2011
Natuke Poisist
Poiss oli vahepeal hullupööra viril. Kohe pikka aega, üle nädala. Ärkas nutuga, omaette üldse mängida ei tahtnud ja nii edasi. Ma ei osanud muud targemat teha, kui lasta tal nutta – isegi süles pool ajast ei hoidnud, lihtsalt istusin kõrval ja rahustasin, sest ta rabeles liialt ja selle meeletu palavusega oli nii parem.
Eks ma natukene muretsesin küll – et ei saa ometi ilma põhjuseta NII palju ja kõvasti röökida. Aga jube palav oli ja sääsedpunnid paistes ja… Mõtlesin, et sellepärast. Vahepeal küll vaatasin, et katsuks nagu kõrvu, aga kõrvade peal olid ka sääsepunnid 😛
Siis tulid mingi hetk lisaks paistes sääsepunnidele väiksemad punased laigud, kohe üsna palju. Poiss nägi päris jube välja. Oli allergia moodi, aga ta polnud midagi tavapärasest erinevat söönud. Õige pea turgatas – mul sai pesugeel otsa ja laenasin emalt Mayerit, kuniks mahepoodi jälle lahtist Sonetti müügile tuleb. Pesin Mayeriga ära nii need riided, mida Poiss kandnud oli, kui ka tema voodipesu ja mõlemad tekid, mõned riidemähkmed takkapihta.
Nojah, vahetasin siis voodipesu ja riided ära, jäin ootama. Ema aga käis peale, et mine ikka arsti juurde, ta nutab liiga palju. Panin siis lõpuks aja kinni ja läksin – arvasin küll, et pole midagi, aga samas kindlustunne ei tee kunagi paha, eks.
Lööve tunnistatigi kohe allergiaks (oli samal päeval ka lõpuks taanduma hakanud), sääsepunnidele soovitati teepuuõli peale panna, mida ma nagunii kogu aeg olen teinud, kõrvad vaadati üle ja olid täitsa korras 🙂
Palavus läks mööda, allergialööve on nüüdseks pea täiesti kadunud ja üle pika aja on mul kodus tõesti rõõmus beebi, kes magab pikalt, ärkab rõõmsalt ja mängib üsna palju ka omaette. Milline kergendus!
Muuseas, halvasti söövast lapsest on saanud õgardlaps 😀 Hommikul ja õhtul sööb 220 g purgitäie putru ära, lõunaks sama suure purgi püreed, magusa püree vastu aga pärastlõunal eriti huvi ei tunne, no 125 g ehk, kui hästi läheb. Suurepärane!
Mis tema toitmisesse puutub, siis hoolimata kõigist nõuannetest, et laps peaks sööma ühes kindlas kohas, kuna Poiss enam lamamistoolis üldse pole nõus olema ja süles ka rabeleb, on ainus variant on selline, et mina istun toolil, tema seisab püsti ja hoiab ennast selle tooli äärest kinni, siis saab kõik ilusti söödud.
Ja kümnekuuseks saamise puhul on ta lõpuks ometi otsustanud aktiivselt käputama hakata, harjutab isegi istumist. See viimane on küll alles work in progress, aga no seda progressi on nüüd juba tõesti näha.
Kui Plikal oli kümneid erinevaid hüüdnimesid ning need muutusid tihti, siis Poisil on algusest peale olnud ainult üks – kutsume teda peamiselt Põnnuks. Nüüd on mõnda aega veel teine lisaks – leopardibeebi. Teate ju küll seda Pesa kaamerat, ema ja Plika vaatavad ikka, mida leopardibeebi teeb ja ema ütles, et ronivat kogu aeg oma ema seljas, täpselt nii, nagu Poisilegi seda teha meeldib.
Ma ei mäletagi, mis hetkel me Plikat ainult nimepidi kutsuma hakkasime, mingist ajast alates see tundus lihtsalt kohane. Ju see oli 1+ vms, kui ta juba käis ja asjalikum oli. Küllap läheb Poisiga ka nii – praegu on ta aga veel tõeline leopardibeebi 🙂
Rõõmus ja kurb, ühekorraga
Lugesin just Bioneerist uudist, et Tere uus E-ainete vaba Natural jogurtisari, mis sisaldab ainult naturaalseid koostisaineid, ületas oma müügiga prognoosi kahekordselt. Ma polnud sellisest sarjast kuulnudki, aga käisin just nende kodulehel koostist lugemas ja tõepoolest, list on poole lühem ja arusaadavam, kui tavalistel jogurtitel.
See on super, et selliseid tooteid järjest enam müüki tuleb ning et inimesed neid ostavad. Kurb on aga see, et LOOMULIKU toidu jaoks tuleb teha eraldi sari ja seda rõhutada… Ning valdavalt on riiulid endiselt täis kunstainetega jama.
Rõõmu on muidugi tunduvalt rohkem. Valik läheb ju järjest paremaks ja inimeste teadlikkus järjest suuremaks! Jah, mahetoitumine on ja jääb vähemuse (sh minu) eelistuseks, aga ma olen igal juhul väga rahul sellegagi, et inimesed järjest rohkem silte loevad ja päris marjadest tehtud moosiga jogurtit ostavad.
Meie pere jogurt, nii harva, kui me seda viimasel ajal üldse tarbime, on maitsestamata (kas ise tehtud või Saidafarmi oma), mille sisse segame tükeldatud puuvilju või oma sügavkülma toormoosi – ja maasika toormoosi puhul läheb seda ikka jogurtiga võrdselt. Mämm!
Külmkapisaaga jätkub
Märtsi lõpus mõtlesime uue külmkapi osta, aga ei suutnud valida ja avastasime ühtlasi, et olime külmanuppu vales suunas keeranud, tegelikult töötab vana veel ka okeilt. Nii sai ostmine edasi lükatud.
Meil on jääkamber juba pikemat aega nii rõvedalt jääs olnud, et selle ukse lahti saamiseks tuleb noaga jääd lõhkuda, aga sulatamiseni me kuidagi ei jõua. Täna läksin jäätist võtma ja avastasin, et uks tuleb probleemideta lahti ning jääd peaaegu polegi. Kontrollisin, elekter oli pistikus olemas (külmiku enda tuli pole kunagi töötanud, nii et selle järgi ei anna vaadata) – eeldasin, et ju siis oli elekter vahepeal ära.
Tegin lötsist jäätisest jäätisekokteili ja jäin siis mõttesse – külmkapi uks oli tükk aega lahti olnud, aga kinni pannes mürisema ei hakanud. Lõpuks jõudis kohale, et asi polnud elektris, vaid lihtsalt kapp on üles ütlenud.
Mis seal ikka, ütlesin Abikaasale , et on vaja minna uut ostma. Saime tema ema ja õe siia magavaid lapsi valvama ja laenasime nende autot, et poodides käia, seekord ainult kahes paremas, Mai Selveri Itekis ja Tallinna mnt Kodumasinates. Vaatasime oma eelmise korra lemmikud uuesti üle, praakisime kaks välja ja leidsime ühe uue, lõpuks ei suutnud ikka kahe variandi vahel valida.
Isegi värvi ei suutnud ära otsustada. Lõpuks leidsin, et kuna noid pliite, mis ei ole mitte vastu maad vaid keskel, nagunii valgeid üldse ei tehtagi, siis peaks ikka mingit hõbedast või roostevaba terast rihtima.
No ühesõnaga… Kodumasinates oli meie vana lemmik Atlant, Itekis uus lemmik Hotpoint-Ariston (mis oli seal ka esimene kord käies, aga miskipärast siis silma ei jäänud). See näeb lihtsalt NII ilus välja, nii seest kui väljast. Pärast tükk aega selle vaatamist Whirpooli ust lahti tehes tuli suisa masendus 😛
Firmat kiidetakse, on kvaliteetne, eetiline kah. Kõrgus on 188 cm, mis on just mõnus ja paras, Atlanti 205 cm on küll mahukas, aga peab kõrgemalt õngitsema, kui meeldiks. Tavalise külma osa on mõlemal kapil liitrites üsna sama, aga reaalselt mahutab Ariston rohkem – mõlemal on kolm riiulit ja kaks kasti, Atlantil on hiiglasliku ukse küljes ainult kolm poolpikkuses riiulit + täitsa üleval kaanega riiul, väga tühja mulje jätab see uks kokkuvõttes, Aristonil on aga neli väga ilusat ja kohutavalt mahukat ukseriiulit, no tõsiselt palju kraami mahuks sinna. Aga jah, sügavkülm… On Atlantil 129 ja Aristonil 74. Viimasel on küll übernunnu pizzasahtel ukse küljes (pildil on näha), kuhu mahuks näiteks ka titetoidu purgid.
Ja Ariston on no frost. Aga selle kohta ma nüüd ei teagi – Abikaasa töökaaslane või keegi ütles, et neid no froste on kahte tüüpi, ühega ei teki üldse niiskust (mis olevat vist muidu tihti probleemiks), see on hea. No see müüja väitis, et ei, üldse ei teki niiskust, aga kuna ta oli vene naine, siis ma poleks küll kindel, kui palju ta Abikaasa küsimusest jagas ja kas see on ikka see parem variant. Mugav oleks ju muidu küll.
Kambreid annab mõlemal eraldi välja lülitada ja energiatarve on ka täpselt sama, ainult et jah, ühe puhul on siis nö sama raha eest rohkem sügavkülma.
Atlanti hõbedane variant maksab €435 (~6800 kr), Aristoni grafiit, sihuke tumehall ja matt, maksab €549 (~8600 kr). Aristoni oli veel ka heledamat, hõbedane kergelt kollaka alatooniga (no ma ei oska paremini seletada :D), hind oli suht sama. Aga see oli läikiv ja matt meeldis rohkem. Ideaalis me tahaks vist heledamat, aga samas ega selle Atlanti hõbe nagunii rohkem ei meeldinud. Värv polnud ühesõnaga kummalgi ideaalne, aga Ariston vist siiski võidab.
Meile mõlemale meeldis Ariston välimuselt (ja sisemuselt :D) palju rohkem ja no frost (eeldusel, et see korralikult töötab) oleks väga mugav, aga jah, hind on kallim ja sügavkülm väiksem.
Ja nii me lihtsalt ei suutnudki otsustada – oli plaanis kohe ära osta, aga võtsime homseni mõtlemisaega.
No ja siis tulin koju ja miski hetk HAKKAS MEIE KÜLMKAPP TÄIESTI LAMBIST TÖÖLE. Ma ausõna ei tea, mis pagan viga oli (äkki ei suutnud enam selle jääga toime tulla ja viskas nii kauaks sussid püsti, kuni jää ära sulanud oli) ja kas seda juhtub veel, aga noh, praegu ta töötab… Ehk töötab nüüd probleemideta veel mõned kuud, kuni köögiremondi tehtud saame.
Ühesõnaga lükkame kapi ostu vist jälle rõõmsalt edasi. Kui meie külmik ükskord veel sama trikki tegema peaks, siis ostame küll kohe uue. Aga teie võite rõõmsalt arvamust avaldada, millise kapi teie valiksite 😀 Piltidelt pole paraku suurt midagi näha, välimust nende järgi võrrelda ei saa.
Killuke plaani kaasa mõtlemiseks
Ma siin sirgeldasin vaba käega Paintis ja Photoshopis midagi kokku – ainult köök-elutoa ja eeskoja osa. Mõõdud pole täpsed, tulevase ahju omad eriti 😀 Aga ülevaate saamiseks piisab küll.
Esimene on praegune ja teine meie tulevikuplaan enne võimalikku verandaideed (millest kirjutasin põhjalikumalt eelmises postituses). Panin põhja- ja lõunasuuna ka paika, no et te saaks aimu, kuidas päike umbes käib. Ta sealt parempoolsest kitsast aknast paistab hommikul, vasakpoolsesetesse jõuab lõuna paiku või veidi hiljem ja paistab terve pärastlõuna, planeeritavasse otsaaknasse jõuaks vist ka juba pärastlõunal… Või õhtupoolikul… No midagi sellist.
No ja nüüd on küsimus, kas võiks planeeritava esiku ja eeskoja asemele tekitada hoopis mingi selline variant, et esikukapid sinna seina, kus naabrite trepp, emma-kumma ukse võiks alles jätta, mis kööki viib (nagu vanalt plaanilt näha, on neid hetkel kaks, mõlemasse kööki, eks), ja välisukse võiks iseenesest liigutada ka ükskõik kuhu… Ja siis klaasitud veranda kuidagi. Ah, ma ei tea. Võib-olla läheks ikka liiga keeruliseks 😛
Sellest rääkimata, et köögimööbli paigutamine saab huvitav olema – nagu te näete, on ruum küll suur, aga kõik seinad on hakitud uste, akende, ahjude või pliitidega 😛