Apr 212012
 

Miks need ruudukujulised pildid nii popid on? Kõigile meeldib nii kangesti pilte tuunida? Kas ma olen ainus vanamoodne, kes kasutab pilditöötlust vaid pisivigade kaotamiseks, pildi õigesse mõõtu lõikamiseks (ehk üleliigse tausta eemaldamiseks), värvide korrigeerimiseks… Kõik selle nimel, et pilt saaks võimalikult kena, samas loomulik.

No ühesõnaga, ma tean küll, et see oli algselt Apple’i toodete app, nüüd lasti Androidile ka välja, sellest ajast saadik on mu FB feedis nende piltide arv hüppeliselt kasvanud. Kõigil on galeriid ja värgid… No miks? Ma võib-olla pole õige inimene küsima, sest mul pole endiselt nutitelefoni, pilti teen fotokaga. Kas sellepärast, et fotokat kaasas kanda on ebamugav, telefon on aga kogu aeg taskus, siis on hea kõike enda ümber klõpsida ja see kohe ühe nupulevajutusega teistega jagamiseks üles panna?

Seletage lollile, palun. Ma olen äärmiselt intrigeeritud.

Apr 212012
 

Mul on hea meel, et ma kolimisega lõpuks ühele poole sain. Lisaks uuele ja mõnusamale blogile tähendab see minu jaoks ka midagi muud – sain üle oma perfektsionismivajadusest, oma “kõik nüüd ja kohe” vajadusest. Pole praegu häda midagi, saan vaikselt kujundust nokitseda ja postitusi üle vaadata. Tundub, et isegi readerit vanad postitused ei risusta, nii et mingit muret pole.

Tõepoolest. Kõike ei pea saama nüüd ja kohe, kõik ei pea olema perfektne. Alustada võib ka lihtsalt hästi, küll siis on aja jooksul võimalik see perfektseks muuta :P

Millegipärast olin jumala kindel, et pean uuele blogile uue Sitemeteri konto tegema. Tegingi siis. Täna avastasin, et oleks saanud lihtsalt aadressi ära muuta. Muutsingi ja kasutan esimest kontot edasi, nii on mõnusam. Tahaks uue konto ära kustutada, aga ei leia sellist kohta.

Sitemeteriga on veel see jama, et ehkki ma ikka käin ja märgin ära, et külastusi minu enda brauserist ignoreeritaks, avastan miskil hetkel, et need on jälle lubatud. Ja ma käin üsna tihti ka ise oma blogi lugemas, nii et :D See suur number seal on osaliselt mu enda tekitatud, täiesti tahtmatult. Aga mis seal ikka, las olla, vähemalt kena counter ja nii edasi.

Igatahes on mul nüüd kolm jubinat igasuguste numbrite ja ülevaadete ja kokkuvõtete jaoks – Sitemeter, Google Analytics ja Jetpack. Tõepoolest, nagu MrsB kunagi kirjutas – viimast on nii mugav kasutada, nii et Analyticsi lehele satun pigem harva. Aga las nad olla kõik, ma olen ju statistikafriik :P

Apr 202012
 

Avalikustasin just 35 üle vaadatud postitust, lisaks olen viimase paari päeva jooksul vähemalt viis vanemat postitust ka ükshaaval avalikuks teinud. Vähemalt Kratt ennist väitis, et tema readeris olid ainult uued postitused… Aga ootan nüüd ka teiste kommentaare – kas tulid vanad või mitte?

Apr 192012
 

Lugesin Kohaliku blogist väidetavalt kellegi 90-aastase nõuandeid eluks, mis mulle väga meeldisid. Internetist originaalteksti otsides avastasin muuhulgas, et nood elutõed kirja pannud inimene oli tegelikult hoopis 45 – üle maailma internetti ringlema sattudes muudeti ta miskipärast poole vanemaks ning pandi teksti juurde vanamemme pilt.

Lahe, mis :)

No igatahes, minu meelest igati õige jutt. Kuna mulle meeldisid need punktid inglise keeles rohkem, siis panengi siia originaali. Kes eestikeelset tõlget tahab, see vaadaku Kohaliku juurest.

1. Life isn’t fair, but it’s still good.
2. When in doubt, just take the next small step.
3. Life is too short to waste time hating anyone.
4. Don’t take yourself so seriously. No one else does.
5. Pay off your credit cards every month.
6. You don’t have to win every argument. Agree to disagree.
7. Cry with someone. It’s more healing than crying alone.
8. It’s OK to get angry with God. He can take it.
9. Save for retirement starting with your first paycheck.
10. When it comes to chocolate, resistance is futile.
11. Make peace with your past so it won’t screw up the present.
12. It’s OK to let your children see you cry.
13. Don’t compare your life to others’. You have no idea what their journey is all about.
14. If a relationship has to be a secret, you shouldn’t be in it.
15. Everything can change in the blink of an eye. But don’t worry; God never blinks.
16. Life is too short for long pity parties. Get busy living, or get busy dying.
17. You can get through anything if you stay put in today.
18. A writer writes. If you want to be a writer, write.
19. It’s never too late to have a happy childhood. But the second one is up to you and no one else.
20. When it comes to going after what you love in life, don’t take no for an answer.
21. Burn the candles, use the nice sheets, wear the fancy lingerie. Don’t save it for a special occasion. Today is special.
22. Overprepare, then go with the flow.
23. Be eccentric now. Don’t wait for old age to wear purple.
24. The most important sex organ is the brain.
25. No one is in charge of your happiness except you.
26. Frame every so-called disaster with these words: “In five years, will this matter?”
27. Always choose life.
28. Forgive everyone everything.
29. What other people think of you is none of your business.
30. Time heals almost everything. Give time time.
31. However good or bad a situation is, it will change.
32. Your job won’t take care of you when you are sick. Your friends will. Stay in touch.
33. Believe in miracles.
34. God loves you because of who God is, not because of anything you did or didn’t do.
35. Whatever doesn’t kill you really does make you stronger.
36. Growing old beats the alternative – dying young.
37. Your children get only one childhood. Make it memorable.
38. Read the Psalms. They cover every human emotion.
39. Get outside every day. Miracles are waiting everywhere.
40. If we all threw our problems in a pile and saw everyone else’s, we’d grab ours back.
41. Don’t audit life. Show up and make the most of it now.
42. Get rid of anything that isn’t useful, beautiful or joyful.
43. All that truly matters in the end is that you loved.
44. Envy is a waste of time. You already have all you need.
45. The best is yet to come.
46. No matter how you feel, get up, dress up and show up.
47. Take a deep breath. It calms the mind.
48. If you don’t ask, you don’t get.
49. Yield.
50. Life isn’t tied with a bow, but it’s still a gift.

Apr 192012
 

Sattusin eile lugema postitusi eelmise aasta algusest. Oh sa, kui kiirelt ununevad kõik hädad! Jaa, ma mõistusega tean ja mäletan väga hästi, et laste magama saamisega on mitut puhku probleeme olnud, aga KUI hädas ma kunagi ikkagi olin ja KUI hea kõik nüüd jälle on… Tõepoolest, tihemini peaks endale minevikku meelde tuletama, et oskaks oleviku eest tänulikum olla.

See laste uni on lihtsalt üks suvaline näide, sest jah, eile lugesin juhtumisi just jaanuarit 2011. Aga ma leiaks oma blogi algusest peale lugedes kümneid teisi näiteid asjadest, mis on kunagi nii suurt muret valmistanud ning mis on praeguseks suurepäraselt lahenenud. Ja ehkki ma oskan enda meelest olla tänulik selle eest, kui palju asju mu elus hästi on, siis see tänumeel on enamjaolt siiski üldine – konkreetsed seigad on meelest läinud. Aga just nood konkreetsed seigad panevad tegelikult asja paika. Üldine tunne on üks asi, tõendid minevikust, kuidas asjad on paranenud, aga hoopis teine.

See on nii naljakas, kuidas me kipume vahel kadestama teiste elusid. Ikka neid osi, mis teistel on paremini kui meil endil. Unustades sujuvalt selle, et kõigil neil, keda me kadestame, on ka omad probleemid. Et inimelu on siiski täispakett, oma rõõmude ja murede, hea ja halvaga. Kui paljud meist oleksid objektiivselt mõeldes nõus võtma endale teise puhul kadestatud hästi minevad asjad, kui nendega kaasneks automaatselt ka tolle inimese probleemid? Mina küll ei julgeks, ausõna. Ma elan hea meelega kaasa oma sõprade-tuttavate rõõmudele ja muredele, aitan soovi korral nõu ja jõuga… Aga no ära vahetada ma oma elu küll kellegagi ei julgeks – omad probleemid on ikka omad, ma vähemalt tunnen neid. Kes teab, mis portsu otsa muidu veel sattuda võiksin :D

Nii et… Tegelikult on oma elu ikka kõige parem. Ma usun, et nii minul kui teil kõigil. Oma elu me tunneme, me teame oma tugevusi ja nõrkusi, oma eeliseid ja probleeme. Nii saame kasutada oma tugevusi probleemide lahendamiseks. Ainult usku ja positiivset mõtlemist on vaja, siis saame kõigega hakkama.

Apr 192012
 

Mul on palju selliseid lugejaid, kelle blogi ma ise regulaarselt ei loe. Kusjuures ma täitsa siiralt usun, et väga paljud neist oleks mulle huvitavad… Mul pole lihtsalt füüsiliselt aega nii paljudesse eludesse süveneda – mul ju see halb komme, et niisama poole pealt jälgima hakata ei saa, ikka vaja kõigepealt kogu minevik läbi lugeda. Nii ongi, et kui aega parasjagu rohkem, mõni teema olulisem, keegi miskit soovitab või miski kuskil ise silma jääb, siis loen.

Kipun siin ikka üldistavalt ütlema, et poliitika on igav ja ma ei saa sellest aru. Ei ole igav, kõik kindlasti mitte. Asi on ikka selles minu va praktilises mõtteviisis – mulle läheb korda vaid see, mis puudutab mind ennast või mulle miskit pidi olulisi inimesi/teemasid. Lugesin viimaste päevade jooksul läbi Kohaliku blogi (kelle nimi ja blogi on mulle kommentaaridest ammusest tuttavad) ja vot tema kirjutet poliitikateemad lähevad mulle küll korda. Tema lingitud artikleid loen huviga. Vaat, asi ongi nii, et nö peavoolumeedia puhul ma tõesti ei tea, kelle juttu usaldada. Ma ei tea paljutki, mis meie riigis toimub. Kui aga kuulan nende arvamusi, kes on mulle sümpaatsed, keda ma usaldan… Siis on huvitav, siis ma julgen ka rohkem uskuda.

Poliitika on üldse üks huvitav loom. Ühest küljest ma nagu sügaval sisimas tunnen küll, et olen meie riigis toimuvas tibake pettunud. No just selles ladvikus, va valitsuses. Ei tundu mulle, et asjad on päris  nii, nagu võiks ja peaks. Et ajad on küll rasked, aga oleks võimalik ka paremini. Mis puutub nö tavalistesse riigiametnikesse, siis arvan (loodan?), et nende hulgas on enam siiski neid, kes teevad oma tööd südamega. Kindlasti on ka neid, kes ei peaks oma ametis üldse olema, aga eks see ole igal elualal nii. Ja mõttetuid poliitikuid on nagunii igas riigis, see pole vaid Eesti mure. Asjalikke on ka igal pool. Mina õnneks või kahjuks näpuga näidata ei oska, kes kuulub esimesse, kes teise punti. Ja mis mu näitamisest kasugi oleks.

Ja noh, tõsi on ikkagi ka see, et me ei saa oma ühiskonda võrrelda näiteks sotsialistlike heaoluriikide Soome-Rootsiga, võimalused pole just päriselt võrdsed olnud või mis. Sama tõsi on aga ka see, et me ei saa igavesti oma riigi probleeme õigustada sellega “et meil on ju nii raske olnud”. S*tasti jah, oli raske, oli. Aga nüüd on aeg minevikul minna lasta, edasi liikuda ja täiega panustada sellesse, et saaks parem. POSITIIVSUST, inimesed, POSITIIVSUST on vaja. Usku, et me saame ja suudame. Õigeid inimesi riigi etteotsa, kes suudaksid vajalikke muutusi läbi viia.

Nojaa, aga olgu mu sügav sisemine tundmus milline tahes, ma ikka väga nonde teemade siin lahkamisel mõtet ei näe. Esiteks jah – tunnen, et faktiteadmisi ja avarat maailmapilti jääb väheks. Teiseks – ma küll käin valimas, sellega nagu oleks õigus viriseda, samas ei taha ma mitte kõige vähematki minna ise poliitikasse, et paremini teha. Ma ei ole noil teemadel nii tark, et julgeks öelda: vot need vennad tegid seda ja seda kindlasti valesti, oleks pidanud hoopis nii tegema. Kolmandaks – mulle meeldib ütlemine, et kui miski häirib, siis muuda seda, kui sa ei saa seda muuta, siis lepi sellega.

Miks ma ei taha poliitikasse minna? No te kujutate ette, mis ajakirjandus siis mu blogiga teeks? :D Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis ma olen poliitika jaoks liiga praktiline. Minu meelest on nii, et inimesed astuvad erakondadesse lootusega midagi ära teha ning tõdevad õige pea, et juhtideks pääsevad nagunii vaid vanad ja suurimad olijad, erakondade siseseltki käivad liivakastimängud, oled ja vahid seal, reaalselt ÄRA teha nagu midagi ei saagi.

Keegi kindlasti saab, imetlen kõiki asjalikke inimesi, kes poliitikasse lähevad. Aga mina pole seda tüüpi – ma võin küll kohati olla suur idealist, aga põhiloomuselt olen ennekõike praktiline, pean kogu aeg saama midagi reaalset ära teha. Nii et minust oleks rohkem kasu kodanikualgatuse korras. Mingeid reaalseid kohalikke asju võiks ma ajada või ära teha. Millest mulle ja lähedastele või näiteks mu kodukohale ja kaaslinlastele konkreetset kasu on. No waldorfkooli teema sobib siia hästi. Siin on muidugi sügav isiklik huvi ja kasu sees, eks.

Praegu pole minust küll millegi algatajat, enda elugagi piisavalt tegemist. Kaasa lööks küll, aga vaid siis, kui teema tõesti oluline. Ühesõnaga… Paraku on nii, et oma nahk on kõige ligemal. Vaatame, kuidas ise elatud saaks. Kõige proosalisemas rahalises mõttes näiteks. Et kui on parasjagu kehvasti, mis ma ikka raiskan energiat poliitika kirumisele – katsun parem välja mõelda, kuidas oma elu nii elada, et mu pere oleks rahul ja õnnelik.

Lugesin just uudist, et Eesti Post võttis sel kevadel maha 300 kirjakasti, kuna neisse pandi vaid mõni üksik kiri päevas. Varem oleks ma selle peale õlgu kehitanud ja ilmselt mõelnud, et õigesti teevad. Nüüd aga oskan näha inimesi numbrite taga. No ühesõnaga, mul on ausõna väga hea meel, et Kohaliku blogi lugesin, kohe mitmed maaelu (ja poliitika) aspektid said hulka selgemaks. Olen täiesti teadlik ka sellest, et tegu oli vaid ühe inimese arvamusega ning ühe maakohaga, mujal Eestis on kindlasti ka palju muid variante. Aga siiski – tean jälle natuke rohkem, mis mõnes meie riigi nurgakeses toimub. Inimene õpib iga päev :)

Apr 192012
 

Vaevalt sain täiskohaga omaette kolitud, kui leht 24 tundi hiljem juba maas oli. Siiani ei tea, mis täpselt juhtus – mina midagi tavapärasest erinevat ei teinud, miski hetk lihtsalt pildus ette Error establishing a database. Kusjuures üleeile õhtul sain veel korduvaid refreshe tehes hirmaeglase lehe paar korda tagasi, igaks juhuks parooligi ära vahetatud… Siis aga kadus lõplikult.

Eile sain teada, et tänu minu blogile oli terve Swammi server maas olnud (ja seal serveris, eks, on palju tähtsamaid lehti kui minu eraeluline blogi). Tal läks eile pool päeva, et server korda saada ja tänaseks lõunaks sai ka minu blogi lõpuks üles tagasi. Mis juhtus? Ei tea täpsemalt, kui et miski asi olevat tekitanud miljon SQL päringut korraga.

Mis ma oskan öelda – ei ole enam Bloggeris vanajumala selja taga. Kõige rohkem häiribki see, et esiteks ma ei tea, kas mingi minu tegevus (installitud plugin vms) põhjustas jama või oli lihtsalt miski õnnetu juhus. Või järsku häkkerid? Ilmselt siiski mitte. Teiseks ei osanud ma selle jama lahendamiseks ise ka midagi ette võtta, ma ei oska veel FTP kaudu tuulama ja vigu parandama minna. No küllap õpin, loodetavasti kiiresti. Kui mitte mina, siis vähemalt Abikaasa, et mul oleks parandaja kodust võtta. Tahaks oma asjadega ikka ise hakkama saada. Igatahes pani Swamm nüüd mingid piirangud ka peale, et mu leht enam edaspidi terves serveris jama põhjustada ei saaks, nii et selles mõttes peaks vähemalt korras olema.

Apr 162012
 

Kuna Bloggeri dashboardil on ähvardus “Blogger is getting a new look in April”, siis leidsin, et on viimane aeg WordPressi põgeneda – sest seda uut kujundust ma kogemata juba proovisin, ei istunud kohe mitte.

Nii et tere tulemast minu uude veebikoju!

Mineviku üle vaatamine ei edenenud sugugi, seega tegin kõik esialgu privaatseks, üritan aja jooksul tasapisi üle vaadata ja avalikustada. Otsustasin teha seda hoopis niipidi, et uuemad postitused enne, kolimisjärgses elevuses võtsin ennast juba nii palju kätte, et see aasta on nähtaval, samuti kõik varasemad postitused, mida selle aasta omades omades linkinud olen. Karta on, et ülejäänud vanemad postitused hakkavad hilisemal avalikustamisel siiski ka readerisse jooksma, aga midagi pole teha, kannatate ära.

Kui kellelgi on seni soov saada mingit infot mu vanadest postitustest, siis kirjutage ja küsige, otsin ise üles ja saadan copy-paste meili peale. Kui kellelgi on mingil põhjusel soov lugeda mu vanemaid postitusi pikemalt, siis eksportisin blogi täies mahus ka Bloggerisse teise aadressi alla, mis on privaatne – lugema pääseb ainult kutsetega, võin selle soovi korral saata.

Igatahes muutub siinne jutt tulevikule mõeldes veidi anonüümsemaks. Mul pole küll praeguseni olnud ühtki negatiivset kogemust, aga teate ju küll, potentsiaalsed tööandjad ja googeldamine, lapsed ja avalikkus, bla-bla-bla. Sestap on selle blogi peategelased nüüdsest Tikker, Abikaasa, Plika ja Poiss. Kui lapsi peaks kunagi juurde tulema, eks siis näis, kas tuleb lisaks Noorem ja Vanem või hoopis mingid hüüdnimed – see on tulevikumuusika.

Mind ei häiri, et kõik senised lugejad teavad meie pärisnimesid. Nagu öeldud, ma isegi ei näe praegu reaalset vajadust neid ära muuta. Teen seda, kuna olen praegu nagunii postitusi üle vaatamas ja muutmas, hiljem oleks see aga tohutu lisatöö. Niisiis on eesmärgiks privaatsus, mis võib tulevikus olulise(ma)ks muutuda. Seega palun, et kommentaarides edaspidi nimesid ei kasutataks – kui keegi selle aga kogemata unustab, siis õnneks on WP-s suurepärane võimalus kommentaare muuta. Luban, et ma ei kasuta seda kurjasti ;)

Laste fotod lähevad osaliselt parooli alla. See on jälle see teema, et ühtki halba kogemust pole olnud ja minu meelest pole ka praegu veel vajadust, aga olen siis igaks juhuks ette tiba paranoiline. Üle pingutada siiski ei kavatse – titepildid, selja tagant/kaugemalt jne tehtud pildid jäävad avalikuks. Aga sellised, kus näod on suures plaanis ja igati äratuntavad (kehtib esialgu vaid plika puhul, poiss on veel piisavalt titekas, tema pärast ei muretse, umbes kahe aasta kandis tuleb mu meelest inimese nägu pähe), jäägu need siis edaspidi vaid valitud seltskonnale.

Rohkete fotodega postituste puhul kasutan nüüdsest sellist varianti, et blogi esilehele tuleb vaid esimene foto ning pärast seda on saab klõpsata continue reading – nii laeb blogi ennast kiiremini, aeglasema netiühenduse kasutajatele on see oluline.

Kujundus ei ole lõpuni paigas, eks sedagi nokitseb tasapisi. Ingliskeelsed väljendid (no responses, posted by jm) muudan valdavalt eestikeelseteks, aga see kõik eeldab mingeid selliseid muutusi, mida siin omaette nii lihtne läbi viia pole, kui Bloggeris html-i muuta, pean targematega konsulteerima, pole seda lihtsalt veel teha jõudnud. Ja need mummukesed, mis sidebaril igal pool ees on, tahaks ära kaotada, aga jällegi pole õrna aimugi, kuidas seda teha.

WP blogid pidavat Õekese sõnul mobiiliga kehvad lugeda olema – installisin miskise plugina, mis peaks aitama, eks nutitelefoni omanikud kommenteerigu, kas on mingit tolku.

Hakkan kasutama kategooriaid, et erinevad teemad edaspidi hõlpsamalt leitavad oleksid – vanad postitused saavad ka sildid külge. Kui aega saan, siis tekitan teemadest üles pealkirja alla kena riba, aga sellega läheb veel veidi aega. Enda tutvustus peaks kah kuskile sinna tulema.

Uuenev blogroll töötab… Enamik ajast vähemalt. Bloggeril oli küll selle võrra parem, et laadimine ei võtnud aega. Siin on nii, et alguses näitab ainult tähestiku järjekorras lingilisti, siis tekivad juurde postituste pealkirjad ja kirjutamise ajad, lõpuks sorteerib list ka ennast värskuse järgi. Vahel võtab laadimine aega 5 sekundit, vahel jube kaua… Aeg-ajalt ta näitab ainult postituste nimesid, aga jääb tähestiku järgi sordituks – sel puhul aitab enamasti refresh, vahel olen pidanud oma settingutes uuesti OK panema. Ühesõnaga tibake kannatlikkust ja PEAKS töötama. Kui üldse ei tööta ja ma ise tähele pole pannud, siis hädaldage aga kommentaarides.

Kommenteerimisega on nüüdsest nii, et kohustuslik on panna kirja nii nimi kui meiliaadress, viimane on nähtav ainult minule. Koduleht on valikuline – kõik need, kel blogi olemas, selle aadressi sinna loodetavasti ikka lisavad. Mingit registreerimist vaja pole, selles mõttes väga lihtne. Kes pärisnime alt kommenteerida ei taha, saab kenasti valida endale sobiva varjunime.

Esmakordsel kommenteerimisel pean kommentaari heaks kiitma, edaspidised kommentaarid sama meiliaadressi alt ilmuvad kohe nähtavale – minu meelest absoluutselt suurepärane süsteem.

Kui kellelgi peaks olema tahtmist saada oma kommentaari kõrvale pilt, siis see on väga lihtne, tuleb teha Gravatar – selleks pole vaja blogi ega midagi. Gravatari põhimõte seisneb selles, et sa registreerud oma meiliaadressiga ning laed üles pildi, edaspidi selle meiliaadressiga WordPressi blogisid kommenteerides ilmubki pilt kõrvale.

Kõik linkijad ja 344 readeri kasutajat – vahetatagu siis oma RSS lugejates ja blogrollides blogi vana aadress uue vastu. Ja blogi nimi, mu virtuaalsed sõbrad, on Tikri Päevaraamat, mina olen Tikker ja kõik muud variandid, mis minevikus olid, on vananenud.

Rohkem vist ei miskit. Eks te andke teada, kui miski ei tööta või muidu häirib. Rõõmsate virtuaalsete taaskohtumisteni!

PS. Mingite IE vanemate versioonidega (ja kas äkki ka Operaga?) on blogi kujundus valge ja kandiline. Järele proovitud, mul endal varem oli, aga siis uuendasin IE 9.0 peale ja nüüd on okei. Nii et kui teile valge ja kandiline ei meeldi, siis uuendage oma IE-d või kasutage mõnd teist brauserit (sest IE on teatavasti Idiot Explorer ja ükski normaalne inimene seda vabatahtlikult nagunii kasuta – mina soovitan igatahes Google Chrome’i). Et TEGELIKULT peaks kujundus olema selline:

Apr 122012
 

On üks suur ja tähtis teema, mis meelel ja keelel, aga blogis seda veel lahata ei taha. Seega läheb kogu aur blogivälisele suhtlusele ja siia kirjutada polegi nagu suurt miskit.

On mõned pildid, mis ootavad üles panemist, oodaku veel veidi.

On hea meel, et Poiss on õppinud lõunaunesid toas magama – jääb kohe ja vaikselt. Enamasti magab kaks tundi, kui olen ta enne korralikult ära väsitanud, siis kolm. Super! Hommikused ärkamised selle arvelt oluliselt paremaks läinud pole, kella keeramist tuleb ju ka arvesse võtta. Seitse-pool kaheksa on ikka üleval – aga no parem kui varasem viis-kuus, eks. Olgu siis kella keeramine või mitte :)

Täna oli esimene tõeliselt kevadsuvine ilm. Lapsed said talvekombe asemele soojad traksikad, õhemad joped ja õhema mütsi, kindad võis suisa ära jätta. Mitu tundi möllasid õues, Annika oli ka oma poisiga külas, seltsis segasem.

Pühapäeval on Kristina plika esimene sünnipäevapidu. Järgmisel nädalal on holistiline nelik. Täpselt kolme nädala pärast lendan Luksemburgi. Load tuleks ära teha, õppesõitudesse jäi kahenädalane paus, nüüd üritan liiklusseadust lõplikult selgeks teha ja küsisin koopia oma sõiduraamatu kohta (või mis iganes see siis on) – pühapäeva hommikuks on kokku lepitud, et läheme Abikaasa ema autoga harjutama.

Ja siis veel tulevikuplaanid… Aga neist kunagi hiljem. Põnevust igatahes jagub.

Apr 092012
 

Blogi kolimine ei taha üldse edeneda, aga mõttetu on siin aina juurde kirjutada, et siis hiljem seda rohkem postitusi üle vaadata.

Mõtlesin, et peaks ehk ikka viimase jupi ka ära kolima ja üle vaatamata postitused esialgu lihtsalt privaatseks jätma (WP-l on ju selline võrratu võimalus – postituste kirjutamisel on valik, kas nähtav kõigile, parooliga või nähtav ainult endale).

Küsimus aga selline – kui ma neid privaatseid posititusi riburada pidi üle vaatan ja avalikuks teen, kas need tulevad siis kõik readerisse ka? See oleks küll jube tüütu.

Või kas oleks mingi muu variant kolida blogi täiesti ära, näidata esialgu ainult osasid postitusi, ülejäänud osa üle vaadata ja siis kuidagi korraga avalikustada…

Kõik ideed targematelt on teretulnud!