Mar 242011
 

Ma olen endiselt seda meelt, et suurt aiandusprojekti me sel aastal ette võtta ei jõua, remont on olulisem. Aga hakkasin just natuke ikkagi aiast ka mõtlema, seoses esimese sügavkülma pandud isetehtud jäätisega (kirjutan pikemalt, kui lõpp-produkti ära proovinud olen, praegu alles külmub) ja peatse külmkapiostuga.

Jäätisega seoses mõtlesin, et nüüd on veel ainult isetehtud ploomimahla vaja, siis oleks meie suur sõltuvus jäätisekokteil nii tervislik, kui üldse olla saab. Lugesin ammu välja otsitud retsepti veel korra üle ning otsustasin, et kui see suvi on hea ploomiaasta ja neid normaalse hinnaga kokku osta saab, siis proovin kindlasti ära, pole siin nii rasket midagi. Teine asi, mille ära otsustasin, on see, et oma aeda tuleb ka ploomipuud kasvama panna. Ja seda võiks juba sel aastal teha – läheb ju neli-viis aastat, kuni need vilja kandma hakkavad. Ma hästi natuke lugesin ja uurisin selle teema kohta, eks peab millalgi põhjalikumalt tudeerima. Näiteks kas istutada tuleks kevadel või sügisel jne. No ja näiteks mitu puud võiks olla – just selle mõttega, et jätkuks nii söömiseks kui mahla tegemiseks (mhm, ma tean küll, et meie kliimas ei pruugi iga aasta üldse saakigi saada).

No ja kui ma juba uurisin ja näiteks seda teemat lugesin, siis mõtlesin, et äkki peaks veel mõne puu kasvama panema, kui juba istutamiseks läheb. No ikka selle mõttega, et vilja hakkavad alles aastate pärast kandma, ei ole siin aega raisata :P Meil on hetkel paar õunapuud, nii et neid kindlasti kohe juurde istutama ei hakka, lisaks üks kirsipuu. Aga pirne me armastame, üks-kaks puud võiks ju olla… Meil aed pole kõige väiksem ka, ruumi on. Kuidas ja kuhu täpselt, seda muidugi ei tea, peaks mingi asjatundja nõu andma kutsuma.

Vaatasin järele, mis ma olin kunagi kirja pannud – aias on meil veel must ja punane sõstar, tikrid, maasikad, vaarikad, rabarber. Ma arvan, et sellest kõigest esimeseks suveks suurepäraselt piisab, saab sügavkülma varuda kah. Ma ei tea, kas peale maasikate neist ka miski suuremat hoolt vajab, vaarikatega ehk tuleks miskit teha? Põõsad ja rabarber kasvavad ju üldjuhul ise.

Niisiis selle hooaja plaan: aeda tundma õppida, istutada ploomi- ja pirnipuid, kanda hoolt olemasoleva eest. Varuda kõike, mis juba kasvab, talveks sügavkülma, teha õuna- ja ploomimahla. Mingite peenardega ilmselt suuremat jamama ei viitsi hakata. Samas on mul mõned ökopoest ostetud seemned alles, mis jäid üle-eelmisel suvel maha panemata – salat ja porgand vist. Nende säilivusaeg on muidugi juba läbi, nii et pole üldse kindel, kas kasvama lähevad, aga igaks juhuks külvata ju ikka võib – kui ei kasva, siis ei kasva.

No vaatame :) Peaasi, et plaane jätkuks!

Mar 242011
 

Tänu Mormelari kommentaarile hakkasin mõtlema peatsele külmkapiostule ka eetilise eluviisi aspektist. See teema on mulle alati väga põnev tundunud, aga olen sellest üsna vähe ja üldist lugenud (peamiselt Leo Hickmani “Paljaks kooritud” raamatust) ning ei osanud varem suuremaid asju ostes küll sellele mõelda.

Ma jätan praegu kõrvale riided ning kõik muu väiksema ja odavama kraami, kõigele korraga tähelepanu pöörates läheksin hulluks. Aga vaadates eetilise pilguga tagasi senistele suurematele ostudele, ehkki pidasin toona silmas lihtsalt meie vajadusi ja toote üleüldist kvaliteeti, võib nendega ka eetilise poole pealt täitsa rahule jääda.

Voodi tellisime väikeselt Tõrva tegijalt, viisime talle isegi peitsi asemel kasutamiseks ökoloogilisemad viimistlusvahendid – küsisin nõu ühelt keskkonnasõbraliku ehituse ja viimistlusega tegelevalt tuttavalt, ostsime Safranist karnauubavaha emulsiooni ja miski teise asja (õli vist), mis selle alla käis, ei mäletagi enam täpselt. No ühesõnaga – eetilisuse koha pealt pole midagi kobiseda.

Pesumasin on Electrolux, mis valiti sel aastal maailma kõige eetilisemate firmade sekka. Läks ka hästi :)

Köögisegisti on Gustavsbergi oma – selle kohta ma ei leidnud kiire otsingu käigus midagi, süvitsi praegu otsida ei viitsi. Aga tegu on Rootsi firmaga, Rootsi on üldiselt edumeelne. Pluss see segisti on lihtsalt nii ilus ja nii hea, et ma rõõmustan selle üle iga päev.

Külmkapi tarbeks uurides jäi ette näiteks Fagor sustainability report, väga nummi ju. Ja siis leidsin veel sellise lehe, kus 2009. aasta suvel vaadati külmkappe just eetilisest vaatenurgast. Jälle abiks!

Oh, see teema on tõesti väga põnev. Paljude asjade puhul on valik nii suur, et võtab silmad kirjuks – tootjate eetilisele taustale tähelepanu pöörates saab seda valikut tunduvalt kitsendada. Otse loomulikult võtan peale eetilise poole arvesse ka oma vajadusi, toote kvaliteeti, hinda jne… Aga tihti on valikus mitu üsna samaväärset toodet ja nende puhul võib eetiline pool juba tõesti määravaks saada. Praegusel näitel juhtis Mormelar mu tähelepanu sellele, et Bosch on Siemensi tütarfirma ning Siemens on seotud mustade investeerimistehingute ja odava tööjõu kasutamise skandaalidega.  Kindel punkt Fagori kasuks!

Aga ma uurin nüüd muidugi veel natuke. Tollel ülal lingitud lehel olid enne Fagorit pingereas veel Gorenje (mida soovitati ka segisti ostmisel, aga jäi meie hinnaklassist välja), Hotpoint, Indesit, Miele, Candy, Hoover, Smeg, AEG… Siis Fagor ja pärast seda veel LEC, Electrolux, Whirpool, Zanussi ja Liebherr. Beko, Panasonic ja Samsung olid keskmised ning LG, Bosch ja Siemens kehvade tulemustega täitsa lõpus.

Ühesõnaga Bosch jääb ostmata, selle otsustasin just ära. Aga kas Fagor või midagi muud, see on alles lahtine.

Põnev!

Mar 232011
 

Tähendab… Me käisime täna poodides külmkappe vaatamas. Ega palju ei jõudnud, tegime Mai kandis tiiru – Ekspert, Onoff, Itek. Eksperdis oli valikut küll ja rääkisime müüjaga hästi pikalt, aga eriti targemaks ei saanud. Onoffis oli valik väike ja müüjad hõivatud, ei viitsinud üldse küsima hakatagi. Itekis (mille nime ma muuseas ei teadnudki, no see Mai selveri majas asuv pood) oli valikut tohutult ja kõige asjalikum müüja ka (Sergei oli nimeks).

No me poes vaatasimegi rohkem seda, kuidas välimus ja sisu meeldivad. Ja küsisime müüjatelt nõu, mida nemad soovitavad. Ega midagi väga konkreetset ei soovitanud keegi… Ma ise olin varem saanud ühe konkreetse soovituse, kiideti sellist Boschi (huvitav, Iteki poes polnud sellel soodukat ja täishind oli vist 499 vms, kodulehel oleks nagu täishind kallim ja soodukas odavam). Vaatasime ja oli täitsa okei.

Aga müüjaga rääkides jõudsime sellise Fagorini (mille soodushind poes oli 399, sealset täishinda ei mäleta, ühesõnaga jälle neti omadest erinevad, aga netis on A+, poes oli kindlalt A++, nii et ma siis ei teagi). Ma polnud sellest firmast elu sees kuulnud… No ja Hispaania ning muud taolised soojad maad panevad mind esimese hooga ikka kulmu kergitama – umbes mõttega, et ei oska nemad põhjamaalasele sobivat tehnikat teha. Siis aga jõudis mõte järele: oot-oot, me ostame ju KÜLMkappi, mis tähendab, et sooja maa bränd võiks siinkohal igati asjalik olla. No hea küll, jätame selle mõtte sinnapaika, teine sümpaatne infokild oli see, et neid päriselt ka toodetakse Hispaanias. Ja üldiselt, nii vähe, kui ma Eesti foorumitest selle kohta lugesin, siis pigem kiidetakse (aga väga vähe mainitakse muidugi).

Meile meeldis selle külmkapi sisemus. No nägi hea välja ja jättis kuidagi asjaliku mulje. Parema, kui tollel Boschil. Pluss tal on üleval nupud ja väike ekraan – temperatuuri saab elektrooniliselt reguleerida, nii et hoiab täpselt need kraadid kapis, mis sa ise valid. Ja ma lugesin siit, et Brandti kaubamärk on näiteks ka nende oma, ostsid ära millalgi. Brandt on ju küll hea.

Aa, me muidugi vaatasime igasuguseid muid külmkappe ka ja ükski ei jätnud seest erilist muljet – oli paremaid ja halvemaid, see Fagor nagu meeldiski kõige rohkem. Osadel kappidel oli ukse käepide nii halva koha peal, et juba sellepärast poleks ostnud – pikkade inimeste värk. Mahutavuselt vaatasime 180 cm või kõrgemaid, väiksemad oleks liiga väiksed.

Küsisime müüjalt, kumma ta ise neist valiks, ta ütles, et võtaks Fagori – esiteks talle meeldib elektroonika :D Ja teiseks on see Hispaania firma Hispaanias toodetud kapp, Boschi oma aga hiinast… Novot siis.

Ühesõnaga ma tahaks praegu kangesti seda Fagorit osta, pean tunnistama. Garantii/hoolduse poole kohta unustasin küsida – ma ei usu, et see Eestis nii vähe levinud brändi puhul just kõige suurepärasem on. Peab enne lõpliku otsuse tegemist kindlasti uurima.

Aga välimus meeldis, müüja jutt ja firma taust meeldis, hind meeldis ka. Ja tihendid, mida kästi vaadata – no selle müüja sõnul näiteks on hea tihend lai ja pehme (vaidlete vastu? meie ei osanud midagi arvata), Fagoril oli. Boschil, ei mäletagi… Mh. No ma saan suurepäraselt aru, et ma olen juba kallutatud ühele poole, ikka välimuse ja hinna pärast.

Võite mind nüüd ümber veenda :P

Ahjaa, Itek olevat üks väheseid Eesti omanikega kodumasinaid müüv firma, nii et ses mõttes ostaks hea meelega sealt.

Ja mõlemal kapil on energiaklass A++, mis on ka väga armas.

Ja ma korra muretsesin, et kui nüüd suurema kapi ostame, kas meie elektrisüsteem ikka kannatab välja, aga see praegune igivana veneaegne võtab ilmselt nagunii rohkem voolu, kui uus ja säästlik, olgugi et veidi suurem.

Aga hea küll. Mis teie teeksite?

PS. Meist sõltumatute kommunikatsioonihäirete tõttu jäime ilma ilusast punasest köögimööblist, mille pidime Abikaasa ema tuttavalt 3500 krooni eest ostma. Olin korra hirmus pettunud, aga siis tuli meelde, et olen ju zen – järelikult tuleb kuskilt midagi veel paremat!

Mar 232011
 

…ei jõua enam poole ööni raamatut lugeda, kustusin eile juba kella kümne paiku lootusetult ära :P Tegelikult oli asi muidugi selles, et pühapäeval sai jogurti valmimist oodates öösel kaheni üleval oldud, esmaspäeva õhtul oli ka vaja sättida ja koristada, nii et kaks ööd jäid õige lühikeseks – hommikuti kauem magada ju ei lasta. Niisiis jõudsin eile lugeda ainult 60 lk, hetkeks on läbi 145 lk, mis pole poolgi… Noh, päev on pikk.

Oo, ja Abikaasa tegi mulle maailmaparima sünnipäevakingituse :D

CIMG3308

99% nõudest pesen meie peres mina ja üldiselt ma ei suuda pärast selliseid suuremaid söömaüritusi enne magama minna, kui kõik segadus on likvideeritud. Aga eile jäin diivanile magama ja täna hommikul oleks selle läbu sisse küll väga nukker ärgata olnud. Abikaasa oli kõik ära koristanud, ülejäänud koogid ära pannud ja hunniku nõusid pesnud… No tõesti, see oli parim, mida ma oleks osanud soovida.

Lisaks eile mainitule olid kinkide hulgas veel Bingo loto pilet ja pajalapid. See viimane oli täiesti teadlik kink ja leidis väga tänuväärse vastuvõtu – oleme kogu siin elatud aja jooksul kasutanud memmekese pärandatud õhukesi ja väikseid heegeldatud lappe, mis kaitsevad kuumuse eest neljaks kokkuvoldituna, sel kombel olid aga nii imepisikesed, et… Kõrvetasime tihti käsi :P Abikaasa pere jõulupeol tuli see korra jutuks ja kellelegi oli meelde jäänud. Me olime igatahes väga rõõmsad – ise ometigi ei jõudnud pajalappe osta, see oleks ju olnud ületamatult keeruline ülesanne. Ja tegelikult saime Abikaasa vanaema käest veel ahjupoti ka.

CIMG3312

Panin Poisi hommikul elutoas põrandale ja tegelesin natuke oma asjadega, järgmisel hetkel otsima minnes leidsin ta köögist briketihunniku juurest tikutopsi lutsimas. See, et tikud põrandal olid, on muidugi kivi Abikaasa kapsaaeda, aga noh… Naerda mugistada sain küll – vastutustundetu lapsevanem nagu ma olen.

CIMG3301

Eile oli mu sünnipäeva puhul tõeliselt kevadine ja soe ilm – ma ei mäleta, et päris viit kraadi oleks see aasta veel olnudki. Täna jätkub üsna samas vaimus:

CIMG3313

Mar 222011
 

TIKKER 27

Minu jaoks on just 27 olnud miskipärast see müstiline vanus, millest alates enam neiuks kutsuda ei saa, siis on juba naine mis naine. Noh, pean tunnistama, et ei tunne ennast küll kuidagi naisemana… Ikka täpselt sama noorena. No millal see täiskasvanu tunne ükskord tuleb, ah?

Mida aastad edasi, seda vähem sünnipäeva pidamise vajadust tunnen. Ega mul polnudki plaanis suurt miskit teha, aga kuna fännan hetkel küpsetamist, tundus kook kohane, mistõttu tundus omakorda kohane ema seda sööma kutsuda, mispeale Abikaasa arvas, et võiks siis ju juba tema pere ka kutsuda. Nii juhtuski. Ja nii tegin hoopis kaks kooki ja ema tõi kolmanda ka veel. Nii et me oleme nüüd ennast kõik üsna koogiks söönud :P

Kingitusi sain üllatavalt palju. Noh, ses mõttes, ma eeldasin umbes kahte. Aga mõned head inglid saatsid siin mulle veel pakikesi – Haide üllatas mind juba laupäeva hommikul, Geily paki sain täna. Mul on nüüd mitu uut raamatut, uusi ehteid, palju šokolaadi ja palju tulpe… :P Ja oi, üks põnev blogiga seotud pakkumine ka, mida ma küll enne uurida ei jõua, kui… Millagi hiljem, värske peaga. Ja lapsed said tädi Haide käest nimelised riided ja Plika sai Geilylt voolimissavi või pastiliini või mis iganes see on… No ja kui te arvate, et ma viitsisin pilti teha, siis te eksite :P Ma millalgi kindlasti pildistan, see on mul ju ikka kombeks… Aga täna oli liiga kiire ja nüüd olen liiga väsinud. Ja üleüldse tahaks hakata Minu Eesti 2 lugema. Täiesti võimalik, et ma enne magama ei lähe, kui see läbi on. Nii et pole aega raisata!

Mar 212011
 

Mul on isetegemise hasart. Ja noh, Pärnu mahepoes puhast valget šokolaadi ei müüda, ainult mingi jogurti ja maasikatega variant. Ostsin koogi jaoks seekord tavalise, aga hakkasin mõtlema, et kõike saab ju ise teha, miks siis mitte seda.

Googeldasin ja paistabki üpris lihtne – leidsin mitmeid retsepte (nt see), kõik olid suht ühesuguste koostisainetega.

Aga mul tekkis paar küsimust. Esiteks kakaovõi – seda kasutatakse nii söögi tegemiseks kui kehahooldustoodetes. Kas see ongi kõik üks ja seesama kakaovõi, et pole vahet, kas söön sisse või määrin näkku? No näiteks, kui ma tahaks osta suuremat kogust korraga, siis kas näiteks seda siin võib toidu jaoks kah kasutada? Leht ise on küll kehahooldustoodete oma :P No andke andeks, kui loll küsimus, tõesti ei tea. Ei usu ka, et hakkaks päris kilo koju ostma :D Aga noh, nii põhimõtteline küsimus, eks.

Ja teiseks, retseptis on sojapiima pulber. Ma ei kujuta ette, kus (ja kas üldse) seda müüakse, aga ausalt öeldes ma sojatooteid võimalusel väldiks nagunii. Kas ma võiks selle asemel tavalist piimapulbrit kasutada või on sojapiima oma miskis mõttes eriline ja vältimatu?

Muidu polegi nagu miskit. Sulata kakaovõi, sega suhkur, vanill ja piimapulber sisse, vala vormi, lase kõvaks minna ja valmis ta ongi. Öelge siis mulle, miks ma peaks ostma valmis šokolaadi, kui seda nii lihtne ise teha on? Suhkur ja vanill on mul alati kodus olemas, piimapulbrit ja kakaovõid lisaks osta pole ju mingi vaev :)

Aga jah, ehk mõni kokanduslikuma mõtlemisega inimene oskab mu tagasihoidlikele küsimustele vastata :P

Muidugi võiks ka tavalise piimašokolaadi tegemist proovida, lihtsalt täna oli just valget vaja. Huvitav, kaua nood isetehtud säiliks, kas ma võiks suurema portsu varuks teha või läheb halvaks, kui mingeid säilitusaineid sees pole…

Mar 212011
 

Abikaasa vanaema käis mulle homse puhul lilli toomas. Neile vaasi otsides pillasin klaasi käest… Ja ei, seekord mitte neljaks ega kuueks, vaid sadadeks tükkideks, kogu põrand ja laud oli täis. Laud, millel oli päris palju asju, muuhulgas minu kohv ja võileivad, mida just sööma hakata tahtsin. Selle asemel sain kõik ära visata ja pool tundi klaasikilde puhastada. Laua tõstsin ükshaaval asjadest tühjaks ja puhastasin need ükshaaval ära, põrandat pühkisin harja ja lapiga väga hoolikalt. Tolmuimejaga praegu ei jõua, nälg võtab silmanägemise ära.

Panin uued munad keema, uus kohv vaja ka teha ja… Siis saabki lõpuks hommikust süüa.

Aga no tegelikult ka, sellise killukoguse peale peaks küll õnne lademetes tulema. Ma siis ootan näiteks ülehomse Bingo loto jackpotti või vähemalt täismängu võitu :P

Mar 212011
 

Ma olen viimase pooleteise nädala jooksul neli korda küpsetanud ja tulevikuplaane on mitmeid. Seni olen teinud traditsioonilisi järeleproovitud asju – kaerahelbepätse, muffineid, kaks korda õunakooki. Eile saime aga kuus liitrit maapiima ja homse päeva puhul on meie mõlema pered külla tulemas, nii et on plaanis key lime pie ja miski kohupiimakook, mille koha pealt ma pole veel täpsemalt otsustanud, pean retsepte lappama. Jogurti ja kondenspiima tegin eile valmis, toorjuust kohe-kohe saab, kohupiima võtan õige varsti ette.

Ostsin Poisi esimese pudru jaoks tatrajahu, aga seda on terve kilo, pudrule kulub kaduvväike osa. Otsisin netist retsepte, mida katsetada, leidsin tatrajahuküpsised. Mul on kodus nii purustatud pähkleid kui mandleid – ostsin UK-s küpsetistesse lisamiseks, aga ei jõudnud kasutada, need olekski vaja kiirelt realiseerida. Loodan, et küpsised maitsevad hästi (kommentaaride põhjal tundub paljulubav) – siis ongi jahu- ja pähklimure lahendatud.

Oh, ja ema sõbranna käis eile autoga Tallinna suures mahemarketis, ma saan kohe varsti kätte viis kilo mahedat toorroosuhkrut, seda müüdi seal lahtiselt, kilohinnaks miski 56 kr… Ma olen ekstaasis! Nüüd on kohe tükiks-tükiks ajaks mureta, sellest kogusest jätkub kuudeks. Küpsetistesse panen nagunii kolmandiku võrra vähem, kõik retseptid on vaikimisi liiga magusad.

Leivategu tahaks varsti katsetada… Ja küpsetamiselt sujuvalt edasi liikudes, lähipäevadel kindlasti jäätist ka (tahaks katsetada korraga nii seda kui seda retsepti (esmalt küll ilma šokolaadita), et maitset võrrelda). Lähen täna õhtul Mahedast Margist läbi ja ostan suurema koguse Nopri vahukoort, mune on üle 20, suhkruvarud kah piisavad. Põnev!

Mar 202011
 

Ma olen seda siin korduvalt varem maininud ka – olen täielik fotopede. Fotodega tegelemine on alates Londonisse kolimisest täiesti tagaplaanile jäänud, ainult blogisse ja suhtluskeskkondadesse olen pannud. Endiselt on aga plaanis kõik fotod korralikult paberile jäädvustada, sest minu meelest pole nende arvutis hoidmine üldse SEE.

Enne Londonisse kolimist ei küündinud mu soovid, teadmised ja võimalused kaugemale traditsioonilisest – 10×15 fotod kõige tavalisemates albumites. Vahepeal on aga kõik edasi arenenud ja nüüd on mõtted juba teistsugused.

Kõigepealt on muidugi üldse hunnik lapsepõlvefotosid. Mustvalged, erinevates veidrates suurustes. Tänapäeval on selliste jaoks kahte sorti albumeid – ühed on sellised, kus on terve lehe ulatuses kergelt kleepuv pind, millele paned fotod ja silud kile neist üle. Sellisesse albumisse on neid kõige lihtsam panna (ja see kleeps pole midagi tugevat, vajadusel saab hiljem välja võtta ka). Mul oli ka siiani selline… Aga ajaga kipuvad need albumid paraku koledaks minema. Minu oma (ostsin ja kujundasin selle vist keskkoolis) jäi kunagi aknalaual vihma kätte, nii et sai äärtest veekahjustusi. Aga ma pole sugugi kindel, kui palju sellest kollasest äärest on vee ja kui palju ajahamba süü. Ühesõnaga suht kole on see album olnud juba päris tükk aega.

Seega otsustasin juba neli aastat tagasi, et võtan millalgi ette ja teen uue albumi, seekord siis täiesti tühjade lehtedega, kuhu võimalik fotosid kinnitada kas vana traditsiooni kohaselt nurkadega või kahepoolse teibiga. Nurkade eelis on kahtlemata see, et fotosid saab välja võtta ja tagasi panna, mina otsustasin aga kleepsude kasuks. On lihtsam paigaldada, jääb paremini kinni. Ma ei usu, et soovin neid fotosid enam välja võtta – paremad sai nagunii mõni aeg tagasi sisse skännitud. Ja kui tõesti veel midagi vaja on, siis saan kogu albumilehe sisse skännida.

Eile oli Kaidi külas ja vaatasime vanu fotosid. Kuna ma pole nii kaua saanud albumimajandusega tegeleda, tekkis vastupandamatu isu see album kohe ümber teha. Ei olnud mingit kasu teadmisest, et kui ootaks, saaks valida suurema hulga albumikujunduste vahel ja tõenäoliselt tunduvalt soodsama hinna kah. Isegi nii palju ei vaevunud, et oleks kõik Pärnu poed läbi käinud, oh ei. Oli vaja nüüd ja kohe, laupäeva õhtul kell kuus. Seega sõidutas Kaidi mind Kaubamajakasse ja album ning kleepsud said ostetud.

Fotode ümber paigutamine oli tunduvalt aeganõudvam, kui ette kujutasin – vanast albumist välja võtta, uues albumis sobivalt paigutada (uue albumi lehed on veidi suuremad, nii et fotosid tuli teisiti paigutada, siis oli ilusam), ükshaaval neid kleepse nurkadesse kleepida, vaadata, et fotod ei jääks viltu ja vahed oleks ühtlased… nii et ma paigutasin ära ainult neli lehekülge :) Vanas albumis võtsid need fotod enda alla kuus lehekülge, kokku oli vanas albumis lehekülgi 82 – nii et kaduvväike osa. Aga eks ma nokitsen vaikselt edasi, kui sobiv hetk ja tuju tekivad. Õnneks olen uue albumiga väga rahul – kaanekujundus on mu meelest päris stiilne, sisu kukkus ka üsna hästi välja. Aga otsustage ise:

CIMG3290

CIMG3291

Siis on mul neli 300 pilti mahutavat 10×15 taskutega albumit, kus on sees kõik fotod alates 10×15 värvipiltide massidesse jõudmisest kuni märtsi lõpuni 2007. Kuna mul oli vanasti kombeks teha fotosid paberile võimalikult kiiresti, tellisin värskete emotsioonide ajel alati liiga palju pilte… Ja siis hiljem harvendasin iga paari aasta tagant ning viskasin hunniku pilte välja. No see oli mul omamoodi hobi :) Novot, ja kui alguses oli mul neid 300 pildiga albumeid kaheksa, siis nüüd olen nii palju pilte välja visanud, et alles on vaid neli, ülejäänud seisavad tühjalt ja ootavad ära andmist (pole viitsinud otsida kedagi, kes neid tahaks). Nüüdseks, ma arvan, on nii palju aega möödas, et emotsioonid on juba küllaltki adekvaatsed ja rohkem välja viskamise vajadust ei ole.

Ja siis on mul kogu pildimajandus alates Londonisse kolimise ajast, mis on seni vaid blogis. Ja need õnnetud pildid 2007-2009, mis jäid kõvakettale. Ja kõvaketas, mis läks parandusse, kus anti lootust, et ilmselt on isegi võimalik neid päästa, aga see võtab kõvasti aega ja kui õnnestub, siis otse loomulikult ka kõvasti raha (millega ma olin nõus, sest mälestused on minu jaoks seda raha väärt). Sellest on nüüd juba üle poole aasta möödas – vahepeal unustasin kogu värgi täiesti ära. Kui meelde tuli, siis arvasin, et ju on mu ketas kuskile kapinurgale ununenud, sest see pole tolle tüübi põhitöö… Kirjutasin talle meili ja kinnitasin, et ma ikka väga tahaks oma ketast korda saada… Ja tüüp ei vasta mu meilile :P Noh, eks ma vaatan, kuidas temaga ühendust saan, kuna teda soovitas asjatundlik tuttav, siis ma ülearu ei muretse, et ta mulle käru keeraks vms. No ja ketas oli tuksis nagunii, ise ma poleks osanud sellega midagi teha (teine asjatundlik sõber vaatas kunagi üle ja ütles, et tema oskustest siinkohal ei piisa).

Ühesõnaga pole kindel, kas saan need peaaegu kolm aastat täiskvaliteedis tagasi või jäävadki need mälestused mulle vaid suuruses 400/640px laiem külg (ehk paberile panemiseks väga kehva kvaliteediga). Vähemalt on olemas, vähemalt tekkis mul just Londonisse kolides komme kõik head pildid ka blogisse panna, vähemalt VAADATA saab. Blogist ma teen ikka aeg-ajalt salvestusi oma arvutisse, juhuks kui Bloggeri serveris miski tuksi minema peaks.

Loodan muidugi, et saan ikka kettal olnu ka kunagi tagasi. Ja kindlasti pole mul kavatsust enam 10×15 fotosid albumitaskutesse toppida, nüüd tahan juba rohkemat :P Kunagi mõtlesin, et ostan edaspidi ainult need tühjade lehtedega albumid, see annab rohkem kujundusvõimalusi – võin pilte vastavalt oma suvale erineva suuruse ja kujuga teha. Välja lasta saab küll ainult teatud arvu standardsuurusi, aga saab ju jätta valged ääred ja ise välja lõigata, seega põhimõtteliselt on võimalused piiramatud.

Noh, nüüd ma olen kindel, et teen hoopis fotoraamatu(d). Sest käsitsi seda kõike teha on tunduvalt keerulisem, kui arvutis kujundada ja lõpptulemus jääb palju professionaalsem ka. Ma olen perfektsionist, kui ma ise albumisse peaks kirjutama, läheks kõik raudselt viltu ja käekiri oleks kole ja… Nii et igati äge, et nüüd on need fotoraamatu tegemise võimalused olemas.

Eestis muidugi on see teenus minu mahtude jaoks täiesti mõeldamatult kallis. Blurbis on aga üsna näritav hind – just siis, kui teha korraga paksem album, lisalehtede lisamine ühtede kaante vahele on üsna odav. Ma vaatasin neid hindu küll juba mõnda aega tagasi, nii et ma ei oska teile konkreetseid numbreid öelda, olen unustanud. Mäletan ainult seda, et mõtlesin: selliste hindadega võin seda endale täiesti lubada.

Ei tea, millal ma ükskord tegudeni jõuan, ilmselt mitte niipea. Ja fotosid tuleb ju kogu aeg juurde ka, nii et töö läheb järjest suuremaks. Aga ükskord teen ära, selles olen kindel. Kui olen suutnud ära otsustada, mil viisil see kõige targem on.

Sest noh, nüüd on mul ausalt öeldes küsimus, on’s üldse mõtet teha lihtsalt fotoalbumit, kui pean nagunii blogi, kuhu panen kõik needsamad fotod? Albumis oleks need kontsentreeritumal kujul ja kõike, mis blogis, ma sinna kindlasti ei paneks. Kui mul on aga nagunii plaanis blogist raamat teha, siis oleks eraldi fotoalbum mõnes mõttes tarbetu kordamine, vähemalt minu enda jaoks. Samas kui oleks soov teistele fotosid näidata, oleks eraldi album kindlasti parem, kui blogiraamat kätte anda, et nad siis seda lehitsema ja fotosid otsima peaks.

Nii et ma veel mõtlen. Kindel on see, et pulmadest teen eraldi fotoraamatu. Aga ülejäänu? Ei tea. Blogi puhul kah küsimus, kuidas seda jagada. Ilmselt iga (paari) aasta kohta üks raamat – terve blogi ühte ei mahu, sellest sain juba aru. Ja ma ju kirjutan kogu aeg juurde ka. Võiks ilmselt näiteks nii, et esimesed paar aastat ühte raamatusse ja suuremast mölapidamatuse ajast iga aasta jaoks eraldi. Ja mulle tundub, et lihtsalt Blurbi konvertimist kasutades ei tule midagi välja, pean ikka nullist raamatut alustama, käsitsi kõik jutud ja pildid sinna kopeerima.

Samas oleks ikkagi võib-olla hea, kui oleks ka eraldi fotoalbumid… Blogiraamatud aastate kaupa, albumid pigem perioodide kaupa… Oeh. Kõike annab sadat moodi organiseerida. Ja kes teab, millal mul selle kõige jaoks lõpuks aega on. Kõigepealt oleks hea algus see, kui õnnestuks oma blogi ära kolida :D Selle käigus ju tahan veidi toimetada, enne ei hakka kindlasti raamatut tegema.

Nii et jah… Pööran nüüd vabadel hetkedel tähelepanu jälle pigem blogi kolimisele ja ketta taastamisega seotud asjaajamisele. Ja kui on kihk fotodega tegeleda, siis nokitsen lapsepõlvepiltide albumiga edasi. Kunagi viie aasta pärast saan ehk siis kõik valmis ka :D

Igatahes olen ma aru saanud, et fotoalbumisse ongi targem pilte valida vähemalt aasta (või isegi mitu aastat) pärast nende tegemist – siis pole emotsioon enam nii suur ja oskab palju objektiivsemalt parimaid välja valida :)

Mar 202011
 

Ma olen alati tahtnud oma blogi kunagi raamatuks teha. Algusest peale, kõik postitused – ainult minu enda jaoks. Nüüdseks on ju olemas ka mitmed teenusepakkujad, kes seda teevad… Blurbi blog to book näiteks.

Miks see mul just praegu meelde tuli – lapsepõlvefotosid ümber tõstes hakkasin jälle oma fotomajandusele mõtlema, mis on juba aastaid täiesti soikus. Viimati tegin fotosid ju albumisse enne esimest korda Londonisse kolimist. Ja teatavasti läks mu kõvaketas tuksi, nii et 2007 märtsi lõpp kuni 2009. aasta lõpuni on kõik fotomäletused vaid blogis. On mingi väike võimalus, et ketta saab korda teha, aga see pole midagi kindlat.

Nojah, aga see blogiraamat. Ma ei kujuta ette, mis kvaliteediga need pildid seal jääda saavad, olen neid blogi jaoks ju alati väikseks lõiganud – kasvõi just sellepärast, et võõrad ei saaks minu fotosid nii oma arvutisse seivida, et neist kvaliteetset pilti paberile lasta. Mul on fotode laiem külg 400, hiljem 640 px – paberil jääks ilmselt üsna karvane.

Aga mis oleks alternatiiv? Ok, kui ma isegi näiteks saaks oma fotod kettalt tagasi… Ikkagi peaks ma need siis ju enne blogis ükshaaval kvaliteetsemate vastu välja vahetama (mul on praegu kindlalt vähemalt 3500 fotot blogis, pole üldse mitte väike töö) või siis blogi kõigepealt vanal kujul Blurbi süsteemi tõmbama ja seal ükshaaval fotofailid suuremate vastu välja vahetama (kui niipidi üldse saab, seda ma veel ei tea).

Kuna mul on nagunii blogi kolimine plaanis, võiksin selle käigus kõiki postitusi üle vaadates ju põhimõtteliselt ka fotod kvaliteetsemate vastu välja vahetada ja neid edaspidi pannagi üles selle mõttega, et kvaliteet oleks piisav hilisema blogiraamatu trükkimiseks… Aga sel juhul tekib omakorda probleem, et peale minu saavad neid enda arvutisse salvestada ja soovi korral paberile trükkida ka kõik võõrad ja vat see mulle ei meeldiks.

Või kas ei ole kuidagi nii võimalik (Bloggeril küll mu meelest mitte, äkki WPs), et ma ise laen suurema foto üles ja see on mul süsteemis olemas (st kui Blurb sealt mu blogi tõmbab, siis saab hea kvaliteediga failid), aga lugejad pääsevad ligi vaid netikvaliteedi suuruses piltidele? See oleks ideaalne. Aga blogi puhul, ma kardan, teostamatu.

Tegelikult, nii palju kui ma aru sain, impordib Blurb nagunii ainult WP online versioonist, oma serverist ma ei tea, kas saakski. Aga ma pole veel väga süvenenud kah.

Sellised mõtted laupäeva öösel. Ja tegelikult ma võiks juba magada ;)