Uued reeglid

Ma usun, paljud teist teavad, kui lihtsalt arvuti enesesse neelab. Meil pole kunagi olnud nii, et istuksin päev läbi arvutis, lastega ja koduga üldse ei tegele, nii et kõik muu kannatab… Ma üldse ei tee arvutit hommikul enne lahtigi, kui lapsed on pudru ära söönud ja kõik vajalikud kodused toimetused tehtud – koristan, panen pesu pesema, no mis iganes tegemist vajab. Siis, kui kõik on sündsalt korras, teen endale hommikukohvi ja võikud ning istun arvuti taha.

Söök söödud, jääb arvuti lahti ja edaspidi istun selle taga vahel rohkem, vahel vähem – olenevalt sellest, mis veel vaja teha, kui palju ma viitsin teha, kui palju lapsed tähelepanu nõuavad.

Lapsed mängivad mul tihti eduliselt omaette, nii et sageli pole mingi probleem ka nende ärkvel oleku ajal arvutis istuda, nad lihtsalt ei vaja mind. Aga vahel tuleb ikka ette, et ma süvenen millessegi – kas on mõni põnev MSNi vestlus või tahaks blogipostituse ära kirjutada, aga siis on järsku mind vaja, keegi viriseb vms… Ja siis ma lähen närvi. No et mis te segate, laske mul see asi lõpuni teha.

Seda ei juhtu sugugi iga päev, aga vahel juhtub seda mitu korda päevas. Ja siis ma tunnen ennast halvasti.

Mrs G just kirjutas oma kinnises blogis, kuidas ta ei teegi nüüd arvutit lahti enne õhtul kella kuut. Et ta näeb, kuidas see lastele hästi mõjub.

Mul pole lastega küll mingeid suuri probleeme, aga mina olen ka alati Plika puhul täheldanud, et mida kannatlikum ma olen ja mida kiiremini ta soovi korral tähelepanu saab, seda vähem ta sõnakuulmatult käitub, seda vähem lollusi teeb. Ma olen seda korduvalt omal nahal tunnetanud, ometigi on vanad harjumused nii kiired naasema, ometigi neelab arvuti jälle nii kergelt alla. Nii lihtne on selle taha istuda, kui kodu korras ja lapsed parasjagu omaette mängivad – ma ju võin, miski ega keegi ei vaja mind hetkel. Aga kui ma siis õnnetul kombel millessegi süvenen ja laste peale närvi lähen, kui nood minu tähelepanu vajavad, see on juba kurjast.

Nii ma siis otsustasingi Mrs G eeskujul ennast kätte võtta ja kindlad reeglid paika panna. See mulle ei sobiks, et alles õhtul arvutisse pääsen, see oleks ilmselge liig. Hommikukohv ja arvuti on minu mõnusa päeva algus, see PEAB jääma. Ideaalne oleks ärgata hommikul nii palju varem, et kõik veel magavad ja ma saaks oma hommikurituaalid enne pere ärkamist läbi viia. See aga ei toimiks hetkel, kuna Poiss ärkab alati 5-6 paiku ja tukub siis tissi otsas seitsmeni, kindlalt ärkaks ta aga üles, kui ma üritaks tema juurest ära hiilida. Lisaks on magamistoa uks köögis, kui mul ka õnnestuks voodist ära hiilida ja uks kinni panna, ma usun, et Poiss ärkaks mu tegemistest tuleneva kolina peale ikka üles – täitsa hääletult ma köögis toimetada ei oska.

No ja tegelikult, olgem ausad, ega ma väga ei tahagi kuuest ärgata, tahan õhtul pigem veidi kauem üleval olla ja hommikul magada. Seni on enamasti nii, et Abikaasa tõuseb Poisiga ja mina tõusen siis, kui ta ära läheb, nüüd aga saime Abikaasaga kokkuleppele, et tõuseme koos kell seitse ja siis annab ta mulle need pool tundi, kus tema tegeleb Poisiga ja mina saan oma rahuliku hommikusöögi arvuti taga. See on super variant, sest viimasel ajal pole mu hommikusöök enam nagunii kuigi rahulik olnud, Poiss käib Plikaga mängimise asemel minult võileiba norimas 😛

Pärast hommikusööki panen arvuti kinni ja enne lahti ei tee, kui mõlemad lapsed magavad. Siis vaatan juba jooksvalt tunde järgi – laisematel päevadel istun kogu uneaja arvutis, virgematel päevadel vaatan kiirelt meilid-blogid üle ja teen siis neid olulisi asju, mida laste kõrvalt teha ei anna – mõni põhjalikum koristamine näiteks, mida lapsed segaksid.

Kui lapsed ärkavad, siis jälle arvuti kinni ja lahti ei tee enne, kui nad magama on pandud. Abikaasa oli nõus, et tema ei tee ka enne oma arvutit lahti. Päeval saab ta natuke töö juures ikka oma asju ka vaadata, nii et me oleme üsna võrdses seisus.

Nii peaksid õhtud olema garanteeritult lastele keskendunud ja mina tahan hakata rõhuma sellele, et ma rohkem õhtusöökide tegemise juures abis oleksin. Praegu on nii, et vahel ma midagi teen ja vahel ei tee ka… No nõusid pesen alati mina, aga võiks rohkem, eks. Just söögi TEGEMISEL kaasa aidata. Ja nii on meil rohkem motivatsiooni, et lapsed “kiirelt” õigel ajal magama panna – no enne ei saa ju omi asju teha 😛 Enamasti me ikka paneme normaalsel ajal, aga vahel ikka juhtub, et Plika voodisse minek venib kümneni, eile isegi kauem… Seda ei tohiks enam juhtuda.

Kindlasti tuleb ette erandeid – enamik retsepte, mille järgi süüa teeme, on netis, ei viitsi hakata küll neid ümber kirjutama, Abikaasal on vaja vahel kodust tööasju ajada, mul on kindlasti vahel mõni oluline meil tulemas vms, aga reeglina pole siiski kiireloomulisi asju, mis ei kannataks seni, kuni lapsed magavad.

Ja kõik see aeg, mille ma seni laste ärkveloleku aja jooksul arvutile kulutasin, läheb nüüd lastele või kodule. Ma ütlen, nad ju ei taha minuga sugugi iga hetk koos olla, nad mängivad päris palju omaette. Oluline on see, et kui neil on tähelepanu vaja, saaksid nad seda KOHE. Et ma poleks süvenenud millessegi muusse. Mul on kõik olulised kodused toimetused küll alati jooksvalt tehtud, samas on sadu pisiasju, mida muudkui edasi lükkan, kuna need otseselt ei põle – kas ei lähe vaja või pole näha. Aga ma tahaks, et kapi uste taga ja teisel pool oleks ka kõik korras 😛 Ja on väga palju selliseid asju, mida annab teha laste kõrvalt, mis ei vaja suurt laiali laotamist, süvenemist jne. Muidugi oleks paljusid asju ilma segamiseta mugavam teha, osasid asju ei annagi siis teha, kui lapsed ärkvel on, aga enamikku siiski saab.

Mulle meeldivad sellised konkreetsed plaanid, kuidagi peab ju ennast korrale kutsuma. Loodan, et suudame uutest reeglitest nüüd ka ilusti kinni pidada.

Tahaks ju ikka maailmaparim ema olla 🙂