Minu 15 sekundit
Ma nägin seda linki Daki postituses küll, jajaa, aga ma ei süvenenud ega klikkinud. Need nimekirjad on minust alati suure kaarega mööda läinud – tähendab, ma pole kunagi eeldanud, et ma seal olla võiks.
Veidi õõvastav. õnneks küll piisavalt üldine ja anonüümne, seega vahet pole. Natuke jabur muidugi ka – esiteks on nad mu blogi alapealkirja võtnud Blogtreest, kus see on mingist igivanast ajast ja miskipärast ei uuene, rangelt võttes pole ma ju kunagi olnud pungiplika selle sõna otseses mõttes. Pungine plika olin küll, jaa. Aga ega sealgi vist vahet pole. No ja mille kallal ma blogi lühikirjelduses nokkida tahaks, on parimate retseptide jagamine – HAHA. Nojaa, ma olen seda vahel harva teinud küll, aga kuna ma olen kõike muud kui toiduvalmistamislemb, on see lihtsalt hirmus naljakas, et retseptid ära mainimist leidsid. Noh, üldse on see tutvustus üsna üldine ja ülejala, mis tekitab tunde, et listi kokku pannud inimene ise küll mu blogi ei loe, pigem lihtsalt kasutas Blogtree toppi allikana ja kirjutas tutvustuse mu viimaste postituste sisu põhjal.
Ei, ma üldse ei virise, mu meelest on see pigem humoorikas. Ehkki ma ise paneks sinna listi enda asemel pigem Rentsi või Mormelari või… Väga meelevaldne valik. See selleks 🙂
Aga üks asi tuleb nihukestel puhkudel mõttesse küll. Ise olen blogis varjunimega – ja alguses polnud see mingi tahtlik anonüümsuse soov, lihtsalt mulle meeldiv hüüdnimi, mis aastatega üha rohkem kinnistunud ja armsamaks saanud. Sõpru mainin harvemini, enamasti õigete ees- või hüüdnimedega (eks ma juba üsna hästi tean, keda võib ja keda mitte). Aga oma perest räägin pea iga päev ja kui nendest kirjutama hakkasin, ei tulnud pähegi, et oleks äkki vajalik ka neile mingid teised nimed panna. Ja nüüd… Nüüd oleks suht mõttetu miskit muuta, ehkki ma põhimõtteliselt ju võiks (nagunii olen igiammu veeretanud peas plaani blogi ära kolida, mõned üksikud asjad tagantjärele parooli alla panna, siis saaks muuta kõike muud ka) ja paluda blogilugejaid edaspidi kommentaarideski noid nimesid kasutada. Aga no siiani pole viitsinud, sest pere mul vastu pole 🙂 Midagi valgustkartvat ma siia ei kirjuta, eriti mitte viimasel ajal. Vanad asjad ei puuduta neid ja on nagunii, noh, VANAD – ehkki avameelsemad, siis tagantjärele üle lugedes ei oska ma nende üle häbi tunda, ei ole mu meelest midagi eriti hullu. Ehk on lihtsalt liiast mainitud nimepidi teisi inimesi, minu kunagist suurt armastust vms, kellest võiks naatuke üldisemalt kirjutada – samas sellenimelisi on tuhandeid ja temast pole kirjas midagi äratuntavat. Ühesõnaga mingi näiline anonüümsus tekitab alati kuidagi turvalisema tunde.
No nagu näete, siis siiani pole tegudeni jõudnud, seega see mind ilmselgelt väga ei häiri… Veel. Lastest rääkimine ja muu taoline on muidugi endiselt teema, mida alles läbi mõtlen, samas ei ole ma 100% seda meelt, et peaks nüüd kõik nendega seotu parooli alla panema – on palju inimesi, kes seda teevad, on ka neid, kes seda ei tee. Ja mina ei oska küll kedagi noist viimastest hukka mõista. Mõned üksikud asjad tahaks küll parooli alla panna, aga üldises plaanis ei tunne veel vajadust.
Eks see on teema, millel võib lõputult mõelda. Kolimine seisab tegelikult puhtalt selle taga, et ma pole WordPressi võimalustega pärast nende põhjalikumat uurimist ja katsetamist ikka 100% rahul – enamik asju on seal sama head, mitu suurt olulist asja on paremad, mitu pisemat, aga minu jaoks ka päris olulist asja, on aga vastuvõetamatud. Näiteks see, et blogrolli pole võimalik sortida värskuse järgi. Ning et ainsal mulle tõeliselt meeldival kujundusel on maailma idiootseim arhiiv, mis teeb blogi tagantjärele nö raamatu stiilis lugemise värdjalikult ebamugavaks – ma teen seda vahel igavusest isegi, mitte et ainult teistele mõtleks. Ma olen lasknud asjatundjamatel sõpradel seda koodi puurida, aga keegi pole siiani leidnud kohta, kust muuta saaks – kui keegi tahab aidata, siis andku endast märku 😉 Nii jäigi kolimise mõte tagaplaanile.
No ega blogi pole jänes, eest ära ei jookse. Lihtsalt mida kauem siia kirjutan, seda rohkem on hiljem kolida – kõik see jama tuleb ju käsitsi üle vaadata. Kõik läheb importides paigast ära, selles ma juba veendusin – piisavalt paigast ära, et minusugust perfektsionismifriiki häirida.
Eks näis…