Üritan parasjagu köögis Poisile lillkapsapüreed sisse sööta, kui tuleb Plika ja teatab: onu paneb pesu. Mina imestan, kus onu pesu paneb. Plika teatab: emme arvutis. Veel suurem hämming. Tulen siis Plikaga tuppa, et vaadata, mis onu see pesu paneb. Arvutiekraanil oli… Rentsi blogi 😀
Maris hakkas kommentaari kirjutama ja tuli nii pikk jutt, et pani selle mulle lõpuks MSNi. Pikalt ümber kirjutada ei viitsi, aga tema oli arvamusel, et enamik uuringuid on nii kitsal teemal ja uurivad ühte pisikest kindlat asja, et neist ei saa mingeid väga üldiseid järeldusi teha. Et enamik noist tsiteeritud katketest ongi välja võetud vastavalt sellele, mis teemat vaja illustreerida on.
Ühesõnaga ühtki uuringutulemust ei tasu võtta puhta kullana. Mina ei võtagi. Aga mingisuguse orientiirina ma neid muidugi ikka kasutan.
Ja üks teema veel, mis mitmes kohas praegu üleval, mida Maris ka mainis ja millega ma väga nõustun – üritades alati 100% mahedalt toituda, võib sellega üle pingutades ka organismile karuteene teha. Umbes sama teema, nagu antibakteriaalsete seepide kasutamisega – liigses mullis ei tasu üles kasvada.
Nii et jah, ma endiselt soovin oma koduse toidu suuremas osas maheda/ise kasvatatu ja tervisliku hoida, aga lapsed hakkavad ikka lasteaias ja koolis tavalist toitu sööma, samuti sööme ju aeg-ajalt küla peal ja ei tuleks pähegi pirtsutada, et fuih, mina seda ei söö, see pole mahe. Ja väljas söömist tuleb ka kindlasti edaspidigi ette. Nii et ei mingit 100% mahedieeti – see on täiesti õigustatud toidutalumatuse puhul, aga meie peres selliseid probleeme õnneks pole, võib vabamalt võtta.
Alati ei pea toituma mahedalt ja ka väljaspool kodu saab teha tervislikumaid valikuid. Väljas süües on ju vaks vahet, kas valida risoto või hamburger. Ja ma üldse muide ei välista, et valin vahel ka selle viimase… Ehkki hetkel isutab küll mõte risotost tunduvalt rohkem. Kõik vastavalt võimalustele ja sisetundele. Lihtsalt üldiseks suunitluseks olen valinud võimalikult maheda, kohaliku ja tervisliku ning seda kavatsen järgida.
Igasugute (öko)teemadega käib kaasas rohkelt infot, mis sageli põhineb igasugu uuringutel. Tõsi ta on, et kõike ei tasu uskuda. Tõsi ta on, et neid uuringute tegijaid on igasuguseid. Ja nii edasi.
Kui ma eelmist postitust kirjutasin, siis ma ei viitsinud juurde lisada: jah, ma tean suurepäraselt, et see on ainult JUTT, mida ma kuulsin, et mul pole sellele absoluutselt mitte mingit teaduslikku allikat, seega on igaühe enda asi, mida ta usub. Ma kohe ootasin, millal keegi ütleb midagi stiilis: igasugu hülge möla ei tasu tõe pähe võtta. Pets ei petnud mu ootusi 😛
Ühesõnaga ärge muretsege – ma TEAN, et ei tasu kõike pimesi tõe pähe võtta, ma ausalt tean ja ei võta ka. Aga ma ei viitsi seda iga kord eraldi rõhutada. Ja ma arvan, et mu lugejad on samuti piisavalt intelligentsed, et sellest aru saada.
Aga tegelikult ma tahtsin mõtiskleda hoopis selle üle, et kui on väidetavalt teaduslikult tõestatud värk… Siis kust ma täpselt peaks teadma, kas need teadlased on need “õiged” või mingid isehakanud? 😛
Või noh, näiteks Sandra lehitseb praegu raamatut “Tervistavad toidud” ning ütles, et seal oli kirjas: WHO andmetel on tõestatud, et 85% vähijuhtudest on seotud vale toiduga ehk läänemaailma toitumisharjumustega.
Olen ka WHO kohta lugenud mitte kõige kiitvamaid arvamusi. Mida siis lõpuks üldse usaldada võib, ah?
Maailm on täis vastukäivat infot. Eks lõppude-lõpuks ole igaühe enda valik, mida ta uskuda eelistab.
Lollus on uskuda kõike, mis on väidetavalt “teaduslikult tõestatud”. Samamoodi on lollus väita iga väidetavalt kahjuliku asja peale, et tänapäeval tekitab kõik vähki või et elu ongi kahjulik ja lõppeb surmaga. Mõlemad seisukohad on ühtmoodi lühinägelikud, arvan ma.
Mina võtan kõik selle info lihtsalt teadmiseks ja teen sellest omad järeldused. Kui õiged või valed need on, seda ei see vist küll kunagi teada 🙂
Sain täna kastitäie kraami Pihlaka maheringilt. Selle vedaja on jutukas mees, lobisesime maast ja ilmast. Muuhulgas rääkisime küüslaugu kasvatamisest ja hetke saadavusest. Ta ütles, et oli käinud mingil küüslaugu (kasvatamise?) koolitusel ning seal räägiti, et Hiinas kasvatatakse küüslauku samal põllul, kus enne on kasvatatud puuvilla. Ja puuvilla kasvatamisel kasutatakse teatavasti väga räiget keemiat.
Mõttekoht. Mis maa küüslauku praegu kõigis supermarketites müüakse?
Seoses mu enda uute ja karmide põhimõtetega ostan nagunii suurest poest kraami vaid viimasel võimalusel – kui mahepoest/ringilt või turult ei saa (jajah, turul müüakse muidugi ka igasugu saasta). Aga varem sai ikka Selverist seda va hiina küüslauku ostetud.
Viimati Mahedas Margis käies oleks äärepealt küüslauku ostnud, õnneks tuli õigel ajal meelde, et maheringi päev on kohe-kohe tulemas. Miks ma peaks ostma välismaa maheküüslauku, kui on võimalus toetada kohalikku kasvatajat? Küüslauk on küll alles üleminekul mahetootmisele, aga minu jaoks on see täiesti piisav.
Täitsa nagu päris 😛
Ja kui Plika üle kahe päeva hommikul esimese asjana multikaid nõudis, siis hakkab vist tema ka terveks saama.
Pudruhelbed panin seekord hommikul kell viis likku, siis ärkasin nagunii laste jorina peale korra üles. Eks üheksast siis keedan putru ja vaatan, kas jääb parem kui eile.
Muu söögi pärast õnneks muretsema ei pea – eilset pajarooga/püreesuppi on veel korralik varu.
Tegelikult on üldse tangupudru isu. Mina, kes ma pole elu sees tanguputru söönud, EELDASIN, et see ei maitse mulle. Abikaasa vanaema juures paar korda sain, ükskord tegi Abikaasa kodus ka, siis kirtsutasin moe pärast nina. Nüüd viimati aga tangusuppi süües maitses kohutavalt hästi. Nii et… Üks tore toit jälle juures. Igati tervislik kah!
Kõige paremini maitseb see puder mulle muidugi siis, kui seal väikesed pekitükid sees on. Vaatame, kas saan kuskilt midagi puhtamat. Kui ei, siis ei osta ka.