsalt leppida sellega, et hommikul enda välja magamise asemel on mul paar vaba tundi õhtul. Sinagi peaksid valima, mida sa siis tahad. Kas hommikul põõnutada (no kl 9ni magamine minu jaoks on selline asi, mida ma enam ei mäletagi, see juhtus eelmises elus) või õhtul paari tundi mehega koos. Kõike head ei saa lihtsalt.

    Rutiin ja piisavalt huvitav/tegevusrohke päev + õige ajastatus on heade magamaminekute alus. Rutiin ses mõttes, et hommikune ärkamine ja õhtune magamaminek toimuvad enamvähem samal ajal ja ühtemoodi. Nõus, et see on meile, suurtele, igav ja nüri, aga minu praktika ütlev, et väikeste laste kõrval on rutiinitult suhteliselt võimatu ise inimeseks jääda. Eriti kui lapsi on rohkem kui üks.

    Tegelikult oled sa väga tubli ja hea ema ju :)

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.