2010

Minu 15 sekundit

Ma nägin seda linki Daki postituses küll, jajaa, aga ma ei süvenenud ega klikkinud. Need nimekirjad on minust alati suure kaarega mööda läinud – tähendab, ma pole kunagi eeldanud, et ma seal olla võiks.

Veidi õõvastav. õnneks küll piisavalt üldine ja anonüümne, seega vahet pole. Natuke jabur muidugi ka – esiteks on nad mu blogi alapealkirja võtnud Blogtreest, kus see on mingist igivanast ajast ja miskipärast ei uuene, rangelt võttes pole ma ju kunagi olnud pungiplika selle sõna otseses mõttes. Pungine plika olin küll, jaa. Aga ega sealgi vist vahet pole. No ja mille kallal ma blogi lühikirjelduses nokkida tahaks, on parimate retseptide jagamine – HAHA. Nojaa, ma olen seda vahel harva teinud küll, aga kuna ma olen kõike muud kui toiduvalmistamislemb, on see lihtsalt hirmus naljakas, et retseptid ära mainimist leidsid. Noh, üldse on see tutvustus üsna üldine ja ülejala, mis tekitab tunde, et listi kokku pannud inimene ise küll mu blogi ei loe, pigem lihtsalt kasutas Blogtree toppi allikana ja kirjutas tutvustuse mu viimaste postituste sisu põhjal.

Ei, ma üldse ei virise, mu meelest on see pigem humoorikas. Ehkki ma ise paneks sinna listi enda asemel pigem Rentsi või Mormelari või… Väga meelevaldne valik. See selleks 🙂

Aga üks asi tuleb nihukestel puhkudel mõttesse küll. Ise olen blogis varjunimega – ja alguses polnud see mingi tahtlik anonüümsuse soov, lihtsalt mulle meeldiv hüüdnimi, mis aastatega üha rohkem kinnistunud ja armsamaks saanud. Sõpru mainin harvemini, enamasti õigete ees- või hüüdnimedega (eks ma juba üsna hästi tean, keda võib ja keda mitte). Aga oma perest räägin pea iga päev ja kui nendest kirjutama hakkasin, ei tulnud pähegi, et oleks äkki vajalik ka neile mingid teised nimed panna. Ja nüüd… Nüüd oleks suht mõttetu miskit muuta, ehkki ma põhimõtteliselt ju võiks (nagunii olen igiammu veeretanud peas plaani blogi ära kolida, mõned üksikud asjad tagantjärele parooli alla panna, siis saaks muuta kõike muud ka) ja paluda blogilugejaid edaspidi kommentaarideski noid nimesid kasutada. Aga no siiani pole viitsinud, sest pere mul vastu pole 🙂 Midagi valgustkartvat ma siia ei kirjuta, eriti mitte viimasel ajal. Vanad asjad ei puuduta neid ja on nagunii, noh, VANAD – ehkki avameelsemad, siis tagantjärele üle lugedes ei oska ma nende üle häbi tunda, ei ole mu meelest midagi eriti hullu. Ehk on lihtsalt liiast mainitud nimepidi teisi inimesi, minu kunagist suurt armastust vms, kellest võiks naatuke üldisemalt kirjutada – samas sellenimelisi on tuhandeid ja temast pole kirjas midagi äratuntavat. Ühesõnaga mingi näiline anonüümsus tekitab alati kuidagi turvalisema tunde.

No nagu näete, siis siiani pole tegudeni jõudnud, seega see mind ilmselgelt väga ei häiri… Veel. Lastest rääkimine ja muu taoline on muidugi endiselt teema, mida alles läbi mõtlen, samas ei ole ma 100% seda meelt, et peaks nüüd kõik nendega seotu parooli alla panema – on palju inimesi, kes seda teevad, on ka neid, kes seda ei tee. Ja mina ei oska küll kedagi noist viimastest hukka mõista. Mõned üksikud asjad tahaks küll parooli alla panna, aga üldises plaanis ei tunne veel vajadust.

Eks see on teema, millel võib lõputult mõelda. Kolimine seisab tegelikult puhtalt selle taga, et ma pole WordPressi võimalustega pärast nende põhjalikumat uurimist ja katsetamist ikka 100% rahul – enamik asju on seal sama head, mitu suurt olulist asja on paremad, mitu pisemat, aga minu jaoks ka päris olulist asja, on aga vastuvõetamatud. Näiteks see, et blogrolli pole võimalik sortida värskuse järgi. Ning et ainsal mulle tõeliselt meeldival kujundusel on maailma idiootseim arhiiv, mis teeb blogi tagantjärele nö raamatu stiilis lugemise värdjalikult ebamugavaks – ma teen seda vahel igavusest isegi, mitte et ainult teistele mõtleks. Ma olen lasknud asjatundjamatel sõpradel seda koodi puurida, aga keegi pole siiani leidnud kohta, kust muuta saaks – kui keegi tahab aidata, siis andku endast märku 😉 Nii jäigi kolimise mõte tagaplaanile.

No ega blogi pole jänes, eest ära ei jookse. Lihtsalt mida kauem siia kirjutan, seda rohkem on hiljem kolida – kõik see jama tuleb ju käsitsi üle vaadata. Kõik läheb importides paigast ära, selles ma juba veendusin – piisavalt paigast ära, et minusugust perfektsionismifriiki häirida.

Eks näis…

Nüüd võib tulla

…kuues kuupäev on käes 🙂 Mäletatavasti käivad mul kõhuelanikuga juba pikemat aega läbirääkimised, et sobiv sünnipäev oleks kas 6, 8, 10 või 11 😛 Lisaks jahe ilm, vähe teisi sünnitajaid ja vaba suurim perepalat.

Noo, aga eks lõplik sõna jääb ikka temale, mina võin ainult moosida 😀

Tegelikult jätamegi selle kuuenda vist ikka sinnapaika. Pips tuleb homme kaheks päevaks külla, Abikaasa läheb laupäeva hommikul talvevarudeks mustikaid korjama – nii et natuke võiks veel kannatada küll. Aga pühapäeval, palun väga. Või siis teisipäeval. Või tähtajal, kolmapäeval. Või ehk hoopis päev hiljem nagu Plika? Või siis hoopis mõnel teisel päeval, muig.

Oo, põnev on igatahes. Kuidas kõik seekord läheb… Paremini kui esimene kord, kuidas siis veel. Ma siiralt usun sellesse. Ja kui midagi väga uskuda, siis see ju peab täide minema!

Aga mingit tunnet muidugi endiselt pole.

Jumal tänatud, et mulle ei meeldi päevitada

Tänu kuumale suvele, Pärnus viibimisele ja rohkele vabale ajale olen viimase paari kuu jooksul mõtisklenud päevitamise kahjulikkusest ilmselt rohkem, kui ei tea mitme eelmise aasta jooksul kokku. Üldtõed on ju ammu teada – päike on kahjulik, kasutage kreemi, bla-bla… Rohkelt teemakohalisi artikleid ajakirjanduses, kus igaüks annab ise nõu ning kommentaarides tavaliselt alati paras sõda käib… Vahetevahel tekkis mulgi tunne, et kogu see päikese kahjulikkuse jutt on kreemitootjate propaganda 🙂

Ei, aga tegelikult ka. Võib-olla on asi selles, et ma usaldan Bioneeri portaali keskmisest ajakirjandusest rohkem. Nende suunitluse pärast, ilmselgelt – tean, et artiklite autorid on mõistlikud inimesed, kes pole roheajupestud, vaid lihtsalt eluolude sunnil (allergiline laps jm) selle eluviisiga tutvunud, omaks võtnud, selle osaks saanud… Ja ma olen kindel – ka nende materjalis on kohati faktivigu ja muud taolist… Siiski, üleüldiselt loen ma mõttega pigem nende kirjutatut, kui Tarbija24 nõuandeid 😉

Täna sai siis päevitamise ja päikesega seotu kohta mälu värskendatud. Kasuks ikka!

Ja no tõesti, kokkuvõtteks on mul lihtsalt siiralt hea meel, et minu meelest on päevitamine üks maailma kõige tüütumaid tegevusi – et ma ei kannatagi pikemat aega kuskil kuuma käes vedeleda. Sest väitku inimesed mida tahes – näiteks seda, et kõik meie esiemad tegid päevad läbi päikese käes tööd ja polnud neil häda midagi, miks peaksin mina endale liitrite kaupa kreemi peale määrima… Esiteks on tänapäeval päikesekiirgus intensiivsem ja kahjulikum, teiseks ei viibi enamik meist päevad läbi väljas, seega nahk on päikese suhtes ka tundlikum, kolmandaks fakt, et nahavähki ja melanoomkasvajaid on rohkem kui enne… No mulle sellest kõigest piisab, ausõna.

Samas olen ma mugav, laisk ja ihne – kindlasti ei viitsi ennast iga natukese aja tagant kreemiga määrida ega selle peale varandust kulutada. Nii et minu päikesepoliitika? Eh, eks see jäi suhteliselt samaks, sain lihtsalt juba ära otsustatus kindlust juurde.

Suvisel ajal kella 10/11-15/16 vahel mitte pikemat aega päikese käes viibida. Kui on teada, et nii juhtub, SIIS kreemi kasutada. Muul ajal ilmselt ei viitsi. Nii mugav olen küll, et kui peaksin õhtupoolikul peale viite randa ujuma minema ja seal päevitusriiete väel ringi lippama, siis loodan, et päike pole enam NII intensiivne. Eks see ole alati ka sisetunde küsimus – kui palav tol hetkel parajasti on.

Mitte hoolida päevitusest kui ilunormist – no ma pole seda ka juba aastaid teinud. Jajaa, ma olen nõus, et (mõõdukalt!) pruun nahk on kenam küll kui lumivalge 🙂 Aga ma tõesti ei kavatse selle nimel ennast piinata ega tervist kahjustada. Mulle piisab täiesti sellest juhuslikust joodikupäevitusest, mis nagunii iga suvi väljas käies tekib – spetsiaalselt päikese käes praadijat ei saa minust kunagi.

Laste puhul on natuke teine teema. Põhimõtteliselt oleks nagu nõus sellega, et alla kahestele võimalikult vähe kreeme peale möksida. Samas jällegi – pigem panen pooleteistaastasele ökopoest ostetud kaitsekreemi, kui lasen tal pikemat aega kuuma päikese käes niisama ringi joosta – olen seda kuskil varem ka öelnud, et ei saa teda alati pealaest jalatallani kinni katta ja varjus hoida. Nii et Plika on juba kindel kreemi kandidaat, Poisiga vaatab järgmine suvi, kui liikuv ta on 🙂

Kui ma peaks praegu miskise uue kreemi ostma, siis kas midagi siit või siit valikust. Mitu korda kallim, kui tavalised kreemid, aga ise kasutaks nagunii harva ning laste nahapind on õnneks väike. Hetkel valiksin ilmselt Lavera SPF20 sprei, sest see on sutsu soodsam, kui teiste firmade tooted ja nii väikese lapse puhul eelistaksin SPF20 15-le. Ise kasutaks sama, kahte pudelit kohe kindlasti ei ostaks.

Aga see suvi saan veel olemasoleva kreemiga hakkama, järgmine aasta vaatame uuesti!

Ja selle jutuga, et “mina küll ei viitsi mingeid kalleid ökotooteid osta, ei saa need tavatooted ühti nii kahjulikud olla, neid ju lubatakse igal pool müüa” võite kukele käia, ausõna. Igast p*ska müüakse – sest nende tootjad on suured ja võimsad ning raha loeb. Kui on arunatukest peas, siis uuri ja mõtle. See ongi fakt, et tänapäeval on KÕIK võrreldes 50-100 aasta taguse ajaga mitu korda kahjulikum, vähki tekitavam, bla bla… Ja see ongi fakt, et keskkonnateemat ja sõna öko on hakatud kasutama inimeste valimatuks rohepesuks, et aga rohkem pappi nõuda… Mis ei tähenda sugugi, et kõik keskmisest kallimad mahetooted oleks mõttetud ning kõik tavatooted okeid. Mis ei tähendaks, et ma ei võiks üritada intelligentse inimese kombel teha mõistlikku valikut lähtuvalt kohalikkusest, hinnast ja puhtusest… Nii hästi-halvasti, kui ma seda oskan ning mu rahalised vahendid seda võimaldavad.

Jah, kõik meid ümbritsev on kahjulik ning me ei saa paljude asjade suhtes midagi ette võtta (hea öelda, et koli saastatud õhuga linnast maale metsa, töö seab piirid ja nii edasi) – aga on asju, mille suhtes SAAB. Ja ometi võiks ju. Aga kui ei viitsi, eks siis tarbige seda p*ska edasi. Sama mõtlematult, kui mõned inimesed ostavad pikemalt mõtlemata kõiksugu (sh täiesti mõttetut) kraami, mida väidetakse olevat ökosõbraliku.

Mõistusega tuleks asja võtta, mõistusega…

Mul endalgi on veel pikk tee minna. Ma ei viitsi sugugi alati keskkonnasõbralikkusele mõelda, ei oska sugugi alati adekvaatselt hinnata, mis on rohepesu ja mis mitte, ei viitsi sugugi alati kõiki silte ja koostiseid läbi lugeda ning usaldan teatud firmade toodangut ja poodide valikut pigem pimesi, nende mainest tulenevalt. Aga ma vähemalt üritan 🙂 Ja olen kindel, et teen sellega endale ja oma perele teene…

Milline on ideaalse kodu asetus ilmakaarte suhtes?

Ma olen sellest teemast üht-teist lugenud, aga ega suurt ei mäleta küll. Passiivmaja ehitades peetakse vist näiteks silmas, et lõuna pool oleks suured ja põhja pool väiksed aknad. Vanarahva tarkuse kohaselt vist pidi sahver (köök?) põhja poole olema – no loogiline ka, et toit jahedas paremini seisab. No ja paljuski on asi kinni inimeste eelistuses.

Kas keegi teab äkki mõnd veebilehte, kus sellest teemast pikemalt lugeda saaks? See on peamiselt küll majaehitajate probleem ja seda tükki me ilmselt niipea ette võtta ei saa, aga huvitav oleks sellegipoolest.

Ise mõtlen, et ideaalne kodu oleks selline, kus kööki paistaks päike hommikukohvi kõrvale… Elutuppa pigem pärastlõunal ja õhtul… Magamistuppa mitte kunagi 😛

Aga millal näiteks lastetuppa päike paistma peaks? Millalgi päeval vist oleks optimaalne – nii et hommikul saaks häirimatult magada ja õhtul poleks liiga palavaks köetud? Noh, hea on seda heietada muidugi eriti kuumal suvel, kus mõtleb ainult sellest, kuidas jahedamat nurka leida – tegelikult on Eesti kliima ju enamik ajast kõike muud kui kuum.

Oo, ja kui oleks veel näiteks selline peenike koht nagu kontor/kabinet – hehee, selle võiks vist magamistoaga ühte patta panna – tööd tehes on päike ainult segav element 😛

Nojah, kusjuures ega ma ei oska oma soovidele ilmakaari päris täpselt juurde pannagi. Päike tõuseb idast ja loojub läände, hea küll, aga suvel käib kõrgemalt, talvel madalamalt, kust ma siis täpselt tean… Et magamistuba põhjas, köök idas, elutuba lõunas või läänes või… Edelas vahest 😛

Mida teie arvate?

Lastest ja kodukeemiast

Täpselt nädal tähtajani. Tunnet pole mingit, aga miks peakski – Plikaga polnud ka enne, kui tegudeks läks. Ju ma pole libaka-inimene, teise raseduse puhul olevat need nagunii harvem nähtus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Bioneeris on viimastel päevadel ikka mõni artikkel, mis mind isiklikult puudutab. Tänane siis kodukeemia kättesaadavusest lastele.

Londonis oli meie korterisse jäetud päris palju keemiapudeleid – tõstsin need kõik ühte kõrgesse kappi ära ja ei kasutanud kordagi. Pesugeeli pudel oli ka kõige kõrgema riiuli peal – madalamale lihtsalt ei mahtunud. Ühesõnaga polnud probleemi, millele mõelda.

Siis kolisime ema juurde.

Esmalt leidis Plika üles need pudelid, mis olid vannitoa põrandal ämbris. Vaidlesime emaga, kes ütles, et ma peaks lapsel paremini silma peal hoidma ja minu argumendi peale, et kergem oleks keemia kättesaamatusse kohta tõsta, ütles ta, et eks leia siis see koht. Tõstsin vannitoa kapi peale ja mure oli lahendatud 😀

Teine õnnetus polnud nii õnnelik. Ma isegi ei teadnud, et köögis kraanikausi all kapis veel keemiat on – prügikast oli ees, no ei käi ju selle  taga spetsiaalselt nuuskimas. Ükspäev köögist kõva kisa kuuldes avastasin Plika, Cilliti spreipudel käes, silma hõõrumas. Ega muud, kui laps kaenlasse ja imekiiresti silmapidi külma vee alla. Mis, lubage täheldada, ei ole sugugi mitte operatsioon kergeimate killast – karjuv ja rabelev laps, kes on kaugelt liiga väike saamaks aru faktist, et silm tuleb vee all LAHTI hoida, muidu on paha-paha.

Läks hästi – miskit ei juhtunud. silm oli küll alguses punane, sest Plika tahtis seda kogu aeg hõõruda, aga mingile nõuandenumbrile helistades kästi enne kuskile näitama minemist päevake oodata, selle ajaga sai asi ilusti iseenesest korda.

Oi, ma olin hirmus närvis. Tülitsesime emaga, tema ainus argument oli jälle see, et ma peaks lapsel paremini silma peal hoidma ja et temal pole neid pudeleid mujale panna. Noh, nüüd on need igatahes kõik kõrgel köögikapi otsas ja ma tahaks näha, millal tal tekib üldse vajadus mõnda neist kasutada – ma siiralt usun, et 99% seisab neist seal niisama, igaks juhuks.

Oma koju pole kavatsust mingit keemiat osta. Hea küll, loodussõbralik pesupulber ja nõudepesuvahend, need jah. Aga muus osas – pudel äädikat ja karp soodat varuks, vajadusel üks sidrun kah – küll ja veel, enamasti piisab nagunii veest. Õnneks või kahjuks pole ma kuigi usin koduperenaine – eelistan jooksvat korrashoidu niiske lapi ja põrandaharja abil, põhjalikumat küürimist ei tule ette rohkem, kui kord paari nädala jooksul.

Lõpetuseks aga väike rõõm hoopis teisel teemal – oleme Plikale nüüd üle pika aja kaks hommikut jälle putru teinud ja sööb isuga. Suurepärane!

Scroll to Top