2010

Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

CIMG0356Pakkisime just kokku kõik asjad, mida meil viimase kuu jooksul enam vaja ei lähe, et esimene laar täna õhtul Eesti poole teele saata. Peamiselt riided, jalatsid ja raamatud, kokku on sellel pildil täpselt 84,7 kg. Kilohind on £1.50, you do the maths. On muidugi mingi lootus, et ehk saab sihukese koguse pealt mingit soodukat… EDIT: Kokku £100! Juhhei!

Samas, eks Abikaasa arvestas autoreisi kuludeks ca £300, lennupiletid maksid vaid £93… Ja lennata on väikese lapsega ning rasedana igal juhul mugavam. Nii et ei tohiks vist väga viriseda.

Teine laar läheb kusjuures veel, kuu lõpus – sest siia jäänud asju me oma 50 kg lubatud pagasi hulka ei mahuta, vähemalt mitu suuremamõõtmelist asja peame autoga saatma. Kilosid peaks siis õnneks tunduvalt vähem tulema.

Igatahes tekitab pakkimine minus alati määratut masendust. Ma ei suuda seda vist kunagi piisavalt organiseeritult teha – alati lähevad kõik asjad lõpuks täiesti suvaliselt ja täielik kaose tunne on.

Oh, well… See ongi elu.

Kolm aastat armastust

Meil on Abikaasaga tähtpäev, oleme tänaseks kolm aastat koos olnud 🙂 Ei tähistanud küll kuidagi, aga minu jaoks oli piisavalt eriline juba see, et ta Plikat töö juures hoidis. Noo, nüüd oleme abielus, pulma-aastapäev on seega vist olulisem ka. Aga eks ikka on hea arvet pidada ka koos oldud aja üle – põhimõtteliselt lihtsalt rohkem põhjust pidutseda 😉

Marisega üle pika aja Angelis käies (hiinakat söömas ja mu endises töökohas kohvi joomas) ning üle veel pikema aja sinna kesklinnast metroo asemel nr 73 bussiga sõites (see oli mu kunagine kodubuss – päris alguses, kui metroole veel raha ei raatsinud kulutada) sai vanu aegu meelde tuletatud ja nostalgitsetud…

Kuidas me Abikaasa sünnipäeval esimest korda kohtusime. Kuidas paar nädalat hiljem asi käest ära läks ning jätkus hoolimata seebiooperist, mis sellega algselt kaasnes, aga õige pea õnneks maha rahunes. Kuidas me elasime üksteisest nii meeletult kaugel, et kokkusaamine oli raskendatud. Raha oli vähe, kahe bussiga kohale jõudmine võttis vähemalt poolteist tundi, tipptunni ajal pigem kaks…

Abikaasa elas toona lõunas, Brixtonis, sõbraga karavanis, kuhu mina ei mahtunud kuidagi külla tulema. Mina elasin Iirise ja Kayga põhjas, Stoke Newingtonis, ühe magamistoaga korteris, mis tähendas, et nendel oli eraldi tuba ja mina magasin selles ruumis, mis oli ka ühtlasi köök ja esik – alguses põrandal, hiljem üheinimesevoodis.

Aga me olime siis nii noored ja armunud, et ei lasknud ennast sellest kõigest häirida.

Kaks kuud hiljem kolisime kokku ja veel pool aastat hiljem jäin juba rasedaks. Tõepoolest, Plika teadis, millal tulla – olen siiani arvamusel, et me oleksime muidu teatavate erimeelsuste pärast varem või hiljem lahku läinud. Aga vanemateks saamine ajendas meid mõlemaid ennast muutma ja oma suhte kallal tööd tegema… Ning see kõik tuli päris hästi välja 🙂

Nii et poolteist aastat pärast kohtumist saime esimese lapse, sellest pea aasta hiljem abiellusime ning paar kuud hiljem jäin uuesti rasedaks. Seekord juba väga plaanitult 🙂

Ja ausõna, ma olen õnnelik. Hirmus õnnelik. Ei möödu päevagi, kui ma seda ei tõdeks ja selle eest piiritult tänulik poleks. Jaa, muidugi on igasugu pisiasju, mille pärast me vahel nääkleme, aga kõik suured ja olulised asjad on suurepärased. Mina näen meid küll vaimusilmas trobikonda lapsi üles kasvatamas ja koos vanaks saamas. Et siis pensionäridena karavaniga ümbermaailmareisile minna 😛

Värviline rõõm, vol 2

Sai jälle Marisega shoppamas käidud – terve päev Oxford streetil. Eriliseks tegi kogu sündmuse asjaolu, et Plika oli sel ajal Abikaasa töö juures 😀 Ta ise pakkus välja, et võib võtta – raamatupidaja 6-aastane poiss oli ka seal, Abikaasa koolitab praegu oma järglast välja, seega peamiselt kontrollib tema tööd… Nii siis veetiski Plika enamiku päevast temaga ja mina sain rahus poode kammida. Hindamatu!

CIMG0354Päris palju raha kulutasin, samas absoluutselt mitte midagi ebavajalikku ei ostnud. Üks emotsiooniost küll oli – maasikatrikoo Plikale 🙂 Märkasin seda Mothercare’is juba jaanuari alguses, siis ei raatsinud osta, kuna jäi aga südamesse, otsustasin täna, et võin £8/154 kr kulutada küll – lõppeks kolime ju suvepealinna, seega hakkab Plika kõigi eelduste kohaselt palju meres sulistama. See suvi kasutame muidugi veel olemasolevaid ujumispükse, mahuvad küll ja hoiavad igasugu paksema kraami kinni, järgmiseks suveks on Plika loodetavasti mähkmevaba ja trikoo paras 😛 Valisin 2-3 ja 3-4 aastat suuruste vahel, aga kuivõrd Plika on vähemalt siiani oma vanust arvestades keskmisest pisem, siis võtsingi väiksema – ei taha ju aastaid ka oodata, et kanda saaks. Nii et põhimõtteliselt vajalik ost, aga sellega oleks veel aasta viivitada võinud ja kuskilt ka tõenäoliselt odavamalt saanud. No aga MAASIKAS! Ei saanud ju ostmata jätta!

Kõhuelanikul õnneks tarbetuid hüüdnimesid pole, mis edaspidi võiksid selliseid emotsioonioste põhjustada, teda kutsusime nimepidi juba ammu enne, kui soo teada saime 😛

Marks&Spencerist ostsin imetamisrinnahoidjad, aga need viin vist tagasi… Esiteks tundus kodus uuesti proovides, et ei istu ikka päris hästi, teiseks oli see kahene pakk ja valget ma tegelikult ei taha, polnud lihtsalt valikut. Samas pole ma midagi paremat leidnud, no too H&Mi oma ainult, mida pikendusega kasutada saaks, see oli kallim, £16/328 kr (M&S 2 tk £25/450 kr). Tegelikult tahaks veel Mothercare’i sleep brasid proovida, aga minu suurust pole kuskil sees… Argh. No igatahes saab tšeki alusel 35 päeva tagastada, kui nad aga peaksid sama pangakaarti tahtma, millega ost sooritati, siis tuleb Marisega minna… Primarkis vähemalt on nii, et tagastuse saad samale kaardile, niisama vahetada võib lihtsalt tšeki alusel. No kuidagi ikka saab.

Dorothy Perkinsi tall sectioni soodusmüügist leidsin tumesinised kummiga teksad, nood alt kitsenevad ja hirmus ümber, skinny jeans. Allahindlus £18/324 kr -> £12/216 kr 😛 Ega see kumm just eriti esteetiline välja näe, aga kasvavat kõhtu arvestades just see, mis vaja, pealegi on mul kõik praegu kasutuses olevad pluusid nii pikad, et katavad pükste ülemise osa kinni, mingit vahet seega pole – nüüd on vähemalt ühed veidi viisakamad pikad püksid mustade dressikate kõrvale, nood venivad ju kohe põlvedest välja ja üldse… Kõrini on, terve eelmise raseduse olid need ju ka mu ainsad püksid 😀 Ilmad pole alati nii soojad, et seelikut või põlvpükse kanda, rasedatele ju tall pükse ka ei tehta, nii et väga vedas.

Primarkist ostsin kaks toppi, punane maksis £5/90 kr ja hall £4/72 kr – viimane on pealegi organic cotton, väga peen. Mood õnneks soosib pikki T-särke, kõhukandjale asendamatud 🙂 Suurused on muidugi nii, nagu jumal juhatab – kui tavaliselt ostan ma Primarkist 10/38 suurust ja rasedana 12/40, et kõht sisse mahuks, siis seekord sai punane 8/36 ja hall 14/42 😀 No mis teha, üks venis hirmsasti ja teine mitte. Sellest moraal – alati peab proovima, niisama ei julge midagi osta.

CIMG0349

Anneka poisile pükse otsides hakkasid ühed endale nii meeldima, et võtsin Plikale – poiste omad, hall on mänguväljakupüksteks ideaalne. Ja see nunnu jõehobu! Just praegu täitsa parajad, eks väikevend saab hiljem endale. Haa, ja kirsina tordi peal avastasin just, et need ei maksnud mitte £5, vaid £2.50/45 kr – sildil oli hind €5, ma ei pannud poes erinevat märki tähelegi… Aga nüüd tšekil erinevatele inimestele mõeldud oste märgistades (Marise, õekese, Anneka ja minu asjad) avastasin, et miskipärast oli hind naeltes poole odavam. Super!

No ja siis avastasin veel, et nondel imeilusatel värvilistel bodydel on suures poes palju enam värvivalikut. Ei suutnud muidugi vastu panna ja võtsin teisi ka, kohe mitmes suuruses. Et kui endal kõiki vaja ei lähe, siis ehk jällegi katsikukingiks vms.

CIMG0344

Selline saak siis täna. Homme läheb Maris Brightonisse, nii et meie Plikaga oleme kodused, neljapäeval on plaanis Camden, reede-laupäev veel lahtised… Pühapäeval läheb Maris ära, esmaspäeva veedan Murakaga (ja vean ta ilmselt kuskile kummalisse kohta shoppama, kus oleks olemas nii Matalan kui Asda ja Primark kah… Oled hoiatatud, hah), teisipäeval juba Rootsi, saab oma uue peene käsipagasikohvri sisse õnnistada. Nägin õekese pampu täna veebikaameras, no nii lõpp armas, et söö või ära… Ei jõua ära oodata, millal näppida saan!

Kuradi jäätiseauto

Ma tahaks JALAGA anda sellele. Pidevalt sõidab siit mööda ja laseb oma muusikat, just Plika lõunaune ajal. Ja pooled korrad ärkab Plika selle peale hüsteeriliselt nuttes üles ning magama enam ei jää. Nii ka täna. Ainult et täna jäi Plika tavalise ühe asemel alles kolmveerand kaks magama. ARGH. Vihkan. Ja mitte midagi teha ei saa.

Hea küll, kuu aja pärast oleme siit läinud. Ei mingid lärmavaid jäätiseautosid siis enam.

Scroll to Top