Ei jõua ära oodata
Sain just kutse ühe kinnise blogi lugemiseks, mille autor kolis Inglismaale minust kaks aastat varem. Ma siis nüüd loen algusest peale, jõudsin just tema sünnituslooni ja lapse esimese elunädalani… No sihuke titeisu tuli peale!
Plikaga on ka väga lahe, see minu teadlikult mitte närvi minemise ja Plikale kõige rahulikult seletamise plaan on siiani edukalt toiminud – mina ei vihasta, Plika on parem laps, ma iga päev sõna otseses mõttes viiskümmend korda vaatan teda ja imestan, kuidas me ikka nii laheda lapse saime. Aga Plika pole enam titt, Plika on juba täitsa inimene 🙂
Ja titeisu on. Selle imepisikese tite isu, kes ainult tissib ja magab… Ja on niiiii pisike ja niiiii nunnu. Oeh.
Kolm kuud ja kümme päeva. 102 päeva. Tähtajani siis. Millal ta tegelikult tulla otsustab, eks seda näitab vaid aeg.
Tänaseks lubas palju vihma, terve päeva oli ilus ilm, tibutama hakkas alles õhtul peale kuute, kui bussipeatusest koju kõndisime. Nüüd lõpuks ladistab täiega. Oi, kui mõnus on seda kuulata, ma jumaldan vihma häält.
Maris peaks juba maandunud olema (sõnum läks igatahes kohale), kõigi eelduste kohaselt hakkab 23 bussiga Stanstedist Victoria poole sõitma. Kuna talle sai lubatud, et keegi läheb vastu ja kaardid-juhised iseseisvalt meie juurde jõudmiseks jäid nagunii saatmata, siis tuleb minna 😀 Abikaasa jäi Plikat rahustades ise ka magama, varsti ajan ta üles, ei taha ise küll välja minna. No rase naine võib nõuda, et mees tema asemel vihmases öös tema sõbrannale vastu läheks, eks. Sellepärast ma tal praegu magada ja puhata lasengi 😛
Nii sürr ja mõnus on olla. vihmaladin ja pilguheit kellegi teise ellu… Mulle meeldib niiviisi blogisid lugeda, nagu raamatut.
