Täiesti juhuslikult sattusin MSNis rääkima ühe tuttavaga ja tuli välja, et ta on ise suurtes poodides töötanud ning teadis seega, kuidas seal asjad käivad. Lubas mul neid blogi kaudu teiegagi jagada.
Näiteks salatite jaoks juurikad aurutatakse ja tükeldatakse ning peale saab säilivusaeg 48h. Kui need salatisse saavad, hakkab salatil 48h uuesti jooksma. Tihtipeale on lahtine salat müügis ka kolmandal päeval peale valmistamist, nii et pole mingi ime, kui selles salatis, mida sa valmistoidu letist ostad, on 4-5 päeva vanad juurikad, samamoodi vorst.
Soe toit tohiks letis olla neli tundi ning peaks siis minema visatama. Reaalis pannakse siis aga neli tundi uuesti lugema. Ära visatakse vaid viimases hädas – kui kartulipuder on kõvaks läinud vms.
Ükskord oli peakokk käskinud tal uued kellaajad peale kirjutada ning samal ajal juhtus mööda jalutama sisekontroll. Trahvi pidi maksma tema. Nii selle töökohaga lõpparve tehtud saigi.
Ükskord tõi peakokk sügavkülmast juba korra grillitud kanatiivad, pani need ahju ja käskis välja panna, kui valmis saavad. Tuttav keeldus ja sai peatäie sõimata.
Te vist ei imesta, et nende pere valmistoitu ei osta.
Mul on tõeliselt hea meel selle vestluse üle. Seda inimest tundes pole mul mingit põhjust arvata, et ta kuidagi liialdas või valetas – tal pole selleks mingit põhjust. Ta enam ei tööta ka selles vallas. Ega ma ju ei tea, kuidas asjad praegu kõigis poodides on, aga tema rääkis Selverist, Maximast, Konsumist… Ma miskipärast ei usu, et asjad palju paremuse poole muutunud on.
Kusjuures unustasin salatite läbi pesemise kohta küsida – on see linnalegend või tegelikkus. Oleks huvitav teada. Kui ta jälle MSNis on, siis uurin.
EDIT: Ütles, et on kuulnud vaid jutte, aga ise kokku puutunud pole ja pood seda kindlasti ei tee (vat köögid on vahel eraldi).
Sain veel teada ka seda, kuidas Maximas ahjukartuleid tehakse: kui keedukartulid juba tumedaks muutuma hakkavad, visatakse need fritüüri, peale hunnik Vegetat ja tulemuseks ilus krõbe ja värviline kartul. Head isu!
Aga lõpetuseks üks rõõmustav uudis mahetoidu vallast – Morme kirjutas Pärnumaal asuvast Sepa mahetalust, kust saab kaks korda nädalas piimatooteid, mune ja muud kraami ka. Tuuakse koju kätte! Ja hinnad on väga mõnusad. Tellin kohe reedeks laari piima ja proovin ära. Ma olen juba ette vaimustuses, ausõna.
Eks see oleneb poest / poeketist ka. Ülemiste Rimist sain paar korda järjest tõelist saasta – ilmselgelt üle aja või viimase piiri peal toitu. Nüüd käin kõikide Rimide kulinaarialetist ringiga mööda. Ja seetõttu väldin tegelikult nende poode üleüldse. Selveri kulinaarias tuleb hoolikalt valida, mida ostad, aga mõni asi on seal täiesti OK. Stockmannis maitseb kogu valmistoit nagu märg papp – jällegi, tasub hoiduda.
Siiski arvan, et kogu valmistoidu või kulinaaria kontseptsioon ei tasu üle parda visata. Selle kaudu SAAB oma (ja laste) toidulauda täiendada. Tuleb vaid leida endale normaalse köögiga koht.
Ning kindlasti, usina pere-ema jaoks on enamik müüdavat täiesti mõttetu. Mina olen aga laisk isa. Ning ostan porgandisalatit endiselt poest, mitte ei riivi ise. Ehkki ajakulu oleks minimaalne, hinnavahe on ligi 10x ja aeg-ajalt läheb poesalat otse prügikasti edasi…
Oh, ma olen ka väga laisk ja mugav. Ja kui ma TEAKS, kust saab kindlalt kvaliteetset valmistoitu, ma kindlasti aeg-ajalt ostaks sealt. Minu kodupoed on aga Selver ja Maxima, mul pole vähimatki tahtmist hakata nende valmistoite järele proovima – et äkki mõni kõlbab. Pealegi, maitsest ei saa ka alati midagi järeldada, igasugune saast võib hästi maitseda.
Parem võtan ennast kokku ja viitsin ise rohkem…
Kokandusblogisid ja -foorumeid on terve nett täis, ma siis teen esimese "kust saab süüa OSTA" blogi 🙂
Esimese vihjena – Tallinna kõige paremad saiakesed on Vesivärava tänava kohvikus.
selveri caesari salat on väga hea, eriti see lõhega variant. salatilehtedest on ju näha, kas on kaua seisnud või mitte.
Tore artikkel. Sellised jutud mõjuvad alati hästi. Tükiks ajaks jääb meelde 🙂
Aga mul tekib selliseid artikleid lugedes vaid küsimus – aga mida siis süüa üldse? Ok, aspartaamivastane artikkel, mida kunagi vist linkisid, võttis igaveseks ära kummikommide ja dieetkoka isu, kuid mis valmistoitu puutub, siis midagi peab ju ometi omale näljaga sisse toppima! Igatahes, kirjuta palun järgmiseks mida siis üldse süüa kõlbab, kui ise kodus süüa tegemine on püsivalt välistatud.
Kui ise kodus süüa tegemine on püsivalt välistatud, SIIS ma küll ei tea. Nagu öeldud, mina ostaks sellistel puhkudel purgisuppi, mis pole küll midagi ideaalset, aga minu meelest kordi parem, kui soojaleti valmistoit, küllap leiaks veel mingeid poolfabrikaate, mis suurtes kogustes jama ei sisalda.
Samuti on imekiire kodus valmistatav toit makaronid (nt hakklihaga) ja tatrapuder (mis maitseb mu meelest imehästi lihtsalt majoneesi-hapukoorekastmega, aga see on maitse asi) – viskad veega potti, varsti valmis, saabki süüa. Veidi tomatit/kurki vms kõrvale, siis on värsket kraami kah. Sellise toidu toiteväärtus pole just ülearu hea, aga iga kell parem, kui rasvast nõretavad soolaga üle valatud valmistoidud.
Aga no tõesti. kui ÜLDSE süüa teha kodus ei saa, siis on seis mu meelest väga nutune.
Inimene on keeruline elukas… Mina näiteks päris kindlasti ei söö ei purgisuppi, makarone hakklihaga ega tavalist tatraputru.
Aga kui kodus süüa teha ei saa, siis saab alati väljas söömas käia.
Pidevalt väljas söömiseks peab üsna palju raha olema, meie perel seda näiteks pole. Vahel muidugi sööme, aga üritamine mitte üle paar korra kuus, no max kord nädalas.
Meie perel pole õnneks lihtsate toitude söömise vastu midagi. Üldiselt ma arvan, et toidu suhtes saab olla täpselt nii valiv, kui rahakott seda parasjagu võimaldab 😀
kui kodus sùùa ei saa/viitsi/jòua teha, on ka minu meelest olukord kurb. mina ka iga pàev ja alati ei jòua ega taha kodus kokata, aga kui nàlg ikka suur, siis vòileibu/ròstsaia juustu, kurgi ja/vòi tomatiga ikka jaksan teha. vòi couscousi millegagi, sest couscousi on imelihtne teha. vòi siis mùsli piimaga òhtusòògiks, hihihi 😀
Jah, minu meelest on ka tervislikult valitud võileivamaterjal või krõbinad soojaleti kraamist tunduvalt etemad.