Muru niitmisest
Kommenteerisin just üht Marta postitust, mõtlesin, et võiks ju enda blogisse ka kirjutada.
Ma nimelt olen siin elades muutunud täiesti allergiliseks muruniidukite müra suhtes.
No üldse, igasugune liigne motoriseerimine käib mulle närvidele. Tartus elades oli tihti asja Toomemäele ja sügiseti rikkus sealset mõnusat rahu alati mõni lehepuhuja. No ja oleks neist siis kasu olnud! Selle töö oleks täpselt sama edukalt ja kiirelt saanud ära teha ka rehaga, tegelikult ka, ma ju jälgisin neid. Kui järele mõelda, siis lehepuhurid häirisid mind juba Londonis, mänguväljakul. Ja oleks nad siis mõne sellise aja valinud, kus lapsi eriti pole, no näiteks varahommikul… Ei, ikka kõige magusamal mänguajal oli vaja müristada ja haisutada.
Nüüd elame aiaga (era)majade tänaval ja ilusa ilmaga tundub keegi kuskil alati müristavat. No ma tean ju tegelikult küll, et inimeste graafikud on erinevad, töö tahab tegemist, kedagi ei saa keelata, pole mingi öörahu aeg ka, kui tahad vaikust ja rahu, koli metsa… Ja nii edasi. Aga meil on naaberkrundil üks usin tädike, kes minu meelest igavusest üle päeva müristab. Hea küll, ma ilmselt liialdan, teate ju küll, kuidas asjad TUNDUVAD. Igatahes on pidevalt kuskil mingi mürin.
Ma saan aru traktoritest, kui tegu on meeletu krundiga, aga… On ju ka neid mittemürisevaid võimalusi. Meil näiteks on memmelt päranduseks saadud selline jubin, mida enda ees lükata, veereb ja lõikab. Ma ise pole seda küll kasutanud ja Abikaasa käest kuulsin, et olevat raske lükata, ei ole väga mõnus ühesõnaga. No aga kindlasti oleks sellist sorti masinaid ka paremaid. Ja vikatid oleks ju veel. Ja nii edasi. No meil on krunt naabritega kahe peale umbes 1200 ruutu, millest ca 1000 vast ei ole hoonete all. Meie aiapoolest on palju peenraid ka, naabritel on rohkem muruosa. Neil vist on mootoriga niiduk, aga nad õnneks tihti ei niida.
Ühesõnaga… Liiga motoriseeritud elu on meil. Küll oleks hea, kui saaks kõigi lähikondlastega kokkuleppele, nii et mingis raadiuses oleks paar kindlat niitmise kellaaega ja ülejäänud ajal oleks rahu majas. Ilus unistus 😀 Minust küll pole seda inimest, kes läheks naabritele taolist ettepanekut tegema ja tõenäoliselt saadaks pooled mind pikalt ka.
Metsa kolimise isu ka pole, tuleb lihtsalt paksemat nahka kasvatada. Kõrvadesse 😀