Paar päeva tagasi ärkasin ühel hommikul valusa kaenlaalusega – mõtlesin, et ju olen öösel kuidagi halvas asendis maganud, kui Poiss öösel tissi otsas on, siis on mul ju alati üks käsi tema pea ümber (kui te nüüd aru saate, mis ma öelda tahan – vähemalt emad teavad kindlasti, milline pikali imetamise asend on).
Mingi hetk katsudes avastasin kaenla alt munakese – eeldasin, et lümfisõlme turse, aga no muidugi ma olen vastutustundlik ja rääkisin sellest täna perearstile, kes katsus ja arvas, et pole häda, aga andis muidugi igaks juhuks saatekirja UH jaoks, et täpselt üle vaadata – järgmiseks teisipäevaks sain aja.
Hämming on aga hoopis sellest, et ema, kellele ma asjast ka rääkisin ja kellel on igaks elujuhtumiks targad raamatud, tõi mulle just Lise Bourbeau “Sinu keha räägib – armasta ennast!” – paksu raamatu, mis täis tähestiku järjekorras igasugu tervisehädasid ja nende metafüüsilisi põhjuseid. Otsisin siis üles lümfisõlmed (turse) ja lugesin, mis seal kirjutatakse:
Emotsionaalne tõkestus
Lümfisõlme turse või põletik räägib sellest, et inimene on liiga kaua midagi kahetsenud või tundnud viha, mille on vallandanud keegi või miski. Ta tahaks, et situatsioon areneks tema plaanide kohaselt, kuid ei suuda astuda kontakti inimesega, kellest see situatsioon sõltub. Ta blokeerib suhte temaga täpselt nii, nagu ta tõkestab lümfiringluse oma organismis. Selline hoiak mõtlemises ei lase realiseerida oma plaane. Ta ei hinda end enam ning tunneb, et on inimestega suheldes saamatu. Üles paistetatud nääre vasakus kaenlaaugus räägib sellest, et inimene alahindab end lapsevanemana, paremas kaenlaaugus – suhtes teiste inimestega (abikaasa, kolleeg)…
No ja täpselt nii on olnudki. Mul on olnud praktiliselt kogu Eestis elatud aja probleeme lapsevanemaks olemisega, mis on järjest süvenenud. Eks Abikaasaga on ka probleeme olnud, aga need kõik on ikkagi läbi lapsevanemaks olemise prisma.
Huvitav on ka see, et umbes-täpselt samal ajal, kui see turse tekkis, jõudsin mina lõpuks mingi läbimurdeni, mille tagajärjel ma suutsin oma mõtlemist kõvasti positiivsemaks muuta ja eile hommikust saati käitun esimest korda kuude jooksul täpselt nii, nagu olen kogu aeg tahtnud – nii, et kõigil on hea.
Keha on tark…
Sorry, aga mina ei suuda uskuda sellist jama 😀 Mis muidugi ei tähenda, et sina ei võiks uskuda, mina olengi üks uskumatu tüüp.
Sellest, et meie probleemid meie haigustes väljenduvad, sellest on paljud inimesed maailmas kirjutanud. Olen ka Luule Viilma raamatuid lugenud (neid saab ka online lugeda) ja ka sealt tuleb välja sama tõde. Kõik asjad on omavahel seoses ja meie tark keha annab meile kõigest märku.
Minul muide läks ka vasaku kaenla all lümfisõlm punni, kui piim tuli. Ämmakad seletasid, et seda võib edaspidigi juhtuda.
Oot, aga tegelikult ma tundsin end alaväärse lapsevanemana siis 🙂
Hei, ma sain omale üleeile öösel hullu kurguvalu. Mis raamat selle kohta ütleb? 😉
Peaaegu kaks lehekülge teksti erinevate põhjustega, ma ei jõua siia kõike ümber trükkida 😀 Tegin foto, saatsin su Hotmaili aadressile, loe ise 😛
huvitav… kui oled raamatu järgi põhjuse avastanud ja teadvustanud ja tegeled selle likvideerimisega, kas siis füüsilised sümptomid likvideeruvad iseenesest? kuidas sinuga?
No mida ma selle tursega ikka teeks, minu teada neid ei saa kuidagi ravida, kaovad mingi hetk ise 😛 Aga raamatu teooria järgi ka – kui probleem on teadvustatud ja selle lahendamisega tegeleda, siis peakski mingi hetk ise ära kaduma. Ma arvan vähemalt, tundub loogiline, ega ma pole jõudnud raamatut läbi lugeda.
Leidsin oma teisele ihuhädale ka raamatutest huvitavaid põhjendusi, kui hiljem aega saan, kirjutan ehk ühe sissekande veel.
sellist raamatut loeks isegi..
Minu arust ka väga sarnane Luule Viilma raamatutega, kust olen ikka ja jälle abi saanud:
http://www.luuleviilma.ee/index.php?id=7342