July 2011 – Page 8 – Tikri blogi

Mõnikord jookseb ka magavale kassile hiir suhu

13/07/2011 / jabur elu, kodumajandus, remont, rõõm, taaskasutus, tehnika / 3 Comments

…ehk mõnikord jõuavad kõige paremad asjad meieni täiesti ootamatult ja ilma igasuguse põhjaliku eeltöö ja valikuta.

Täna oli plaanis kappe lihvida ja värvida ning kardinasalongides hindu pärimas käia. Plaanidel on aga teatavasti omadus muutuda ja seda, mis lõpuks välja tuli, poleks küll osanud ette kujutada.

Lihvida (ja seega ilmselgelt ka värvida) ei saanud enne, kui mask olemas, seda ei saanud ostma minna enne, kui ema neljast lapsi hoidma tuli, no Abikaasal oli vaja ka hommikupoolikul koosolekul käia (kena puhkus, eks), nii et aeg kadus nagunii käest. Vahepeal jõudsin ma järeldusele, et kardinate kohta võib ka telefoni teel pärida – Sunorekis läheks €100 ja ooteaeg on nädal, teisest kohast lubati tagasi helistada, aga unustati, no ma saadan meili ja tuletan ennast meelde.

Sattusin eile juhuslikult sellele artiklile, mis pani mu vaibavastumeelsuse ja tolmuga seonduvad argumendid kahtluse alla.Pärast Abikaasaga arutamist otsustasime, et nojah, võiks vist ikka lastetoas vaip olla ja jäädagi, seega ostame ikka korraliku, naturaalse. Mõtlesime siis kardinasalongide asemel hoopis vaipade hindu vaatama minna – Türi kaltsuvaipade kohta ma juba teadsin, et €150, Narma ülilahe vaip oleks tõenäoliselt €200 või kallimgi tulnud, no mõtlesime, et uurime, ehk saab soodsamalt ka. Ahjaa, külmkapi mõtlesime lõpuks ära osta.

Juhtus aga hoopis nii, et kahe ja poole tunni jooksul ostsime ära nii külmkapi, vaibad ja tolmumaskid kui ka mälu Abikaasa lauaarvutile ja läpaka minule. SEE oli nüüd küll plaaniväline ost, tänan küsimast.

Ühesõnaga me olime teel Ülejõele külmkappi ostma. Tee peale jäi ette Ordi pood ja Abikaasal tuli meelde, et tal on vaja mälu ära osta, ta on mitu kuud erinevatest kohtadest tasuta saadud vanadest juppidest endale arvutit kokku pannud, sünnipäevaks sai ühe mingi vajaliku jupi, nüüd siis oli viimane asi puudu (ja tegelikult DVD-kirjutaja ka). Ma autos muidugi oodata ei viitsinud, läksin kaasa, et läpakaid nillida, seda ma teen alati hea meelega. Ja seal ta oli – täiesti perfektne kõigile mu nõudmistele vastav läpakas – Dell Vostro 3350. Nende mitme aasta jooksul olen ma õige paljudes poodides õige paljusid läpakaid vaadanud, igaühel on mingi viga olnud, ühegi puhul polnud tunnet, et tahan seda osta NÜÜD JA KOHE. See tänane läpakas oli aga täiesti ideaalne.

Ühtlasi olin ma hommikul murelikult meie rahalisi olusid üle vaadanud, kas ikka jätkub puude ja külmkapi jaoks ja jääb elamiseks ka üle. Avastasin meeldiva üllatusena, et üle jääb päris korralikult… No ütleme nii, et rohkem, kui see arvuti maksis. Tähendab, see kõik oli muidugi põhimõtteliselt remondifond, eks, selle nimel me ju oleme viimased aastad kokku hoidnud.

No me muidugi mõtlesime, et ei, läpakat ei osteta hetkeemotsioonide ajel. Ostsime Abikaasa jupid ära ja lubasime naljaga pooleks et tuleme homme tagasi, enne tuleb ikka netist teisi pakkumisi ka vaadata. Läksime siis rõõmsalt külmkappi ostma, võtsime lõpuks ikka valge – see hõbedane polnud nii ilus ja valge oli suti odavam ja üldse noh, ei viitsinud enam valida, aga sügavkülma oli käppelt vaja. Kapp tuuakse homme hommikul ära.

Selleks ajaks oli kell veerand kuus ja pange tähele, eks, ühessegi vaipu müüvasse poodi polnud me veel jõudnud. Mõtlesin, et vaatan korra Humana alla Sõbralt sõbrale poodi ka, kui sealt hiljuti elutuppa tolle mustvalge vaiba ostsin, jäi sinna ka üks suurem beež, äkki sobiks see lastetuppa. Noo, seda enam polnud… Aga eile oli tulnud uus kaup ja leidsin valged kaltsuvaibad – üks suurem, teine väiksem, mõlemad kenad ja üsna rasked ehk mitte kõige kergemini libisevad. Mis seal ikka, ostsin ära 😀 Oli küll juba ära mõõdetud, et on vaja tellida 2,5×3,35 m vaip, aga kui €25 eest saab 2,5×1,6 m (€17) ja 0,7×1,6 m (€8), siis oleks ju patt mitte osta. Ilusad, sobivad, naturaalsed…

Näe, sellised:

No ja siis mõtlesime, et ah, tühja kah, läheme ostame selle läpaka ikkagi kohe ära (sai ometigi vaiba pealt kõvasti kokku hoitud ja külmkapi pealt ka – teine, mida kaalusime, maksis tervelt €549 :P). Ja ostsimegi! Maksime sulas, saime alla ka, €665 ehk 10 400 krooni. Selle raha eest manti enam kui küll.

Nojah, eksju, äärmiselt lühinägelik ja vastutustundetu on kulutada remondiks säästetud raha arvutile. Aga meil on praegu enam-vähem kõik remondiks vajalik olemas, igakuiste kuludega ja kardina rahaga arvestatud, muid suuremaid kulutusi lähiajal plaanis polnud, päris suure remondi jaoks tuleb nagunii lisaks laenu võtta. Ja arvuti on mulle eluks vajalik vahend, ilma selleta ei funktsioneeri ma kohe üldse… Ja tahate, ma loen nüüd üles kõik oma säästuläpaka vead?

Esiteks on seal peal Windows 7, millele polnud korralikke draivereid, sest see on, noh, säästuläpakas. Reso oli mingi imelik ja mitu muud asja lihtsalt ei töötanud, aga Vista oli nii täielik kräpp, et seda ka tagasi ei tahtnud panna. Mikker ei töötanud, välist webcami ei saanud tööle, graafikaga oli vist mingi jama, nii et igasugu asjad olid aeglased. Shift klahvi, mida ma kogu aeg kasutan, tõmbas Plika kunagi küljest ära, isegi see kummijulla kadus ära, nii et ma pidin sõrmega kobama sileda pinna keskpaika, et seda kasutada – ülitüütu ja ebatäpne. Ainult 1GB mälu ehk meeletult aeglane, eriti Photoshop pani mu kannatuse pidevalt proovile. Mälukaardilugeja jupsis, pool ajast ei tundnud kaarti ära. Kõlarid olid meeletult vaiksed, igasuguseid helisid saatis ragin – see oli vist jälle mingi draiverite viga. Aku, no see ei pidanud kauem kui kaks minutit. Kas ma pean jätkama?

Oo, ja minu praegune kaunitar… Noh, alustades kõige ebaolulisemast ehk välimusest, siis siganunnu. Metallist korpus, pronksivärvi. Vaatasin hiljem netist, hõbedat ja punast on ka olemas, aga hõbe on igav ja punane mu maitsele liiga tume, pronks ongi neist parim.

13,3″ nagu mu eelminegi läpakas, see on minu jaoks ideaalne ekraani suurus – pole liiga suur ega liiga väike. Klaviatuur on eesti oma, ei mingeid kleepse, mis ajaga kuluvad ja paigast nihkuvad! Klahvide asetus on ka õige, <>| ja *’ enteri all on olemas. Kunagi olid dellidel jõledad italicus klaviatuurid, mis mulle üldse ei meeldinud, nüüd on ilusti otse jälle. Klahvid asuvad üksteisest veidi eemal, aga harjusin paari tunniga ära.

Kaalub kõigest 2,1 kg (vs eelmise 2,6 sama ekraanisuuruse juures). Aku on 4-cell, peab mitu head tundi, ega ma noil päevil muidugi eriti arvutiga ringi ei jaluta nagunii.

Ekraan on matt. Saate aru, MATT! Seda otsi praegu tikutulega taga, ausalt. No on natuke saada küll, aga siis raudselt on arvuti muud näitajad halvad, enamik on aga siiski läikivad, mul eelmisel oli ka, ma vihkan läikivat ekraani. See oli üks oluline punkt ideaalsuse kasuks.

Aa, olulistest asjadest – väga hea prose (neljatuumaline) ja graafikakaart, abikaasa sõnul vähemalt. Ja 3GB mälu. Ja 320GB ketas (vanal oli 120GB ja ma ei saanud sedagi täis).

Mul on nüüd sisseehitatud webcam, täitsa hea kvaliteediga! Ja mikker ja normaalne tugev raginavaba heli. Ma saan jälle õekesega Skype’i videokõnesid pidada, Plika saab tita Patit näha!!!

Aa, ja mis mulle veel eriti meeldib – viis aastat garantiid. VIIS AASTAT GARANTIID, saate aru!!! See tähendab viit aastat muretut elu!

Ok, üks asi on häiriv ka – kahe näpuga scrollida on kuradi kohmakas, ma veel üldse ei oska. Aga kujutan ette, et paari päeva kuni nädalaga harjun ära 😛

Vaatasin netist, odavamalt oleks saanud osta ilma op süsteemita. Ega mulle Windowsi koorimine ei meeldi, aga samas noh, eks ta ole ikka mugav küll, kui on täitsa seaduslik ja juba peale pandud, sina ainult hakka kasutama 😛 Ühtlasi olid enamustel variantidel netis mälu 4GB ja kõvaketas 500GB… Aga viis aastat garantiid polnud kuskil, neli oli max. Ja ausalt, no minu jaoks on see lisa garantiiaasta olulisem, kui natuke rohkem mälu või suurem ketas. Ja ärgem unustagem matti ekraani, ma usun, et enamikel sama mudeli omadel on pigem läikiv (ehkki ega ei tea ka).

Lisaks jäi ära kõik valimine ja võrdlemine ja tellimine ja ootamine ja… Ostsime läpakat nagu leiba 😀

Ma olen lihtsalt nii kirjeldamatult õnnelik ja rahul, et ma ausalt ei oska oma tundeid kirjeldada. Ma olen oma säästuläpakat juba mitu aastat kirunud ja uuest unistanud, viimasel ajal ka muretsenud, kui kaua see vastu peab. No ja mida rohkem ta lagunes, seda halvem kasutada oli. Kuna aga prioriteedid olid teised, siis hoidsin ennast enamik ajast sihilikult läpakateemast eemale. Mõtlesin, et tegelen sellega siis, kui enam teisiti ei saa ehk kui säästukas täitsa otsad annab (mis oleks omakorda aga tähendanud igasugu võimalikke probleeme andmetega, sest ma pole endiselt kuigi usin backupi tegija, millalgi sel aastal sai tehtud, aga millal täpsemalt, ei mäleta).

Ma ei tunne mingeid süümepiinu raha mittesihtotstarbeliselt kulutamise pärast. Kui see ideaalne läpakas niiviisi mu teele tuli, järelikult oli tal vaja minu omaks saada. Ja see igapäevane aktiivne rõõm, mida ma sellest tunnen… See on seda kuhjaga väärt.

Ah, ma olen ekstaasis. Ootamatult sülle sadanud läpaka pärast, mis siis, et nüüd on meil rahadega üpris kitsas käes… Saame hakkama, viimased võlajupid peaks ka õige varsti tulema ja hädast välja aitama. Ja ilusate odavate vaipade pärast, ma olen nendega nii rahul.

Elu on ilus. Homme tuleb külmkapp ja mees, kes loodetavasti pliidi ära parandab, homme saame loodetavasti kapid lihvitud ja värvimisega alustada, ülehomme tulevad puud… Ilus elu, tõepoolest.

Tänased edusammud

11/07/2011 / kodumajandus, remont / 4 Comments

Kuna me ei suutnud sugugi iseseisvalt ära otsustada, mis värvi need kapid siis õige teha tuleks, sai virtuaalsel teel konsulteeritud nii Merlise kui Marisega, üht-teist ära otsustatud, Tage külla kutsutud ja temaga koos lõplikult ära otsustatud.

Vaidlesin tulihingeliselt vastu ettepanekule ka seinad ära värvida, koridori-saagat meenutades ei viitsinud kogu seda värki teist korda ette võtta, karjuvat vajadust pole. Koridor jäi ebaühtlane, suurt ruumi niiviisi ei tahaks, aga pinda korralikult ette valmistada ka ei viitsi 😛

Pidades silmas tulevast rohe-kollast teemat, sai otsustatud, et rohelist praeguse tapeediga sobitada ei anna. Valisime kreemikasvalge ja kollase vahel, kuna aga tapeet ja üle poole mööblist on heledad, siis otsustasime, et särtsu on vaja rohkem kui kaks tugioolikatet ja kardinad seda annaks, niisiis peab mööbel ka erksam tulema. Seega säravkollane ja hiljem maalingud või kleepsud peale – lillekesed, lepatriinud, mis iganes.

Põranda mõtlesime helekollaseks värvida, aga pärast Tagega arutamist otsustasime, et sel pole siiski mõtet – kuna talvel on kindlalt vaipa vaja, siis tulgu see pigem laiem, nii et katab terve põranda ära, siis pole kriime näha ja ei hakka värvimisele raha ja energiat raiskama (olgem ausad, põranda värvimine on siiski suhteliselt tüütu tegevus).

Paraku tähendab viimane otsus ühtlasi ka seda, et järgmised kolm kuud on põrand siiski kriimuline – kuni ilm on soe ja Poiss tihti palja peega ringi askeldab, ei tule põrandale ühtki vaipa. Milline vaip lõpuks olema saab, seda veel ka ei tea. Uurisin, et Türi vaibast saaks max 2 m laiu vaipu, mul on vaja 3,35×3,6 m, oleks saanud kaks võrdse suurusega, 1,8×3,35 m… Aga see lõbu läheks ca €150 maksma ja nii suur summa ei tule kõne allagi.

Siis käisime Jyskis kaltsuvaipu piilumas, no et ostaks võimalikult odavalt à la kuus väikest ja installeeriks nad kuidagi kokku, seoks kaltsuribadega vms. Otsapidi paneks vaiba kergema mööbli alla, siis püsiks okeilt paigal ka. Paraku olid ainult tumedad toonid, mina ju tahan kollast. Nii et vaiba osa on praegu lahtine, aga nagu öeldud, kolm kuud on veel aega mõelda. Ausalt öeldes on küll kiusatus osta mingi sihuke vaip, mis tõesti terve toa ära katab, nagu UK-s igal pool on. No näis…

Sektsiooniosa otsustasime ka Tage soovitusel veidike ümber teha – need alumised laiad sahtlid on mõttetud, paneme selle asemel kapi alla ja riiulite osa läheb kapi peale. Nii näeb mõnusam välja ka… Ja on vähem värvida 😛

Ahju pealt kraapisin lahtist värvi lahti, endiselt pole otsustanud, mida sellega ette võtta, ilmselt kraabime veel ja tõmbame siis mingi läbipaistva värgiga üle, et edasi ei kooruks. Kõigepealt tuleks üldse pottsepp kutsuda, aga me unustasime täna sealt läbi käia.

Pimendavat rulood tahtsime ka täna tellima minna, aga ei jõudnudki. No eks siis homme. Mõõtsime akna uuesti täpselt üle, 220 cm laia on vaja, siis ei jää segama, isegi kui aken lahti on, ja pikkuseks piisaks 150 cm, ehkki ma lugesin, et mingis kohas oli vaikimisi minimaalne pikkus 180… Eks näis. Ma Pärnust rohkem kohti välja ei peilinudki, kui Sunorek ja siis mingi teine koht Õhtu põigis. Või nojah, Tennisehalli juures oli ka üks sisustussalong, aga pidavat kallis olema ja meil on, üllatus-üllatus, väga odavalt vaja. Pealegi see oli vist seesama salong, mis müüs Sunoreki tooteid, otse tootjalt tellida on ju alati odavam.

Tund enne sulgemist jõudsin lõpuks Espakis ka ära käia, seal pidin värvimehe vabanemist ootama, sest peale meie oli teisigi viimase päeva soodustuse jahtijaid. Õnneks võttis ta meid vahele, kuni teiste klientide värv “segumasinas” oli – me ei tahtnud toonida, vaid pigmendi kaasa võtta ja seda hiljem kodus teha. Kokku läks €62, sellest €34 elutoa põrandavärv, €11 elutoa seinavärv ja €16 mööblivärv. Pigmendipudeli lõpu saime tasuta – kui puudu jääb, eks siis tuleb juurde tuua. Mehel oli nii kiire, et ma ei hakanud teda rohkem piinama.

Homme hakkame siis vaikselt pihta – kõigepealt tuleb liivapaberiga lakitud pinda karestada, siis saab värvima hakata. Näis, kuidas selle toonimise ja ise värvi segamisega läheb – ema ähvardas, et jube raske on. Aga no me mõtlesime, et ehk ei peagi täitsa ühtlane olema, ehk olekski huvitavam, kui oleks sihuke ebaühtlane, kergelt laiguline.

Võrreldes eilsega on tunne, nagu poleks eriti midagi teinudki… Aga aega ju on, ikka tasa ja targu.

Täiega edeneb

11/07/2011 / kodumajandus, remont / 3 Comments

Abikaasal on täna alles kolmas puhkusepäev (või noh, täitsa ametlikult hakkab puhkus ju alles homsest :P) ja me oleme jõudnud nende kolme päevaga niiii palju ära teha.

Reedel käisime mööblit ostmas. Eile käisime ehituspoodides juppe ostmas, et mööblit kokku panna – kõikvõimalikke kruvisid ja nurki ja nuppe ja muid jubinaid. Abikaasa pidi õhtupoole oma isaga lastetuba mööblist tühjaks tõstma hakkama, aga poodides käimine väsitas nii ära, et lükkasime selle plaani edasi.

Poiss oli täna hommikul eriti armuline ja mängis pärast hommikutissi tervelt tunni täiesti omaette, mina sain kella kaheksani tukastada. Siis olin usin ja koristasin eilsest jäänud kohutava läbu ära – Abikaasal lasin välja magada ja selleks ajaks, kui ta kolmveerand kaheteistkümnest lõpuks tõusis, oli kõik juba korras.

Natukese aja pärast helistas Külli ja küsis, kas me oleme kodus. Olid siit mööda sõitmas ja tulid terve perega meile külla. Istusime ja rääkisime, kuidas läheb, remondiplaanidest jutustades lõi meil aga silmis tuluke põlema – tema meest saaks ju ära kasutada 😛 Nii hakkasidki mehed lastetoast mööblit välja vedama. Mul on nii kahju, et mul ei tulnud pähe “enne” pilti teha, see oleks olnud mõjus kontrast – terve suur 20-ruudune tuba oli täiesti mööblit täis tuubitud, lisaks kõikvõimalikud kastid ja asjad igal pool. Mina koristasin käigu pealt väiksemat kraami jalust, et suurem välja mahuks, Külli hoidis lapsi. Vat nii me kutsumata külalistega käitumegi, Marko võiks siinkohal nii mõnegi loo rääkida 😀 No ma igatahes loodan, et Külli pikka viha ei pea, kutsusin teda uuesti külla, et saaks rahulikumalt juttu ajada ja kookigi süüa (seekord ei tulnud enne meelde, kui nad juba minemas olid, et meil on sügavkülmas kook, jäine beseerull, njämm, aga see oleks pidanud enne söömist sulama).

Kõik ülearune mööbel tõsteti õue, kuna kuur oli nii sassis, et sinna ei saanud kohe panna. Mööbel on plaanis ära anda – kui keegi pärnakas peaks tahtma nõukaaegseid diivaneid või tugitoole või sektsioonkappe, siis andku teada, saadan pilte. Tõenäoliselt siit blogist küll tahtjaid ei leia… Mõtlesime Shalomi kuulutuse panna. Ja siis mingi Tuleviku nimeline organisatsioon olevat ka, aga naabrinaise sõnul võtavad nad transpordiraha. Ei tea siis, kui palju… Eks näis, ühel või teisel viisil saame kõik kraami kindlasti ära antud.

Kui ebavajalik mööbel oli väljas, veetsin ülejäänud päeva asju sorteerides ja kõrvaltuppa väheke organiseeritumalt ära ladudes, õhtuks sain sellega ühele poole ja võisin koristama hakata. Suurem läbu sai põrandalt kokku pühitud ja suurem tolm mööblilt ära pühitud. Ning lõpetuseks kõige lõbusam osa – toa ja mööbli mõõtmine ning plaani joonistamine.

See väike tühjaks lõhutud tuba on nüüd täielik kolikamber. Aga kui teised toad on uutmoodi sisse seatud, saab paljud asjad ära paigutada ja ära andmiseks on ka suuuuur hunnik.

Õhtupoolikul tuli Abikaasa pere – ema-isa, õde mehe ja lastega – ka külla ja appi, nemad toimetasid õues. Abikaasa ema asjatas aias, isa ja õemees aitasid kuuri koristada ja mööblit sisse kanda, õde hoidis lastel silma peal (Poiss selleks ajaks juba magas) ja aitas mehi ka. Talgud missugused!

Mulle kohutavalt meeldib toa plaanidega mängida, juba põhikoolis joonistasin toa ja kõik mööbli paberile – iga kord, kui tuli tuju tuba ümber tõsta, oli kerge uut varianti välja mõelda. Nüüd tegin ka vanamoodsalt paberile, ehkki oleks võinud ju Google Sketch-Upi kasutada… Aga ausalt, paberile sai kiiremini, mõnus oli joonestada ka.

Elutoa plaani tegin juba paar nädalat tagasi. Olen vist miskises varasemas postituses kirunud ka, et üldse ei saa tehtud, mööbel ei sobi.

Alguses plaanisime tumeda sektsiooni välja visata, selle asemele heledamad mööblitükid panna, praegu sektsiooni taga oleva otsaseina, millel on vana jõle tapeet, ära värvida… Aga mööblit ei andnud kuidagi rahuldavalt paigutada. No ja siis ostsime poolkogemata selle laheda valge vaiba, mis on tõepoolest põhimõtteliselt koridori põrandakatte pikendus 😛 Ja kuna see valge koridor mulle meeldis ja valge vaip oli ka, siis mõtlesin, et äkki värviks elutoa põranda kah valgeks, siis sobiks vaibaga 😀 Elutoa põrand on jõle pruun, see on mul pinnuks silmas, mõtlesime küll, et las olla, ei hakka jamama, aga nüüd on see vaip ja… Ja siis mõtlesin, et kui otsaseina ka valgeks värvime, siis on kogu tuba valge ja sel juhul oleks hoopis efektsem, kui mööbel oleks ikkagi tume. Praegu on see tume sektsioon ühe suure tükina ja pruuni põranda ning jõlepruuni kirju vaibaga koos oli see krempel üsna masendav. Aga valge põranda ja vaiba ja seintega ning sektsiooni tükkidena laiali paigutatuna peaks üsna äge jääma.

Ühesõnaga me kuni tänaseni mõtlesime ja kaalusime, kumb variant siis jääb, kas viitsime hakata põrandat värvima või paneme ikka heleda mööbli. Aga meie mõlema meelest oli tumeda mööbliga toal veidike parem paigutus. Ma pole sellegagi väga rahul, aga pole midagi teha, diivan on nii pikk, et see seab piirangud, akna alla ei saa midagi panna peale teise madala diivani, muidu ei käi aken lahti, see seab ka piirangud… Ja radiaatorid on lolli koha peal, nende ette ei saa midagi kõrget panna, see seab ka piirangud 😀 Ja üks hele mööblitükk, mida me elutoas kaalusime, sobis ideaalselt lastetuppa, see aitas lõplikult otsustada.

Näe, umbes selline elutuba tuleb:

Oleks diivan nii palju kitsam olnud, et sektsioonid oleks teistpidi kõrvale mahtunud, siis ma oleks jube rahul, aga käib nii ka. Terve diivanitagune sein tuleb täitsa valge, sobib ülejäänud heleda tapeediga ja on ideaalne taust fotodele, pulmapilt ja perepilt ja… Ohh, äge.

Arvutilaud on üks valge köögilaud 🙂 Ja raamaturiiul on ainsana hele, sellepärast peitsin selle ukse taha 😛 Aga sinna saab mõnus lugemisnurk, tugitool on ju sealsamas ja põrandalambi sätin ka sinna. Lambil on valge mustade triipude jalg, mis sobib jällegi toaga, kuppel on igav valge, selle asemele tahaks midagi ägedamat, aga sellele mõtleb kunagi hiljem.

Akna alla jäävad nõukaaegse diivani kaks osa, neile peab katted õmblema. Ja siis uued kardinad ka. Ei suuda muidugi otsustada, mis värvi need kõik tulema peaks. Suurele diivanile ja tugitoolidele ikka ei viitsi katteid õmmelda, läheks liiga keeruliseks nikerdamiseks ja ehkki beež pole just mu lemmikvärv, siis välimus on neil siiski okei, las jääda. Panen värvilisi patju peale ja kõlbab nii ka.

Lambi vahetame ka elutoas välja, me saime kunagi Abikaasa emalt ühe, mis oli kuskilt üle jäänud, see on just tumedaga… Sobib hästi. See on seal kõige esimese foto peal näha, sassis laua peal 😛

Aga lastetuba on praegu selline:

Vasakul on kolme uksega riidekapi jupid – saime selle kapi kunagi tartus Abikaasa sõbranna käest, kes oma korteri maha müüs ja Eestist ära kolis, me ei jõudnudki seda toona kokku panna, et oma kole kapp välja vahetada, seisis tükkidena kõik see aeg Tähtvere garaažis, kuni me ükskord Londonist tagasi jõudsime ja asjad Pärnusse kolisime… Ja nüüd saab sellest lastetoa riidekapp 🙂

Keskel on nõukaaegse sektsiooni riiulitega kapp, ei paista laste riidekapi detailide tagant õieti väljagi. See läheb meie magamistuppa, meil on praegu riiulitega liiga kitsas, üks selline kapp on kahe peale, aga seal on voodipesu ja rätikud ka, ei mahu üldse ära. Kui laste voodid välja saame, siis on meil kummalgi toanurgas ühesugune riidekapp, keskel voodi ja öökapid… Nii äge. Nende kappidega midagi ette ei võta, sest kui meil ükskord õigesse kohta magamistuba tuleb, siis tuleb kardina taha garderoob ja kappe pole üldse vajagi.

Paremal on nõukaaegse sektsiooni osa (sahtlid on ka olemas), mille me kavatseme ära värvida. Ei suuda ainult otsustada, mis värvi 😛

Need on sellesama nõukaaegse diivani osad, mis elutuppa akna allagi tulevad, aga elutoas on nurgatükid, Lastetuppa tuleb kaks tavalist tugitoolideks, sinna ka kindlasti katted peale:

Ahju peab laskma pottsepal üle vaadata, sest praod on sees ja nagu ülevalt näha, on sealt tahmanud. Me see talv kütsime seda ahju ühe korra, läks soojaks küll. Vast pole midagi hullu. Mis ahjuga välimuse poolest ette võtta, ei teagi. Üle värvida ei viitsi, see läheb hiljem ju välja lammutamisele. Mõtlesin, et kraabiks kõik lahtise värvi hästi maha ja jäägugi selline kirju, päris lahe on ju nii…

Lastetuba tuleb selline:

Nüüd on meil vaja homse päeva jooksul ära otsustada, kas me värvime põranda ka ära või ei… Ja mis värvi kapid tulevad.

Põrandat polnud alguses plaanis värvida, see toon mind ei häiri ja tundus, et on küllalt korralik… Aga kui mööbli ära vedasime, siis muidugi ei olnud enam nii roosiline. Kõige suuremad kahjustused on akna all – just seal, kuhu tuleb ainult väike laud ja kõik ülejäänu jääb näha, see on ikka päris kole:

Toa keskel oleks veel enam-vähem okei, selline:

Ühest küljest mõtleme, et kuna loodetavasti järgmine suvi teeb suure remondi, siis pole ju mõtet. Pole ju nii hull ja värv ei häiri ka silma. Teisest küljest on need kriimud ikka koledad ja alati võib juhtuda, et suur remont lükkub veel edasi või on raha ainult elutoa ja köögi osa ära teha, nii et lastetuba jääb mitmeks aastaks selliseks. Me arvutasime, et praeguste soodushindadega (Espakis on homme viimast päeva kõik kaubad -20%) maksaks elutoa põrandavärv veidi üle €30. Lastetuba on sama suur. Pole ju tegelikult nii suur summa. Vist tuleks ikka värvida. Igatahes peame kiirelt ära otsustama, et saaks ikka soodukaga selle värvi 😛

No ja siis järgmine küsimus, mis värvi kapid teha (millest omakorda sõltub ka põrandavärv, valget lastetuppa kindlasti ei taha). Riidekapp, kummut ja üks kitsas Jyski kapp on kõik viisaka välimusega ja ühte tooni, need sobivad kokku ja ei vaja värvimist. Aga fotol nähtud sektsiooni osa on niisama ikka päris kole, nurgakapp on Abikaasa vanaema pärandus, üsna vana ja väsinud, see vajaks ka värskendust (näe, siin on pilt ka). Ja laud, mille jupid me reedel ostsime, vajaks ka mingit töötlemist, õlitatud männipuit läheks väga kiirelt mustaks. No ja äkki voodid ka… Seda pole veel otsustanud. Need näevad viisakad välja, üks on valge, teine naturaalne, ei karju, aga samas oleks ju peen, kui oleks veel ühtlasem, kappidega ühte värvi… Samas kaua nad ikka võrekates magavad, kõige rohkem aasta-paar. Ja see oleks lisakulu ja lisanikerdamine, läheks rohkem raha ja aega. Ei suuda otsustada.

Veel vähem suudan ma otsustada, mis värvi need kapid ja laud tulema peaks. Tuleks arvestada seda, et mööbel jääb lastetuppa sama ka ilmselt ka pärast suurt remonti. Nii et peaks ette mõtlema, kas seinad tulevad tulevikus pigem erksad, siis teeks mööbli heledama… Või tulevad seinad heledad ja teeks mööbli erksa. Mis värvi puutub, siis meile mõlemale kargas esimesena roheline pähe.

Ma vaatasin netist pilte lastetubadest, kollase ja rohelise kombinatsioonid jäid silma (meil ju mõlemast soost lapsed, seega peab neutraalne olema), sellised näiteks meeldisid:

Abikaasale ka meeldib 😛 No ütleme siis, et kollane ja roheline. Aga kas tulevikus tuleb üks sein üht värvi ja teine teist… Või seinad ühte värvi ja mööbel teist värvi… Või üks mööblitükk üht ja teine teist värvi… Võeh, keeruline, no ei ole seda sisekujunduslikku soont minus! Aga homse päeva jooksul peame ikkagi ära otsustama ja värvid ära ostma.

Sellised lood siis siinpool. Igav igatahes ei hakka – tegemist on küllaga ja palju on vaja otsustada 🙂

Ootamatu mööblileid

09/07/2011 / remont, rõõm / Leave a Comment

Esiteks tuleks kindlasti ära mainida, et Abikaasal algas täna puhkus. No tegelikult küll esmaspäevast, aga tal on ületunde kogunenud praeguseks juba 60 ringis, nii et ta siis asus realiseerima. Kolm päeva võtab pärast puhkuse lõppu ka veel, alles augusti esimese nädala keskel läheb tööle. Jumalik!

Aga mööblist. Naabrid tulid täna just sel ajal, kui me ka õues asjatasime, ja küsisid, ega meil pole vaja mööblit ehitada. Et siin lähedal on Viisnurga pood, mis enne kuuajalist puhkust viimast päeva lahti ja seal on mingi tootmisest maha läinud seeria männipuidust lõpujupid jube odava hinnaga. Noo, meil oli ju just esikusse riiuliehitus plaanis, nii me siis palusime ema lapsi valvama ja läksime uurima.

No ütleme nii, et aega läks meil kohe paar tundi ja lahkusime 76 eurot vaesemana. Ma pilti teha praegu ei viitsi, aga katsun niisama kirjeldada. Pildid tulevad kunagi hiljem, kui me kraami päriselt valmis saame.

Seal poes oli hästi äge müüja, kes kõike seletas ja kaasa mõtles ja kaasa elas ja soovitas. Oli kohe üks eraldi ruum, kus need lõpumüügi tükid kõik mööda seinaääri olid laiali, sealt sai siis valida.

Kõigepealt me leidsime valmis riiulid ja nagid. Oli küll juba plaan kõik ise teha, aga läksime kergema vastupanu teed ja ostsime valmis kujul, sest noh, odavad olid 🙂 Esikusse mütsiriiuliks ühe 90 cm laia, 30 cm kõrge riiuli, mis on jagatud kolmeks väikeseks, maksis €9. Ja selle alla paneme tavalise puidust nagi, kuue nupuga, see maksis €3. Siis veel kaks samasugust kolme nupuga nagi, €1.50 tükk – ühe paneme samale kõrgusele kui selle pika nagi, aga teise seina, no meil on seal selline nurk. Ja teise paneme sinna sellesse seina allapoole, laste kõrgusele. Ja lastele ostsime ka oma väikese mütsiriiuli (€7), mis oli umbes samalaadne kui meie suur, aga noh, väiksem 🙂 Läheb siis samamoodi nagide peale. See tegelikult sobiks küll mõõtudelt rohkem kööki tasside jaoks vms… Aga laste väikesed mütsid-sallid-kindad sobivad sinna ka hästi.

Neid suuremaid riiuleid ostsime kolm tükki veel, kõik ostsime ära, rohkem enam pole 😛 Vähemalt kaks paneme lastetuppa, võib-olla kõik kolm ka, vaatame. Neid saaks teistpidi (st püstipidi) ka panna. Vaatame, sätime.

Siis oli meil lastetuppa lauda vaja. Ostsime €5 eest plaadi, mille lühem külg on umbes selline, nagu lastetoa laudadel tavaliselt on, aga teine on pikem, no selline tavaline ristkülik. Laua jalgadeks saime tasuta neli 45 cm kõrget juppi – ma ei tea, mis jupid need tegelikult olid. Toole küll ise tegema ei hakka, need tahaks ikka kuskilt osta. Kust saaks odavalt paar väikest tooli, oskab keegi soovitada?

Ja lõpetuseks – tänu laste voodite peatsest magamistoast välja kolimisele tekib ruumi öökappide jaoks, milline luksus. Vaatasin kasutatud mööbli poodides ringi ka, midagi asjalikku silma ei hakanud. Ostsime siis nüüd kuus plaati, külgedeks ja peale (€2 tk). Kaks õhukest tagumiseks küljeks (50 senti tk). Ja sahtlid – kummalegi lauale tuleb üks suur ja üks väike. Suur on väiksest poole kõrgem. Maksid nii, et suured €3 tk ja väikseid oli kahekaupa pakis, €3 siis mõlemad kokku. Ja selles komplektis on olemas kõik siinid ja värgid – ole ainult mees ja pane külge. Ühe öökapi maksumuseks tuleb siis €11 – noh, lisaks muidugi kinnitusjupid, need lähevad ka natuke. Homme läheme ostame kõik ära ja siis kukume ehitama.

Lahe igatahes. Korralik õlitatud männipuit, korralikud paksud plaadid. Osa detaile olid vist isegi lakitud… Äkki… Või ma ei tea – võib-olla need, mis me ostsime, olid äkki ikka kõik ainult õlitatud. Ühesõnaga saame ise peitsida või värvida, nagu soovi on. Me esialgu ei tee kindlasti mitte midagi, kui me lõpuks “päris” remondi tehtud saame, siis ehk toonime. Praeguseks kõlbab männi enda toon küll.

Vot, oli plaanis esikusse riiul ehitada ja valgeks värvida… Ja teha nagid vanast lauajupist ja kõveraks painutatud söögiriistadest. Aga selle asemel siis hoopis männipuit. Las ta olla, kulutame selle kokku hoitud energia siis mujale.

Kindlasti oleks olnud kõige ökom üritada olemasolevast vanast mööblist teha uut, aga ma olin selle mõttega juba ringi vaadanud ja ei olnud nende asjade jaoks sobilikku algmaterjali, liiga palju lõhkuda ja vaeva näha ka poleks viitsinud. Ja kasutatud mööbli poodides neid meile hetkel vajalikke asju ka polnud, nii et minu meelest igati hea lahendus – odavad jupid ja ise kokku keevitada. Täispuit on hää 🙂

Tavalises mööblipoes oleks me selle raha eest ühe mütsiriiuli saanud 😛 Ma ei tea, kellel on nii palju raha, et mööblit uuena osta… Millal mina küll nii rikkaks saan 😀

“Minu Guatemala” – ela või ise!

07/07/2011 / raamatud, rõõm / 4 Comments

Sain üle pika aja raamatukogust kaks uut Minu-sarja raamatut hambusse. Oo, milline rõõm! Alustasin kõigepealt Brüsseliga, kuna arvustuste põhjal tundus, et see on kirjutatud paraja otsekohesuse ja sarkasmiga, mis mulle meeldida võiks. Lugesin peaaegu 100 lk, aga siis oli vaja muude asjadega tegeleda ja õhtul tundus millegipärast hoopis ahvatlevam haarata “Minu Guatemala” vikerkaarevärviliste kaante järele. Lõpetasin alles täna, eile murdis uni lihtsalt maha, Brüssel jääb õhtut ootama.

Kaja Kahu “Minu Guatemala” on taas üks selline raamat, mida ma täiega ahmisin. Mõnus, kerge ja huvitav lugemine, ja mis kõige olulisem – raamat oli armastust täis.

Enne kirjutama hakkamist vaatasin huvi pärast, mida teised sellest raamatust kirjutanud on, ise veel mõtlesin, et ometigi ei anna ju midagi halba öelda. Oo, annab, ja kuidas veel – Päevalehe arvustus tegi üsna maha.

Ma kohe tükk aega istusin ja mõtlesin, kui erinevad soovid inimestel ikka sellele sarjale on. Minu jaoks pole midagi huvitavamat, kui lugeda eestlaste võõras riigis elamise kogemusi, aga mina ausalt öeldes eeldan vaikimisi, et raamatu autoriks valitakse ikka inimene, kes sellesse riigisse ka armus. Muidugi pole elu kusagil roosamanna, igal ühiskonnal on omad probleemid, aga mina tavalugejana tahan palju rohkem teada saada sellest, miks autor seda maad armastas, probleemidest alles teises järgus. Jah, muidugi, probleeme peab kindlasti lahkama, ilma nendeta oleks raamat igav, ühekülgne ja kallutatud. Aga kui keskenduda peamiselt probleemidele, nagu seda tehti “Minu Hispaanias” (mis oli iseenesest huvitav lugemine ja nagu ma korduvalt varem öelnud olen – ka see raamat meeldis mulle… Lihtsalt oleks olnud veel tunduvalt parem, kui häid asju oleks rohkem olnud), siis mitmeid kuid pärast raamatu lugemist on minu ainus mälestus sellest: kõik oli (autori meelest) suht p*rses ja ei saa hästi aru, miks ta seal ikka veel elab (kui üldse elab, ega ma ei tea).

Kusjuures see eelnev polnud üldse kriitika Penule, too raamat sai lihtsalt kuidagi õnnetult kokku pandud, alguse asi. Ja huvitav lugemine oli ju ikka. Küll aga tekitas sügavat hämmingut see, et Päevalehe arvustuses kiideti “Minu Hispaaniat” väga heaks ja “Minu Guatemalat” süüdistati pealiskaudsuses. Kes mida otsib – mina otsin mõnusat meelelahutust, kerget lugemist ja teadmist, miks autor seda maad armastab… Päevalehe arvustaja otsib nähtavasti peamiselt probleeme ja tahab eelkõige teada, mis kuskil valesti on. Einoh, ajakirjanike värk (ma muide olen ka hariduselt poolenisti ajakirjanik), nemad panevad igasugu detaile tähele ja jumal hoidku selle eest, et rohkem kui korra mainitud probleemi sügavamalt ei lahata. Aga raamat pole uudis, kurat võtaks! Ehkki jah, kui nüüd sellele tähelepanu juhiti, siis oleks ju olnud huvitav lugeda küll, miks seda lasteröövi nii väga kardeti.

Aga teate mis, ma arvan, et minu suhtumine on pigem enamuse suhtumine. Noh, umbes nagu sellegagi, et Hollywoodi meelelahutust võib ju maha teha, aga kinos käiakse ikka kõige rohkem just noid filme vaatamas. Tõsised filmid ja suur kunst pole samamoodi kunagi minu teema olnud – teeb see mind siis lihtsaks inimeseks või pööbliks, olgu nii. Oma maitse vastu ei saa, mina vaatan ja loen ikka seda, mis mulle positiivset emotsiooni pakub (ja kõige rumalamaks inimeseks just ennast kah ei pea).

Ühesõnaga minu meelest oli Guatemala raamat absoluutselt jumalik. Kohe tundsin, kuidas tahaks ise seal elada – ja just samades tingimustes nagu autorgi. Päevalehes heideti ette jõuka keskklassi proua kenasid hotelle ja eineid… Jah, no olgem ausad, sellises riigis ma küll omapäi seigelda ei tahaks. Ma ei saa aru, mis selles turvalises elus nii halba oli, see oli ju autori elu. Ja minu meelest ei saa küll kuidagi öelda, et see oleks igav olnud. Jah, ta vaatas asja oma mätta otsast, aga enamiku eestlaste mätas ongi ju selline! Noh, osa meist on Kajast vaesemad, osa rikkamad, üldine suhtumine elusse ja üldised tõekspidamised, need on ju siiski samad.

Ma olen täpselt samamoodi nautinud ka neid Minu-sarja raamatuid, kus autorid on läinud vabatahtlikeks, elanud vaesuses ja kõike muud, see on ka väga köitev. Aga Minu-sarja peamine võlu ongi selles, et iga raamat on erinev – kunagi ei tea, mis sind ees ootab. Väga igav oleks, kui kõik autorid oleks sattunud oma maale elama sarnasel põhjusel. Kõik ei pea elama tingimata viimases vaesuses, et huvitavat raamatut kirjutada.

Vot selline oli minu kui hetkel mugava koduperenaise vaatenurk. Ma hea meelega koliks perega mõneks ajaks Guatemalasse ja oleks koduperenaine, kui Abikaasale seal tööd pakutaks 😛 Hea küll, alles siis, kui lapsed oleks suuremad ja iseseisvamad, et mulle rohkem vabadust jääks samamoodi maad avastada. Nii väikeseid lapsi nagu mul praegu on, on kergem siiski kodus ja perega ühes linnas kasvatada.

Ma olen alati arvanud, et ma ei oska raamatuarvustusi kirjutada 😀 Nüüd olen juba nii pikalt jahunud, aga siin on rohkem kriitikat Päevalehe arvustuse ja “Minu Hispaania” kohta kui kiidusõnu Guatemalale. Mida ma oleks siis kirjutanud, kui seda negatiivset arvustust poleks olnud? Vat ei oskagi enam öelda.

Aga teate, minu meelest polegi mingit mõtet raamatu sisu siin ümber jutustada, jäägu see ikka igaühe enda lugeda. Mina kinnitan, et oli suurepärane raamat ja soovitan soojalt kõigile. See raamat on täis soojust ja armastust, ei ole liiga palju igavat ajalugu (mh, see on jällegi minu vaatenurk, ma väga pikalt ei viitsi), kõike on just parasjagu. Mõne eriti diibi ja targa inimese jaoks ehk pealiskaudne, minu jaoks just see õige lähenemine.

Üks uus suur lemmik Minu-sarjas.