March 2011

Sildistamisest

Kui ma siin viimati lugejaküsitlust tegin, arvas Kaur, et ma olen oma nooruspõlve armulood välja rookinud, kuna tag Lepa aeg oli kadunud. Välja rookinud pole ma aga midagi muud, kui kõik tagid – seda sel lihtsal põhjusel, et olen üritanud korduvalt oma blogi sildistama hakata, aga see süsteem pole mind kunagi rahuldanud ja on jäänud väga poolikuks. Seega kustutasin kõik sildid ära ja huvilised peavad mu nooruspõlve armulugusid käsitsi arhiivist taga otsima 😛

Rääkides aga asjast, siis kohutavalt tunnen siltidest puudust. No et leiaks kiirelt üles nt ainult ökoteemad või mis iganes muu. Endal oleks kergem ja teistel ka – tean, et paljusid mu lugejatest huvitavad ainult kindlad teemad, ka neil oleks hiljem kergem vanemast kraamist endale vajalikku leida.

Aga ma olen selline statistikapede, et minu puhul peab kõik olema perfektne – peavad olema korralikud kategooriad, mis hõlmaks kõiki teemasid. Ja siltide nimed peaks olema mind rahuldavad. Iseloomu poolest eelistaksin pigem selliseid kiiksuga silte, aga tundub, et kõik head ideed on keegi juba ära võtnud (Kessul on näiteks hulk vaimukaid silte). No ja niisama oleks ju nii igav… Ja no… Millise sildiga ma peaks siis kokku võtma kõik need nooruspõlve armulood, ah? 😀 Ja kui tahaks veel alasildistada neid armulugusid, läheb veel keerulisemaks.

Tegelikult, tühja neist armulugudest, võtame näiteks titeteema. Need võiks ju jagada mitmeti: võiks teha sildid laste nimedega, üldise lapseteema kohta, sada alamjaotust… Postitusele saab muidugi mitu silti kah panna, aga ikkagi… Mis siis, kui tahan teha ühe üldise sildi ja sellele alamkategooriad? Ma olen natuke WP-d näppinud, seal on vist sihuke võimalus olemas, aga Bloggeris mitte. Või tulebki siinkohal mängu labels vs tags? Ma pole siiani aru saanud, mis neil vahet.

Igatahes oleks hädasti vaja ühtset sildisüsteemi, sest ma olen nii palju kirjutanud, et seda on juba väga raske hallata. Aga süsteemi tekitamine on ajakulukas ja kuni ma ei suuda isegi rahuldavaid teemanimesid välja mõelda, seni lükkan seda suurt tööd edasi. Ja muudkui kirjutan juurde, mis teeb töö veel suuremaks 🙂

Mulle ei meeldi anonüümsus

Ma kirjutan sellest ilmselt juba neljandat-viiendat korda… Alati on sellest abi vaid mõneks ajaks.

Asi ei ole selles, et ma kardaks vms, absoluutselt ei karda. Ja kui on tahtmine solvata või lahmida, siis ka seda saab varjunime alt. Aga viimasel ajal tulevad pooled kommentaarid anonüümselt, sest millegipärast inimesed lihtsalt ei viitsi oma nime kirjutada. Mulle, muide, ei meeldi ka see, kui nimi kirjutatakse kommentaari lõppu. Ah et miks? Sellepärast, et minule tulevad kommentaarid meili peale. Kui nimi on olemas, tuleb see saatja kohale. Praegu on pool aega anonüümne. Jah, ma muidugi teen kommentaari lahti ja näen sealt lõpust, et selle on kirjutanud Kratt, Ülle või keegi kolmas, aga mulle meeldiks, kui see nimi oleks õige koha peal.

On olemas valik nimi/URL. Viimast ei pea panema, see pole kohustuslik. Valige palun omale mingi nimi või täht või ükskõik mis. Nii palju ma võin teilt ometi paluda?

Kui te mu ilusat palumist ei kuula, võtan anonüümse kommenteerimise maha. Sel juhul saab kommenteerida ainult Google Accounti või WP/Livejournali (või veel mõne muu veidra keskkonna) konto olemasolul.

Peaks ikka ära WordPressi kolima. Seal on kohustuslik panna nimi ja meiliaadress, mida avalikult ei näidata. Ka nendesse kastidesse saab kirjutada suvalist jama (xxx@xxx.ee vms) ja nagu öeldud, siis mu eesmärk polegi isikute tuvastamine, vaid see, et kõik võtaksid endale mingi (varju)nime – näiteks suudaksin ma siis praeguste anonüümsete kommentaaride taga peituvaid kümneid inimesi natukenegi eristada ja saada aru, kui keegi kommenteerib korduvalt. Kommentaarid on ju toredad, miks te siis ennast varjate?

Paraku ei paku Blogger võimalust keelata anonüümne ja lubada nimi/URL valik – on kas mõlemad või siis ainult accountiga. Teie valik! Ma ei palu midagi rasket, see on pigem elementaarne viisakus. Mulle ei meeldi, et poolte mu kommentaaride autoriks on anonüümne. Kui selle asemel oleks kasvõi A-d, K-d ja S-id, ma oleks rahul. Aga olen kindel, et paljud teist oleksid vabalt nõus kirjutama kas oma eesnime või varjunime alt. Lihtsalt… Kuna vaikimisi on linnuke anonüümse kastis, siis millegipärast ei viitsi.

Palun viitsige!

Aitäh 🙂

Selle aasta toidu statistika

Arutasime Abikaasaga täna, kuidas toidu arvelt kokku hoida, ilma et kvaliteet kannataks. Jõudsime ühisele järeldusele, et mahl ja sink on ilmselt need asjad, millele meil kõige rohkem tarbetut raha kulub. Ja suurendama peaks muidugi eelkõige värske kraami ja igasugu juurikate osakaalu.

Otsustasime mahla joomise ära lõpetada. Võib ju ennast petta sellega, et mahl on oh kui kasulik, aga poemahlad, mis pealegi suhkrut sisaldavad (meie suur lemmik on ju virsik, seda ei saa ilma kuidagi), ei ole mingid suuremad vitamiiniallikad. Niisiis tuleb sellest mahlajoomise harjumusest/sõltuvusest lihtsalt vabaneda ja ongi kõik. Kui on janu, joome edaspidi kraanivett 😛

Ploomimahlaga on väheke teine asi – see pole meie jaoks lihtsalt mahl, see on elutähtis osa meie lemmikmagustoidus jäätisekokteilis. Kui veel ise jäätist tegema ka hakata, siis see patt võib meile jääda, arvan ma. Lihtsalt mitte liiga tihti.

Aga ma tegin just statistikat, olen ju aasta algusest saadik kõik ostetud toidu usinasti kirja pannud. Nii et tean nüüd täpselt, mida me kahe kuu jooksul söönud oleme. Sain 75 erinevat asja, sorteerisin selle listi kogusummade järgi.

Tabeli tipus kroonis etteaimatavalt piim. Kahe kuuga 107 liitrit, €48. Nojah, sellest 107 liitrist on 31 liitrit maapiima, mis pärit Abikaasa sugulaselt, aga maksta lubas ta vaid ühe korra, siis sai 10 liitri eest… Nii et 21 liitrit on põhimõtteliselt tasuta.

Teisel kohal on mahl – 52 liitrit, €42. Sellest 36 liitrit virsiku- ja 14 liitrit ploomimahl, mõni muu ka veel. Noh, meil on hetkel 16 pakki mahla kodus varuks ka… Aga kui see otsa saab, siis juurde ostame vaid ploomimahla ja sedagi mõõdukas koguses.

Kolmandal kohal on sink – 3,7 kg, €24. Võileibade söömist tuleb vähendada, aga mitte liigselt – mu hommikukohv ja võileivad on pühad, see käib mõnusa päeva algusega kokku. Ja küüslaugujuustu-singi-kurgi leivad on ühed suured lemmikud… Noo, ma mõtlen, et ehk katsun üle päeva võileibu ja putru süüa. Ehkki putru süües läheb kõht tunni-paariga tühjaks, täiesti masendav. Ja hommikul krõbuskeid süüa pole mulle kunagi meeldinud. No eks näis. Tegelikult oleks suur asi juba seegi, kui võileivad jääks vaid hommikusöögiks, praegu on need liiga sageli ka minu lõunasöök või meie hilisõhtune snäkk. Ehk peaks hoopis nende kordade vähendamisele keskenduma ja hommikusöögi esialgu rahule jätma.

Neljandal kohal on maitsestamata jogurt – 12,4 kg, €20. Plika on jogurtisõltlane ja mulle maitseb ka, kui maasika- või vaarikamoosiga segada, njämm. Jogurtit hakkan ise tegema, saab kolm korda odavamalt.

Viiendal kohal – pelmeenid! 3,9 kg, €15. Korra kuus pelmeene süüa oleks täiesti okei, aga kahe kuuga kümme pakki on liig mis liig. See on puhtalt meie enese organiseerimatuse küsimus – nädala menüü tuleb ette teha, poes teadlikumalt käia. Siis juhtub vähem seda, et poest midagi tuua ei oska, õhtul on aeg hiline, ise oleme väsinud ja tüdinud, ja jälle viskame pelmeenid pannile.

Kuuendal kohal valmistoit, €14. Kaks korda tõi Abikaasa töölt mulle sooja toitu, Rootsi-reisile ostsime laeva salatit kaasa ja tagasi tulles Pärnu tee peal mingit sooja kraami. Ja ükskord tuli selline koogiisu, et Abikaasa tõi Selverist. Reisida on juba küll saanud, raha selleks enam nagunii pole 😛 Ja ülejäänu on jällegi organiseerimatuse küsimus – vabalt oleks saanud ise süüa teha ja kooki küpsetada.

No ja sealt edasi suhkur (1,5 kg – €12), juust (4,3 kg, €12), makaronid (7 pk/3,2 kg – €11), kohv (2 pk/1 kg – €10), kohvikoor (26 pk/5,2 l – €10), jäätis (6 l – €8), leib (12 tk/6,8 kg – €8), majonees (4 pudelit/3,6 kg – €8), suitsuvorst (3 latti, €8), või (6 pk/€7), hapukoor (9 pk/4,5 kg – €7), pasteet (1,5 kg – €7), jahu (2,75 kg – €6), sai (14 tk/4,9 kg – €6), riis (1,5 kg – €6), munad (70 tk, €6), hernesupp (3 purki – €5), hakkliha (2 kg – €5), kartul (11 kg – €5), suitsulatikas (2 tk – €5), kohupiim (1,3 kg – €5), banaan (2 kg – €5), kurk (1 kg – €4), pomelo (2 kg – €4).

Nonii, nüüd sai top 30 kirja. Värskest kraamist jõudsid sinna ainult banaan, kurk ja pomelo, sedagi täitsa lõpus. Panen ülejäänud asjad ka kirja, aga summasid ja koguseid ei viitsi rohkem kribada.

Õli, (maitsega) jogurt, kaerahelbed, kanafilee, sojakaste, šampinjonid, kapsas, tatar, kaneel, keefir, manna, heeringafilee, rosinad, salat potis, sinihallitusjuust, šokolaad, kakao, sinep, merevaik, idud, kamajahu, Plika krõbuskid (no need kamapallilaadsed), sibul, tomatipasta, kanakints, porrulauk, apelsin, kirsstomat, lillkapsas,  marineeritud pepperonipaprika, vürtsikilu, kiivi, külmutatud herned ja oad, küüslauk, ingver, kartulitärklis, rosinakukkel, redis, tuunikala õlis, hiina kapsas, odrakruubid, porgand, kaalikas, sidrun.

Kõige mõttetum osa kogu selle kraami hulgast on kahtlemata pelmeenid, valmistoit, šokolaad, Merevaik ja rosinakuklid. Jogurtit ja majoneesi loodan edaspidi ise teha, mahla ja singi tarbimist oluliselt vähendada, saia asemel pigem sepikut osta. No ja palju-palju-palju rohkem värsket kraami. Idusid võiks ise idandada.

Piimatooteid tuli kokku 115 liitrit ja 30 kg, lihatooteid 14 kg, kala 1 kg, puuvilju 7,5 kg, kartuleid 11 kg, juurikaid ja värsket kraami ka 11 kg. Ega need kilod vist otseselt midagi ei ütle, aga no ilmselgelt on näha, kus võiks vähendada ja kuhu juurde panna…

Muidugi on meil kapid praegu varusid täis ka – mahla, pastat, kõikvõimalikke kuivaineid, riisi, kartulit jne. Et ega me tegelikult kõike seda ära söönud veel pole. See selleks.

Üks on selge – piimajoomist siin majas vähendama ei hakata 😀

Aga üldiselt oli päris hariv enda jaoks seda statistikat teha. Üritame märtsis tunduvalt teadlikumalt toituda, eks kuu aja pärast siis vaatame, kas asi on paranenud!

Kuri urin

Ma pidin kell kümme trenni minema, aga Poisi arstiaeg läks nii pikalt üle, et Abikaasa ei jõua õigeks ajaks tagasi koju Plikat hoidma. Niu-niu-niu! Kuna ma see nädal varem ei käinud, siis nüüd jääbki ainult üks trenn. Masendav!

Aga ma panin laupäevaks aja… Ja esmaspäevaks… Ja noh, eks ma võin ju järgmine nädal kahe korra asemel kolm korda käia, siis teen tasa.

Ma nii väga ootasin, urr. Aga noh, see on see Murphy… Elu väikeste lastega. Mis seal ikka.

Sülle kukkunud õnn

Poisil oli täna massaaži aeg – kuna keegi oleks pidanud nagunii kodus Plika und valvama, jäi kokkulepe, et mina olen Plikaga kodus, Abikaasa laenab emalt auto ja käib Poisiga.

Koju Poisi järele tulles teatas Abikaasa, et läheb tagasi tööle alles reedel. Nojah, homseks oli vaba päev võetud, siis on asjaajamisi… Aga ülemus oli öelnud, et sul ju nii palju ületunde, mis sa enam täna ikka tagasi tuled.

Me räägime siin kõigest kahest-kolmest tunnist, eks. Aga minul on kohe nii hea tuju. Selline tunne, nagu oleks pool päeva juurde saanud 😀 Mulle lihtsalt nii väga meeldib, et Abikaasa on ka meiega kodus.

Saame näiteks rahulikult söögivärki arutada ja vajadusel poes käia… Ma olen praegu selle teema lainel.

Scroll to Top