Lutist

10 Comments / By Tikker / 18. February 2011

Ma lugesin üht arvamuste vahetust selle kohta, kuidas last lutiga harjutada ja jube paljud ütlesid, et oi, kuidas vaeva nägin, aga õnneks lõpuks hakkas võtma. Et mis ma küll teinud oleks, kui hambad tulevad. Ja et need emad, kelle laps lutti ei võta, annavad selle eest kogu aeg tissi.

???

Ma ei tea, ma ei tahaks uskuda, et mul nii eriline laps on… Tissi saab enamasti kolme-nelja tunni tagant (kui tihemini, siis mitte sellepärast, et ise nõuaks, vaid et näiteks peab pikale unele minema ja eelmisest korrast on vähem möödas). Hambaid on seni alles kaks, nii et ei saa mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Aga no krt, igemeid sügada saab ka suvalise närimisrõnga või plastmasslusikaga, miks just lutt olema peab?

Plikaga kasutasin lutti peamiselt väljas ja magamise ajal, õnneks läks võõrutamine kergelt ja iseenesest. Plikat harjutasin lutiga sellepärast, et ta sündis hilissügisel – ei tahtnud, et väljas nuttes külma õhku sisse ahmiks. Poiss oli suvelaps, tema sündides seda probleemi polnud, nüüd ei näe kah vajadust. Üldse, ÜLDSE ei näe enam vajadust.

Ma olen nii õnnelik, et mul on õnnestunud õpetada Poiss kindlal ajal, nututa ja omaette lõuna- ja ööunne jääma. See üks õhtune uni läheb veel virilamalt, aga ma tõesti eelistan lutiga vaigistamisele tema süles hoidmist, et ta seal siis ise rahuneks.

Ahjaa, see oli mitmetel suur argument. et imegu parem lutti kui pöialt – pöidlast ei saa võõrutada. Kõik väikesed lapsed lutsutavad natuke rusikaid, aga kui lapsel lastakse oma emotsioonid normaalselt välja elada, siis ei ole tal mingit põhjust pidevalt pöialt imeda.

Lutt tundub tänapäeva ühiskonnas nii üldlevinud norm olevat, nagu ka tite iga nutu vaigistamine. Hea laps ju ei nuta! Ja olgem ausad, eks ma isegi olin veel mõni aeg tagasi selline – ma küll teadsin, kuidas oleks õigem, aga praktikasse rakendada ei suutnud.

Näed siis. Ma olen tegelikult endiselt seda meelt, et mõistlikult kasutades on lutt okei… Aga päris isiklikus plaanis – mis puutub minu lastesse – olen täiesti lutivaenulik.

Eks me näe. Poisil on ju ainult kaks hammast, äkki olen sunnitud veel millalgi oma sõnu sööma. Aga sisetunne ütleb, et vast mitte 🙂

10 thoughts on “Lutist”

Efka
18. February 2011 at 20:04

Ei ole minu kummalgi lapsel lutti ja ei ole nad ka näpusõltlased. Ja tissi ei saanud/saa kogu aeg. Suuremal avastasin küll, et ta magades mingil hetkel lutsus oma kaisulooma nina ära . Aga kaisukad on neil küll mõlemal. Suuremal siiamaani üks peaga tekike aga pisemal on neid ikka mitu mitu.
Ja siiamaani pole olnud küll selliseid olukordi mida sülle võtmisega rahuldada ei saa. Olgu kui olid päris pisibeebid nii paarikuused siis sa ka aega-ajalt tissiga lohutatud.Ning mõlemal on lutt olnud, esimsesele kingiti aga kuna ta kohe ei võtnud siis ma ei pressinud ning lendas mänguksti, kus ta suurest peast seda näris aeggajalt. Pisemal sama, kohe ei võtnud , kuigi ostsin just selle põhimõttega, et talvelaps. aga jah jäi seegi mänguasjaks ning kuna see üleni pehmest kummist siis hea igemeid sügada, kui kastipõhjast välja ilmub. 😀
Nii et arvad, et sõnu sööma ei pea.

Reply
Merje
18. February 2011 at 20:26

Vaevalt Sa praeguses vanuses poisile enam lutti hakkad harjutama 😮
Mul Markus ka ilma lutita hakkama saanud ja plika samasugune. Markus ei lutsi ei näppu ega kaisulooma. Marion hetkel käsi närib, aga no see sellest, et inimesel igemed sügelevad 🙂

Ma isiklikult pole otseselt lutivaenulik, aga oma lastel seda närida ei taha ja tegelikult vaatan väljas ka vanemaid kui aastaseid lutitajaid natuke imeliku pilguga. Aga jäägu see minu südametunnistusele, onju 😛

Reply
Ellin
18. February 2011 at 21:10

Mina olen jälle kahe lapse emana kahte erinevat olukorda kogenud. Esimene laps lutti ei võtnud ja ma ei sundinud ka, aga terve esimene eluaasta olid mu tissid talle luti eest. Kui päeval tahtis ta tissi väga tihti ja võis seal otsas mõnuleda tundide kaupa, siis ööst polnud mõtet rääkidagi, tiss ei tohtinud magamise ajal kordagi suust välja vajuda, muidu ärkas kohe ja pistis kisama 🙂 Nii et olin kohe elus lutt mis lutt. See sõltuvus kasvas nii suureks, et muud toitu ta ka peale tissipiima eriti ei tahtnud ja aastasena võõrutasin päevapealt rinnast ära, alles siis hakkas normaalselt ka muid asju sööma ja paremini magama. Olen tagantjärgi mõelnud, kuidas asi nii käest ära läks, aga ei olegi jälile saanud, sest tohutu tissisõltlane oli ta juba sünnist saadik, juba haiglas olles. Selle taustal ma imestasin, et ta lutti ei tahtnud.

Teisele lapsele harjutasin luti seega teadlikult, aga õnneks mingit tohutut pealesurumist ei pidanudki olema, talle meeldis lutt praktiliselt kohe. Teine laps huvitaval kombel tissisõltlane pole – sööb kiirelt ja pärast tissid enam ei huvita, aga lutti armastab küll väga. Meil on selle lapsega lutt paraku väga tänuväärne, sest tal on tohutud gaasi- ja krooksuvalud. Nüüdseks, kui ta on 5 kuud vana, on valud nii piinavaks läinud, et läheme arsti juurde uuringutele, millega täpsemalt tegemist on, aga ilma lutita oleks tal neid valusid väga õudne taluda olnud. On ilselgelt näha, kuidas ta kasutab lutti enese rahustamiseks nii valude kui ärevuse puhul ja no mul on hea rahulik, et ta praeguse külmaga õues ei karju.

Nii et minu kogemus näitab, et mõningate lastega võib lutt päris kasulik vidin olla 🙂 Kuigi ise pelgan väga lutist võõrutamist ja kahtlemata oleks elu ilma selle sõltuvuseta lihtsam…

Reply
Anu
19. February 2011 at 00:29

Ma usun, et hammaste tuleku puhul ei peeta küll seda silmas, et lutiga iget sügada saaks.. Pigem lihtsalt paljudel lastel siis suurem imemisvajadus vms ja kõigil pole seda aega, et päev otsa rinda anda. 🙂

Mooses vähemalt oma teise hamba tuleku ajal end aint lutiga maha rahustaski. Või rinnaga. Aga ükskõik kui palju ma teda ka ei armastaks, siis päev otsa 8 kilost last rinna otsas ringi tassida ma siiski ei jaksa.

Reply
r.
19. February 2011 at 03:58

Me siiani ilma lutita hakkama saanud. Alguses ta ei tahtnud-osanud, vahepeal ma ei pakkunud, nüüd vahel närib seda. Ei ela kogu aeg tissi otsas, kuigi paar esimest kuud sõi küll periooditi enam vähem iga tunni tagant. Nüüd vaatan küll väikese hingevärinaga kui ta oma pöidla imemiseks sätib. Aga püsivat harjumust pole sellest hetkeks veel saanud. Igemete jaoks on närimisrõngad hetkel suht popid, paraja pehmusega kummiloomad käivad kah.

Reply
Birgit
19. February 2011 at 12:15

Mina sain just eile šoki, kui 7-liikmelisest seltskonnast olid 3 inimest lutti imenud 7 aastani välja. Hämmastav!!!! Kusjuures üks nendest oli väga nördinud, et vanemad seda teha lasid, kuna tal on siiamaani komme keelt imeda pingesituasioonis.

Meie lapsed lutti ei tahtnud, pöialt natuke imesid aga mitte palju. Peale 3-kuud pidi üldse imemisvajadus vähenema, niiet alates sellest ajast ei peaks üldse lutti imema. Hambaid sügavad närimisrõngaga.

Reply
uitaja
19. February 2011 at 16:35

Lapsed on erinevad. Ma ei saanud esimesega sünnitusmajastki ära, enne kui apteeki jooksime ja tissi lutiga asendasime.
Tissisõltlane ta aga küll polnud, kui pudelile üle läksime, sobis see sama hästi. Lutist saime aga lahti alles 2,5-lt (puhas oma laiskus) ja suht kergelt, nädala pärast ei olnud isegi meeles enam.
Gaasivalude ja hammaste tuleku ajal oli lutt ikka asendamatu abiline.

Teine laps aga lutti ei taha, kuigi toppisin. Samas pole peale paari hullu kõhumure (käisime ikka haiglas) tal rohkem kõhuga jamasid olnudki.
Lutipudelist keeldub ta siiani jätkuvalt (praegu 8k). Nüüd varsti pole vist mõtet enam toppida ka, võtame vist kohe tassi või tilaga pudeli ette. Tahaks vahest juba kauemaks, kui söögivaheaeg kodust pääseda 🙂

Reply
Mrs G
19. February 2011 at 16:58

ei ole ka pojal lutti. Tüdrukuga ka toppisin, õnneks läks võõrutamine 7-8 kuu vanuselt väga valutult.
öösiti on/oli tissisõltlased mõlemad.
Kutt kasutab lutti vahepeal mänguasjana just igemete sügamiseks

Reply
Ingrid
19. February 2011 at 17:47

Poeg imes lutti 2 nädalat kuskilt teise elukuu ringis. Tuli selline imemisvajadus, et tahtis ainult rinna otsas olla. Nii äkki kui see vajadus tuli see ka kadus ja rohkem ta lutti ei tahtnud.
Pöialt ei imenud, küll aga lutsutas kaisuka jäsemeid ning hiljem tahtis magamajäämiseks issi taskurätti, mille nurk suus oli… nüüd (varsti saab 4) saab õnneks ilma hakkama.

Tütar hakkas lutti saama, sest pidi haiglas lambi all peesitama ja ainult nii sa ta õhtuti rahulikuks. Täielik lutilaps, ilma magada ei saa ja tahaks seda ka päeval näpus hoida (aga ma ei anna).

Sellest ei ole mina aru saanud, miks mõni ema näeb ränka vaeva, et laps lutti imema õpetada…

Reply
õeke
20. February 2011 at 00:02

pätu ka ei ole eriline lutisõber olnud. alguses üritasime talle ikka pakkuda, kuid poiss ei taha! tissisõltuvuses ei ole olnud ning pöialt ei ime. tissitamise lõpetas ta omal algatusel ära, kui 8,5 kuud oli. lutipudelit on aga alati võtnud ja seda lutti vahel närib ka. samas – ta närib vahelduva eduga kõike, mis ette jääb, hetkel on lemmikuks puukoor.

Reply

10 thoughts on “Lutist”

Leave a Reply to r. Cancel Reply