2010

Unejutud

Plika peaks oma voodis magama jääma. Selle asemel veab ta kõik oma asjad voodist diivanile (tekk, padi, kaisuloomad ja -pallid – hea, et madratsit ei võtnud) ja seab ennast siin sisse.

Plika peaks oma voodis lõunaunne jääma. Selle asemel käib ta riiuli vahet ja viskab kõik oma mänguasjad voodisse. Ise keeldub minemast. Lõpuks jääb magama vanaema voodis.

Istun hilisõhtul arvutiga köögis, kõik teised magavad. Järsku kuulen, et Abikaasa räägib midagi. Tulen tuppa, magab. Küsin, mis ta ütles – pomiseb midagi arusaamatut. Mõtlen, et äkki on ikka midagi olulist, küsin üle ja saan lõpuks aru: miks suppi ei või segada? 😀

Tulen magama, tahan enne voodisse minekut veel Plikale teki peale panna, ta kipub seda ära siplema. Magab kõhuli voodis, tagumik uppis. Just sel hetkel, kui tekki peale panema hakkan, lükkab sõrmed pidžaamapükste ääre alla ja lükkab need koos mähkmega alla. Kui küsisin, mis viga, ütleb: piss. Tõstan potile ja siis voodisse tagasi, üles ei ärkagi.

Ta ei käi reeglina öösel potil. Paar korda on nii olnud, et nutab läbi une ja ma saan aru, miks, siis tõstan potile. Seekord ta aga ei nutnud, lihtsalt tõmbas läbi une püksid jalast. Mis siis, kui ma poleks seda näinud? Oleks ta läbi une potile läinud? Vaevalt…

Sellised unelood. Igav siin ei hakka 😀

Parim hommik

Alustama peaks ehk ööst? Poiss sõi peale üheksat, jäi kümne paiku magama, tankis ennast kiirelt 3.20 ja siis juba 7.20. Mõlemal korral jäi tissi otsa magama… Põõnab siiani. Plika kah.

Mina istun köögis arvutis, lõpetasin just kohvi ja võileivad.

Nii et kaks kuud ja üheksa päeva hiljem sain oma esimese plaanitud hommiku, kus ma ärkasin koos Abikaasaga ja sain rahus hommikust süüa, kuni lapsed magavad. Loodan, et neid hommikuid tuleb veel palju.

Eile õhtul oli üks suurepärane kohtumine. Raamatukokku ei jõudnud, sest terve päev oli vaja muid asju teha, nüüd pean krooni trahvi maksma 😛

Elu on ilus.

Burksi isu?

Mis puutub toitu, siis olen ma alati olnud väga nõrga iseloomuga – kui millegi järele isu on, siis seda ka söön. Kuratlikult hea ainevahetuse tõttu ei pea ma ilmselt kunagi kaalu pärast muretsema (kui üldse, siis kunagi vanemas eas ehk alakaalu pärast), seega sellelt rindelt pole ka tervislikumaks toitumiseks mingit motivatsiooni oodata.

Viimaste aastate jooksul olen nii palju keskkonnateemalist lugenud, et paljud eelistused on märkamatult muutunud. Kiirtoidu tarbimisest pole aga näinud põhjust täielikult loobuda – need ajad, mil iga päev mäki isu oli, on ammu möödas, kord kuus ei ole ju hull… Ja friikartulid mulle nagunii ei maitse, burger pole ju tegelikult oma koostiselt midagi hullu. Umbes nii ma seni mõtlesin.

Eestis oldud aja jooksul olen burgerit söönud vaid ühe korra – millalgi raseduse ajal tuli hirmus isu, käisime Abikaasaga Hesburgeris. Ja teate, nii halb oli, et sellest ajast saadik pole rohkem isu tekkinud ka. Miks ei maitsenud, ei teagi – vanasti mulle Hesi burgerid väga meeldisid. Võiks ju arvata, et rasedusest tingitud maitsemeelte muutus, aga Abikaasale KA ei maitsenud.

Ühesõnaga… Mul oli täitsa hea meel, et isu kadus. Täna hommikusöögi kõrvale Tarbija24 lehte uurides nägin muuhulgas artiklit, mis juhatas kätte foto ja video katsetest mäki burgeritega. Ma ei hakka spekuleerima teemal, kas seda 14 aastat vana burgerit oli katse jaoks spetsiaalselt kuivatatud või ei, aga video oli küll päris jäle.

Isutus igatahes vaid süvenes. Eks näis, kui kauaks – kui peaks jälle tulema, küllap siis annan järele ja ei arva, et midagi hullu juhtuks (ma ei usu üldse söömise vägisi piiramisse, kõik peab tulema loomulikult ja vabast tahtest, paljude ebatervislike asjade isu lihtsalt ongi juba kadunud). Aga ilma on kindlasti parem, seega olen hirmus rahul, et igasugu ebatervislikud isud tänu sellistele abimaterjalidele vähemaks jäävad.

Kommentaarid tuletasid aga meelde, et tahan näha filmi Food, Inc. Vaatan varsti ära – eks näis, kuidas siis isudega lood on 😀

Aktsioon!

Kessu arvas, mina levitan rõõmuga, sest olen igati päri. Täpsemalt arvab Kessu nii:

Käisin täna turult tulles Nõmme keskuse Humanast läbi. Ja sain jälle müüjaga mõtteid vahetada – nimelt on Humanatel (ja paljudel teistel kaltsukatel ka) totter komme panna laste pükse ja seelikuid selliste “vedruga” puude peale, mis kummiga riideesemed lihtsalt vöökohast kohutavalt välja venitavad. Mul on nii mõnigi asi jäänud sellepärast koju viimata. Nii et iga kord kui ma mõnda (Humana) poodi satun, räägin jälle müüjaga, et ehk saaks käsuliinis ülespoole teada anda, et selline riiete venitamine ei ole normaalne. Taaskasutus on igati tänuväärne, aga kes tahaks osta (eriti Humana üsna krõbedate hindadega) väljavenitatud riideid?

Täna aga hakkasin mõtlema, et kui minusuguseid “virisejaid” oleks rohkem… Kui rohkem kliente üle Eesti sellele puudusele poodides tähelepanu juhiks, kas siis asi muutuks? Minu blogil on küll väike lugejaskond, aga kui need, kel rohkem lugejaid (Tikker? Morme? …) seda üleskutset kah levitaks, siis saaksime äkki tõesti need kohutavad riidepuud Humanatest minema?

Scroll to Top